Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel Strasbourgis 25. aprillil 1995
25.04.1995

Härra Eesistuja,
Ekstsellentsid,
mu daamid ja härrad!

Mul on jälle au kõnelda, sedapuhku Eesti presidendina, kogu ees, mis on etendanud niivõrd olulist osa minu maa vabadusvõitluses. Kuigi me saime Euroopa Nõukogu täisliikmeks mais 1993, loeme oma suhete alguseks Euroopa Nõukoguga märksa varasemat aega, täpsemalt aastat 1960. Tol aastal võttis Nõukogu konsultatiivkogu vastu otsuse 20 aasta täitumise puhul Eesti okupeerimisest Punaarmee poolt Hitleri-Stalini kokkuleppe alusel. Otsuses räägiti kolme Balti riigi ebaseaduslikust anneksioonist ja märgiti ära fakt, et maailma demokraatlikud valitsused ei ole meie maade eksisteerimist de jure kunagi vaidlustanud, vaid on seda aina tunnustanud.

Esimesele Eesti okupeerimist taunivale otsusele järgnes 1963. aastal teine, siis veel üks 1983. aastal ja veel üks 1986. aastal. Lühidalt öeldes ei alanud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poolehoiuavaldused Balti riikide demokraatia ja iseseisvuse toetuseks mitte viimastel aastatel, vaid on kestnud aastakümneid.

See polegi üllatav, kuna Euroopa Nõukogu on meie ühiste euroopalike väärtuste vanim ja auväärseim kaitsja. Eesti hindab kõrgelt Parlamentaarse Assamblee toimimist justkui meie mandri südametunnistusena. Oma ajaloolistest kogemustest teame, et demokraatia ja inimõiguste kaitse ei ole loomu poolest staatilised, vaid kujutavad endast dünaamilist protsessi. Nende vabaduste eest peame võitlema iga päev ja igal pool, sest kui demokraatiat võetakse endastmõistetavana või kui seda halvemal juhul eiratakse või veelgi halvemal juhul lavastatakse Nõukogude Inturisti parimate potjomkinlike tavade kohaselt, siis võib demokraatia nõrgenemine muutuda pöördumatuks.

Euroopa Nõukogu etendab demokraatiale tarviliku vitaalsuse säilitamisel juhtivat osa. Selle organi poolt vastuvõetud konventsioonid, alates tema põhikirjast, on Eestile olnud omamoodi programmdokumentideks sellest hetkest peale, kui me saime tagasi oma sõltumatuse ja alustasime vaevarikast demokraatia taastamist totalitarismi tuhast. Ei ole mingit kahtlust, et Euroopa Nõukogu on esmane inimõigusi ja Viini tippkohtumise järel ka rahvusvähemuste õigusi kaitsev organisatsioon Euroopas. Eesti välisminister Jüri Luik kirjutas "Rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioonile" alla 2. veebruaril 1995. Eesti on oma rahvusvähemusi puudutavates seadustes ja igapäevapoliitikas läinud raamkonventsioonist kaugemalegi. Tahaksin teile meenutada, et Eesti liberaalsel poliitikal vähemuste suhtes on pikk ajalugu, juba 1925. aastal võeti meil vastu kultuurautonoomia seadus.

Eelmisel kuul toimusid meil teist korda pärast kommunismiajastut valimised, mida rahvusvahelised vaatlejad hindasid vabadeks ja ausateks. Rahvas hääletas rõhuvas enamuses vabaturureformide jätkamise poolt, kuid sealjuures nii-öelda suurema sotsiaalse komponendiga.

Oluline on märkida, et parlamenti ei pääsenud ükski äärmusrühmitus, ei kommunistliku pärandi kandjate poolelt ega ka paremalt servalt. Niisama tähtis on see, et aktiivselt kasutas oma valimisõigust Eesti kasvav vene päritolu kodanikkond. Tegelikult kogus parlamenti pääsemiseks tarviliku 5%-se miinimumi häältest vaid seitse erakonda või nimekirja ja ainus kandideerinud vene erakond oli üks neist. Mitmes muus parlamendirühmas on ka teiste vähemuste esindajaid.

See on saavutus, mis kõneleb veel ühest meie demokraatlike jõupingutuste suurest koostisosast, nimelt ausa ja õiglase rahvuspoliitika rajamisest, mis põhineb kõigi riigi suhtes lojaalsust ilmutanute kaasamisel poliitikasse. Alaliselt Eestis elavad välismaalased võtavad osa kohalikest valimistest. Selle rahvuspoliitika nurgakiviks on meie liberaalne kodakondsusseadus.

Möödunud kuul tegi Eestisse lühivisiidi USA asepresident Al Gore. Meie keskaegsele Raekoja platsile kogunenud rahvahulgale kõneldes avaldas ta tunnustust meie edukale rahvuspoliitikale järgmiste sõnadega: "Ajalugu õpetab, et riiklik sõltumatus võib soodustada rahvusshovinismi. Kuid Eesti kodakondsusseaduse õiglane rakendamine ja vene rahvusest Eesti kodanike kaasalöömine poliitikas näitab, et Eesti on saamas tänapäeva kodanikuväärtustele rajatud õigus- ja sallivusriigiks. Seda sallivust ilmutades on Eesti muule maailmale eeskujuks."

Teine demokraatia lahutamatu aspekt, mida me oleme energiliselt ellu viinud, on üleminek käsumajanduselt vabaturule, millega loome tingimused, kus igal Eesti elanikul on võimalus teostada oma majanduslikku potentsiaali.

See poliitika on olnud viljakas. Kui nelja aasta eest läks 90% meie kaubavahetusest Itta, siis peaegu toimub kaks kolmandikku meie väliskaubavahetusest Euroopa Liidu liikmesmaadega. Need vähesed välislaenud, mis me oleme teinud, oleme kasutanud kapitaalmahutusteks. Viimastel andmetel kuulub Eesti väikese välisvõlaga riikide hulka. Meie poliitikaks on äri, mitte abi. Välisinvesteeringud kahekordistuvad pidevalt iga poole aasta tagant ja suureneb ka eksport. Meie raha, Eesti kroon, on seotud Saksa margaga ja meie välisvaluuta reserv on krooni kehtestamisest 1992 möödunud aja jooksul kasvanud enam kui kolmekordseks. Meil on tasakaalustatud riigieelarve ja tegelikult kasvav sisemajanduse koguprodukt. Meie madalad maksud ja Eestis äri tegevate välismaalaste kasumi täieliku väljaveo luba meelitavad meile järjest rohkem investeerijaid. Eesti erastamisprotsessi peetakse Kesk- ja Ida-Euroopa maade üheks radikaalsematest. See kõik on tõstnud elatustaset, mis omakorda veenab inimesi, et radikaalsete reformide poliitikale ei ole alternatiivi.

Härra Eesistuja, Euroopa Nõukogust on neis püüdlustes märkimisväärselt abi olnud. Eesti kiirele integreerumisele Euroopa struktuuridesse on kaasa aidanud need koostöö- ja abiprogrammid, mida Euroopa Nõukogu koos Kesk- ja Ida-Euroopa maadega käivitas. Suurepäraseks näiteks on Euroopa Nõukogult saadud abi õigussfääris. Pärast põhiseadusliku demokraatia taastamist Eestis on Eesti parlament vastu võtnud 430 seadust ja muud õigusakti, millest olulisimaid on uurinud Euroopa Nõukogu eksperdid. Eesti on end kindlalt teostanud õigusriigina. Meie seadusandluse üheks keskseks elemendiks on kõigi õigusaktide kooskõlastamine "Inimõiguste kaitse Euroopa konventsiooni" ja kõigi selle lisaprotokollidega. Mul on rõõm teile teatada, et ratifitseerimisprotsess on jõudnud lõppjärku.

Paljude abiprogrammide taga on Euroopa Nõukogu koos Euroopa Liiduga. Meid rõõmustab nende kahe organi koostöö, mis on Euroopa poliitilise arhitektuuri väljakujundamise lahutamatu koostisosa. Mul on heameel nentida, et Eesti kirjutab mais alla ilma üleminekuperioodita assotsiatsioonileppele Euroopa Liiduga.

Euroopa Nõukogu saaks teha veel rohkemgi, nimelt süvendades koostööd samalaadsete probleemidega tegelevate organisatsioonidega, näiteks
OSCE-ga.

Eesti on suure finantsilise kohuse- ja vastutustundega riik ja seetõttu pooldab ta kogu hingest koordinatsiooni suurendamist üksteist täiendavate organite vahel ning seda mitte ainult pingutuste dubleerimise vältimiseks. Kuna rahvusvaheliste organisatsioonide arv kasvab, siis väikeriigina oleme lihtsalt jõudnud neis osalemises oma finantsiliste - mitte moraalsete! - võimaluste piirini. Oleksin õnnelik, kui OSCE ja Euroopa Nõukogu hakkaksid paremini ja õigeaegsemalt teavet vahetama, kui need organisatsioonid võtaksid täiemal määral arvesse teiste tehtud tööd. Tegelikult usun, et teiste jõupingutuste eiramine võib tahtmatult õõnestada mitmesuguste organite ja nende poolt loodud ametikohtade, näiteks erivolinike usaldatavust.

Praeguse seisuga on Euroopa Nõukogu käsutuses olevad vahendid võimalike uute liikmete abistamiseks nende nõuete täitmisel piiratud, kui võrrelda niisuguste organisatsioonidega nagu ÜRO või OSCE. Seepärast peaksime täielikumalt ära kasutama suhtelise eelisasendi põhimõtet ja tegema koostööd nende organisatsioonidega, kes hetkel on võimelised potentsiaalseid Nõukogu liikmeid paremini abistama. Selline strateegia viib meid tulemuslikumalt eesmärgile.

On veel üks organisatsioon, mis kaitseb neidsamu põhimõtteid, mida pooldavad Euroopa Nõukogu riigid: see on NATO. Nagu te teate, räägivad Põhja-Atlandi lepingu kaks esimest paragrahvi rahvusvahelise käitumise normidest ja demokraatlikele riikidele ühistest väärtustest. Külma sõja ajal kaitses neid väärtusi NATO. Samal ajal moodustasid nood riigid Lääne nime all tuntud vaba rahvasteühenduse. Tolle ajajärgu NATO-t võib nimetada omamoodi "ühiste Lääne väärtuste tsooniks".

Muidugi mõista ei olnud see kokkusattumus. Rahvusvahelises poliitikas on aksioomiks, et demokraatlikud riigid püüavad mitte sõdima hakata teiste demokraatlike riikidega. Kui NATO langes külma sõja ajal kokku ühiste Lääne väärtuste tsooniga, siis peaks kõigi huvides olema seda tsooni laiendada, seega laiendada Atlandi Liitu. Seega arutledes ühiste Euroopa väärtuste üle ei peaks me mitte küsima, miks peaks NATO laienema, vaid peaksime mõtlema, miks on tema laienemine Lääne tsivilisatsioonile hädavajalik.

Härra Eesistuja,

ma siirduksin nüüd meie kogule esmatähtsa probleemi, nimelt Euroopa Nõukogu uute liikmete vastuvõtmise juurde. Kõigepealt lubage mul Eesti nimel väljendada suurimat rõõmu selle üle, et meie lõunanaaber Läti on saanud selle austusväärse organisatsiooni liikmeks.

Me loodame, et peatselt võtab oma koha sellel Assambleel sisse ka Ukraina. Eesti on teiega ühel meelel selles, et Ukraina on vaieldamatult Euroopa lahutamatu osa. Oma geograafilise asendi, ajaloo, rahvaarvu ning aktiivse poliitilise ja kultuurielu poolest on Ukraina kõige puhtamal kujul Euroopa riik. See riik on teinud suuri edusamme demokraatlike institutsioonide rajamise teoorias ja praktikas ja tema jõupingutused väärivad Euroopa Nõukogu tunnustust.

Samuti loodame, et varsti on meie hulgas ka Moldova. Seoses sellega kutsume Venemaad kinni pidama vägede Moldovast väljaviimise kokkuleppest, nagu ta tegi seda möödunud aasta augustis Eesti puhul. Me mõistame paremini kui paljud teised, missuguseks takistuseks võivad demokraatiale olla okupatsiooniväed. Me teame ka, millist jõudu kätkeb vägede väljaviimise kohustuste täitmisel rahvusvaheline arvamus, ja sellepärast kutsume siinset kogu üles avaldama Moldovale samasugust toetust, kui sai osaks meile.

Lõpuks, härra Eesistuja, siirduksin Venemaa kandidatuuri juurde Euroopa Nõukogu liikme kohale. Ma olen rahul, et veebruaris, kui jätkus kuulutamata sõda Tshetsheenia vastu, võttis siinne kogu vastu otsuse peatada Venemaa liikmeksastumise avalduse menetlemine. See samm iseloomustab Parlamentaarset Assambleed kui mandri südametunnistust ja ma kiidan teie ustavust põhimõtteile. Nagu te kahe kuu eest õigesti otsustasite, ei saa Venemaa liikmeksastumist arutada enne, kui Venemaa täidab nõuded, mis on kohustuslikud kõigile potentsiaalsetele liikmesriikidele.

Ühenduses sellega võiksime meenutada analoogilist olukorda seoses endise Jugoslaaviaga. Hoolimata George Kenney poolt kahe päeva eest "New York Times Magazine“is" avaldatud hinnangust, et tsiviilelanike surmajuhtumite arv Bosnias on suuresti liialdatud, usub enamik vaatlejaid endiselt enamlevinud hinnanguid, mille järgi on seal tapetud sadu tuhandeid inimesi. Kui verevalamine tolles õnnetus maailmanurgas omandas juba tohutud mõõtmed, peatati jäänuk-Jugoslaavia tegevus ÜRO-s ja tollases CSCE-s.

Sellepärast on seda seletamatum, miks mõned riigid ikka veel suruvad peale Venemaa kiiret vastuvõtmist Euroopa Nõukogusse, kui ometi olukord on selline, et Tshetsheenias on tapetud juba rohkem inimesi kui Bosnias siis, kui jäänuk-Jugoslaavia muutus maailma üldsuse silmis paariaks. See on näide kaksikmoraalist, mida Euroopa Nõukogu ei tohi endale lubada. Selle asemel peaks Nõukogu jätkuvalt tegema kõik, mis on tema võimuses, et stimuleerida demokraatia arenemist Venemaal. Ma ühinen teiste siin ruumis viibijate seisukohaga, et Venemaa võib täisliikmena Nõukoguga liituda alles siis, kui ta vastab inimõigusi austava demokraatliku riigi nõuetele.

Härra Eesistuja, lähikuudel tuleb Eestil teha pingelisi ettevalmistusi selleks, et asuda täitma Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee eesistuja rolli. See on Eestile suureks auks. Ühtlasi paneb see meid ka proovile. Järelejäänud aja jooksul me jätkame ideede väljatöötamist, mis meie arvates peaksid saama Euroopa Nõukogule prioriteetseks meie eesistujaks oleku perioodil.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud