Eesti püüab leida lahendusi ka kõige raskematele probleemidele meie suhetes Venemaaga. Meil ei ole territoriaalseid pretensioone Venemaale, kuid samas nõuab rahvusvahelisele õigusele vastava piirilepingu sõlmimine poliitilist head tahet ka teiselt poolt.

Tänapäeva maailma klassikalist demokraatiat varitseb oht, ta muutub iseenese vastandiks. Tänapäeva maailm tungib CNN, ABC ja kõikvõimalike muude kanalite kaudu igaühe magamistuppa, elutuppa ja kööki ning loob illusiooni, et igaüks on selles tegelikkuses osaline. Kuid teleprogramm ei anna inimesele mingeid võimalusi probleemide lahendamisel kaasa lüüa. Probleemidki on juba ammu sellised, mis väljuvad ühe elektoraadi raamest. Globaalsed probleemid vajaksid lahendusteks vähemalt 20, 30, 50 aastat. Kuid valija valib oma esindajaks eeskätt inimese, kes kindlustaks tema perele uue auto. Selles seisneb Läänemaailma demokraatia kriis. Pole olemas mehhanismi, mis paneks inimesed muretsema oma laste tuleviku pärast. Ka tänapäeva maailmast pole kadunud agressiooni oht. Eelajaloost alates on agressioon ühe populatsiooni, ühe rahva, ühe riigi püüd omandada lisaenergiat kellegi teise arvel. See on ekstensiivne poliitika intensiivse asemel. Ekstensiivne poliitika on Nõukogude impeeriumi jäänukina Venemaal endiselt säilinud, ja mitte ainult seal. Demokraatia laiema leviku asemel ähvardab maailma uus ühiskondliku produkti ümberjaotamine, seekord tuumaväljapressimise abil. Ometi on ka seekordsele Trilateraalse Komisjoni kohtumisele kogunetud optimismis, et Teine maailmasõda ei saa kunagi korduda. Tsiteerin:"With a half century of democratic stability under our collective belts, the answer to these apocalyptic questions is almost certainly "no"".

Kolme aasta eest oli see apokalüptiline võimalus tõesti ainult teoreetiline. Seda ohtu mõistsid vähesed. Täna hommikul kõnelnud Toeger Seidenfadeni sõnu kasutades ainult poliitilisse eliiti kuuluvad mehed ja naised, kes just eliiti kuulumise tõttu harva osutuvad valituteks parlamentidesse. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli Läänele ootamatu. Mitte Eestile, mitte Lätile, mitte Leedule, vast ka mitte Ukrainale, aga see on juba omaette teema. Ohtlik on see, kui Nõukogude Liidu nime kadumisega automaaatselt seostatakse käsumajanduse, st ekstensiivse majanduse, st agressioonikolde kadumist. Minu harvadel pessimistlikel hetkedel tundub, et kolme aasta eest oleksid Nõukogude Liidu rahvad tänulikult liikunud vabaturumajanduse teel, mis läbi raskuste oleks toonud nad demokraatiani.Sest vabaturumajandus pole muud kui inimeste õigus ja kohustus vastu võtta vabu otsuseid, mis ongi demokraatia eeldus. Kas need kolm aastat on fataalselt kadunud? Kindlasti mitte, sest ka praegu ja alati saab olema võimalus valida raske demokaatliku arengu tee ning kiiret, aga illusoorset tulu tõotava agressiivse käsumajanduse tee vahel. Selleks tuleb aga mõista seda moraalset vastutust, mis meil lasub, ja ta lasub juba täna. Kolme aasta pärast on õiget valikut Venemaa rahvastel veelgi raskem teha kui nüüd.

Võib-olla on väär küsida, kas Teine maailmasõda võib korduda. Mulle tundub, et me oleme liigutava üksmeelega jätnud märkamata Kolmanda maailmasõja.
See puhkes, kui Nõukogude väed ilma erilise põhjuseta tungisid 1945.a. augustis Mandzuuriasse, millele järgnesid kommunistlikud riigipöörded ja sõjad Koreas, Vietnamis, Indoneesias, Araabia poolsaarel, Aafrikas, Nikaraaguas. Kui see ei ole maailmasõda, mis siis on maailmasõda? Meie, eurooplased, ei ole Kolmandat maailmasõda tähele pannud ainult oma eurotsentrismi tõttu. Me märkame ainult neid sõdu, mis purustavad Coventry või Kölni või Kiievi katedraale. Me ei mõista, et varem või hiljem maksab meile endile kätte see pealiskaudsus, millega Ruanda miljon ohvrit on mängitud bagatelliks. Tänase päevani kestab maailmas sõdade katkematu ahel, mille ohvreid keegi ei ole vaevaks võtnud kokku lugeda. Ühel või teisel viisil on põhjuseks alati olnud majandusprodukti vägivaldne ümberjagamine.

Me ei ole ära tundnud Kolmandat maailmasõda. Kas oleme kindlad, et tunneme ära Neljanda maailmasõja? Selle vormid võivad olla nii erinevad, et nad toidavad küll rasvaste pealkirjadega ajalehtede esikülgi, kuid ei suuda meis ometi äratada muret demokraatia põhiväärtuste säilimise pärast. Mõistagi viitan ma siin Tokio metroole, Oklahomale, Yokohamale, nüüd ka vist juba katsele Los Angeleses. Demokraatia kaotab selle võitluse, kui ta taganeb nuclear blackmaili, biological blackmaili või mõne muu veel rafineerituma terroristliku ohu ees. Terrorism ei ole amatööride ajaviide. Lenin, tuletan meelde, oli professionaalne terrorist ja rajas sellele oma riigi. Kui õli- või elektroonikatööstus on loonud globaalsed ühendused, miks me siis alahindame rahvusvahelise terrorismi suutlikkust luua oma globaalset riiki ühiskondliku produkti ümberjaotamiseks demokraatia põhimõtete ohverdamise hinnaga?

Ja samal ajal ma mõistan demokraatia piire. Igal rahvuslikul parlamendil saab olema väga raske oma valijatele selgitada, miks tuleks muretseda ja kulutusi teha väljaspool oma riigi ja sageli väljaspool oma kontinendi piire. McLuhani nägemus maailmast kui väikesest külast koputab energilisemalt kui kunagi varem hedonistliku eurooplase söögitoa uksele parajasti siis, kui arutatakse, kas jõulupraeks tellida kalkun või seakints. Või nagu praegu, kui me mõtleme, mida meile täna õhtul pakutakse.

Trilateraalse Komisjoni Ladies and Gentelmen, head isu!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele