Majesteedid, ekstsellentsid, Ühinenud Rahvuste peasekretär, mu daamid ja härrad!

Tunnen rõõmu võimalusest osa võtta siinsest sotsiaalseid probleeme käsitlevast kohtumisest. Me võtame täna vastu kaks ürikut: Avalduse sotsiaalsest arengust, ning sellega kaasas käiva Tegevuskava. Mõlemad ürikud vaatavad kaugesse tulevikku, püüdes ppiritella probleemide ulatust ning pakkudes riikidele soovitusi niisuguste ühiskondade kujundamiseks, mis oleksid ühtaegu kehalt ja vaimult tugevamad ja tervemad.

Tugevamate ühiskondade kujundamine sõltub otseselt ja enekõke tugeva indiviidi, teadva kodaniku kujunemisest. Inimkond pidi läbi sammuma pika ja vaevaderohke arengutee lihtsa ja veenva järelduseni jõudmiseks. Inimene on ühiskonna alus; ühiskond on parasjagu nii tugev, kui tugev on inimene. See äärepealt banaalne tõde maailma tippkohtumisel, mis on kogunenud ühiskonna parandamiseks, on ometi vajalik: sotsiaalsete küsimuste arutamisel kipub kaotsi minema just inimene.

Eestis, tõsi küll, on indiviidi õiguste ja vastutuste tasakaal meile kõigile põliselt lähedane. Alles kolm ja pool aastat tagasi, enne totalitarismi pagemist vabaduse tuulte eest, oli inimese, indiviidi teema meil keelualune. Nüüd, koos sõltumatuse taastamisega, on ühiskonna tõeline vundament taas oma loomulikule kohale asetunud: oleme hakanud ühiskonda tugevdama inimese tugevdamise kaudu.

Paljud siinviibivad riigid on tänaseks jõudnud sarnasele piinarikaste filosoofiliste või sotsiaalsete vapustuste hinnaga. Paradoksaalsel kombel oleme Eestis olnud soodsamas olukorras: viiekümne aasta kestel on võõras koloniaalne ülemvõim püüdnud vaenulikku totalitaarset ideoloogiat meile päevast päeva pähe taguda.

Vahest on need viiskümmend aastat karastanud meie peaaegu relligioosset kiindumust demokraatia ja individualismi ideedesse. Individuaalne valik on vabade ja tugevate ühiskondade ainus alus ning esmane väärtus, mida riik peab kaitsma.

Möödunud nädalal võisime järjekordselt veenduda individuaalse valiku jõus. Valisime oma teist kommunismijärgset Riigikogu. Poliitiline võim uuenes õigusriigile väärilisel moel. Juba see annab põhjust rahuloluks ning tunnistust Eesti poliitilisest stabiilsusest.

Valimiste tulemused näitasid omakorda piltliku selgusega, kui kaugele meie riik on jõudnud. Ükski äärmuserakond ei pääsenud Riigikokku, ei paremäärmuslased ega kommunistlike traditsioonide jätkajad. Eesti rahvas teab omast käest, et äärmuslikke ideoloogiaid eristab üksnes erinev poliitiline retoorika, kuid ühendab nende ühine põlgus inimväärtuste suhtes. Lisaks sellele valis meie mitte-eestlatest kodanikkond parlamenti omad esindajad. Riigikokku pääsenud suurimate erakondade liidrid on kinnitanud, et jätkavad Eesti reformide tempot ja suunda. Seepärast võin teile kinnitada, et Eesti kodanikud valisid ülekaalukalt vabaturumajanduse ja demokraatlike reformide jätkamise. Meie rahvas mõistab vaba turu, demokraatia ja tugeva ühiskonna vahelist enesestmõistetavat sidet.

Kuigi Eesti on väikeriik ümmarguselt pooleteise miljoni elanikuga, oleme oma äsjaste valimistega näidanud eeskuju suurematele riikidele ja ühiskondadele. Ja meie kogemusele toetudes söandan väita, et väikestel riikidel lasub demokraatia hoidmise eriline vastutus.

Me ei ole hoopiski üksi. Valdav enamus siin esindatud riikidest on Eestist ainult veidi suuremad või koguni väiksemad. Nagu suur osa teie hulgast, taastasime meiegi oma iseseisvuse 20. sajandil, ajastul, mil demokraatliku mõtteviisi loomulik jõud lagundas läbinisti ebaloomulikud ja ajalooliselt ebastabiilsed koloniaalimpeeriumid, mis juba definitsioonilt kannavad vastutust inimkannatuste eest.

See ühine koloniaalne minevik liidab meid. Ühine minevik teeb meist loomulikud partnerid. See ühine minevik on meie ühine olevik ja tulevik, iseäranis säärastel foorumitel nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Üksi võime jääda väikesteks, ent meie jõud peitub meie arvukuses, ja meie arv lubab meid kujundada arenguid meie uues postkoloniaalses maailmas.

Tänavu tähistame ÜRO 50. aastapäeva. Sellel veelahkme-aastal kutsun teid kõiki mõtisklema väikeste maade jõu üle. Ma kutsun kõiki teid, kes te olete Eesti loomlikud partnerid ja teinud ettepanekuid maailmakorra ümberkujundamiseks - kutsun teid tungivalt uuesti mõtlema selle üle, kuivõrd vajalik oleks niisugune ÜRO, kus väikeriik poleks mitte üksnes kaunis, vaid ka võimas. Ootan kannatamatult meie maailmaorganisatsiooni 50. aastapäeva, sest ootan teie ettepanekuid. Ootan sügist, et taas teiega kohtuda.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele