Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President "Estonia" kontserdisaalis 24. veebruaril 1995
24.02.1995

Ekstsellentsid,
lugupeetavad Riigikogu ja valitsuse liikmed,
kallid kaasmaalased Eestis ja kõigis maailmajagudes,
rahukaitseväelased kauges Kroaatias!

Õnnitlen teid kõiki Eesti Vabariigi 77. aastapäeval ning tänan teie kaudu kaasmaalasi õnnitluste eest, siia ajaloolisse saali kogunenud suursaadikuid ja diplomaatilisi esindajaid Eesti Vabariigile vahendatud südamlike tervitussõnade eest Euroopa, Ameerika, Aasia, Aafrika ja kauge Okeaania riikide tervituste eest! President Clintoni sõnu kasutades: "Me ühineme kõigi eestlastega selle rõõmsa päeva pühitsemisel." Või, president Jeltsini sõnutsi: "Loodan, et Vene-Eesti suhted arenevad edasi heanaaberlikult, teineteise huvide austamise ning arvestamise, inimõiguste järgimise põhimõtete alusel." Kui täna oleks olnud Vene Föderatsiooni rahvuspüha, oleksin täpselt samasuguste sõnadega pöördunud president Jeltsini poole ja jätnud riigiametnike asjaks meelde tuletada, et Stalini relvajõuga Tallinnast ära viidud Eesti Vabariigi Presidendi ametitunnus asub arusaamatul põhjusel ikka veel seitsme luku taga Kremlis, otsekui kestaks mõnes paigas Stalini kord või vähemasti Stalini bürokraatia edasi. Pean endale, aga ka konstitutsioonilisele Venemaale alandavaks selle piinliku teema juurde tagasi tulla. Maailma rahvad ja riigid on täna meiega ühinenud meie rahvuspüha rõõmsal pühitsemisel, ja lubatagu teid kõiki selle eest südamlikult tänada.

Vabariigi aastapäev ei ole saavutuste ja möödalaskmiste inventuur. Vabariigi aastapäeval on kombeks määrata riigi asend ajas ja ruumis, nagu seda avamerel tehakse laevasillal. Avamerd, mis kannab Eesti Vabariiki, kutsutakse rahvusvaheliseks usalduseks. Kui riigilaev on terve, lõikab ta laineid ja liigub meie ühise eesmärgi poole. Kui riigilaev on vigane, kui rahvusvaheline usaldus ei kanna Eesti Vabariiki, jääb meie ühine eesmärk saavutamata. Peame tundma järelikult kaarti, kronomeetrit ja kompassi, peame tundma ilmaennustusi, päri- ja vastutuuli, hoovusi ja peidetud karisid, oma masina võimsust ja kiirust, samuti seda rahvusvahelist napisõnalist keelt, mida meiega kõnelevad vastutulevad või mööduvad või lõikuval kursil liikuvad riigilaevad. Ja ennekõike peab eesti rahvas, aga ka teised rahvad teadma, et meie laevasillal käib töö kakskümmend neli tundi päevas seitse päeva nädalas ja keegi ei kao nädalalõpuks õllesaali. Üksnes neil tingimustel toetub Eesti Vabariik rahvusvahelisele usaldusele, üksnes neil tingimustel usaldab eesti rahvas oma riiki ja tunnistab selle omaks.

Lubatagu sellelt meresõidupraktika võrdpildilt üle minna konkreetsetele järeldustele.

1. Eelseisvad valimised kindlustagu poliitika järjepidevust

Esimene järeldus kõneleb sellest, et Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika, välispoliitika ja sisepoliitika on lahutamatu tervik. Selles seoses pean vajalikuks korrata peaminister Andres Tarandi 27. oktoobril sõnastatud valitsuse keskset eesmärki: "Eesti praeguses sisepoliitikas tähendab võõrdumisefektist jagu saamine valitsuse püüdlust mitte lasta suureneda Toompea ja valijaskonna vahelisel lõhel. Kui seda lõhet õnnestuks mõnevõrra vähendada, oleks tulemus juba hea saavutus nii lühiajaliselt valitsuselt." Ma hindan kõrgelt seda riigimehelikku ostekohesust, millega peaminister osutas Eesti ühiskonnas maad võtnud umbusaldusele rahva ja Toompea vahel ja veelgi kõrgemalt tõsiasja, et see tendents on peatunud ja hakanud vastassuunas liikuma suurema usalduse poole. See on äärmiselt oluline eelseisvate parlamendivalimiste eel. Mul jääb üle ainult kahetseda, et aeg sisepoliitilise kliima parandamiseks jäi nii napiks, ja samas tunnustada, et isegi selle napi ajaga on valijaskonna ja Toompea vahekorrad muutunud paremuse poole. Siingi on Eesti välispoliitilised ja sisepoliitilised huvid põimunud lahutamatuks tervikuks. Eesti usaldusväärsuse rahvusvahelised kriteeriumid ja - veelgi enam - Eesti ja Euroopa integreerumise kriteeriumid on turumajandusele toetuv stabiilne parlamentaarne demokraatia; territoriaalsete ja rahvuslike pingekollete puudumine; lugupidav suhtumine rahvusvähemuste õigustesse kultuurautonoomiale; ning põhiseaduslikult tagatud kontroll relvajõudude üle käsikäes julgeolekupoliitika ja kaitsevägede eelarve avalikkusega. Asetasin esikohale Eesti Vabariigi rahvusvahelise usaldusväärsuse, sest selle viljaks on Eesti kõrgem julgeolekukünnis, teiste sõnadega eeldus, et saame suveräänselt, häirimatult ja asjalikult lahendada oma sisepoliitilisi eesmärke. Selle eelduseks on omakorda nõudlik ja aktiivne osavõtt eelseisvatest parlamendivalimistest. Valimistulemused puudutavad igatühte, linnameest ja maameest, noort ja vana, ja see on valija otsustada, kas tulemused vastavad tema huvidele või ei vasta. Riigikogu valides kujundab eesti rahvas samaaegselt oma valitsust, kelle määrused ja otsused vormivad vahetult teie igapäevast elu, - ning Riigikogu valides valib rahvas ka oma tulevast presidenti. Niisiis tuleb teil nõudlikul pilgul selgust luua Eesti poliitiliste erakondade programmides ja erakondade suutlikkuses programmilisi lubadusi senises Riigikogus teostada. Olen varasematel puhkudel ja siinsamas saalis tänulikult meenutanud vanemaid põlvkondi, kes on läbi aastakümnete endas kandnud iseseisva Eesti sõjaeelset kogemust ja lootust Eesti iseseisvust taastada. Austagem nende truudust, mõistkem nende kannatamatust: saatus on neile napilt aega jätnud. Vanema põlvkonna igatsuste taustal hakkab silma noorema põlvkonna passiivsus Eesti poliitikas eriti lähenevatel valimistel. Noored on kiiremini kohanenud turumajanduse uute võimalustega, leidnud vanemast põlvkonnast kiiremini uusi eneseteostamisvõimalusi, millest nad koolipingis unistadagi ei osanud, ja see on hõivanud noorte sotsiaalse aktiivsuse. Riik saab jalad alla iseenesest, võiks olla nende mõttekäik, aga firma, ettevõte, talu või kauplus iseenesest jalgu alla ei saa. See mõtteviis on väär ja see mõtteviis on ohtlik: eneseteostamine vajab kaitset; seniste majandusreformide veelgi kiiremat kulgu võib tagada ainult parlamendivalimistel väljendatud - selgesti väljendatud poliitiline tahe. Pealegi on Eestile alati olnud põlisomane noorte hoogne ja määrav osa riigitöös: Vabadussõja esimestel nädalatel olid koolinoored ja üliõpilased selleks jõuks, kes relvaga käes peatasid ülekaaluka Punaarmee pealetungi, andes oma elu hinnaga eeskuju tollasele hoopis enam kõhklevale vanemale põlvkonnale. Ja vaevalt on leidunud Euroopas riiki, kelle haridusministriks söandas hakata üliõpilane, - mõtlen meie esimest haridusministrit Johannes Kartaud. See tuleneb Eesti eripärast. Oleme lihtsalt väga väikese rahvaga väga väike riik, kus kõik peavad käised üles keerama, eriti noored. Noorenev Eesti võikski olla meie Seitsmenda Riigikogu valimiste üldnimetus, ja siinjuures ei pea ma silmas sünniaastat, vaid õppimisvõimet. Õppimine, riigi kui lahutatud võimude tasakaalustatud koostoime tundmaõppimine jääb veel pikkadeks aegadeks Eesti kodaniku koduseks ülesandeks. See käib eriti meie riigiametnike kohta. Rahvas ei puutu just igapäev kokku oma parlamendisaadikuga ja veel harvemini juhtub ta kokku valitsusliikmetega. Kuid ametimehega puutub ta kokku iga päev. Riigiametnik esindab riiki. Ametniku järgi loob valija endale kujutluse riigist, tema kaudu ta suhtleb oma riigiga. Ebakompetentse, bürokraatliku või ülbe ametniku kaudu võib ta oma riigist mürgituse saada. Olen vahest liigagi sageli osutanud õiguste ja kohustuste tasakaalule, mis peab igaühte meist juhtima ja valitsusametnikku eriti. See on liiga ulatuslik probleem, et sellel täna lähemalt peatuda. Ütlen ainult, et valitsusaparaadi töö parandamine ebakompetentsete ametnike hulga suurendamisega, nagu see seni on toimunud, on vene ajast võetud retsept ja viib vastupidistele tulemustele. Valitsusametnike enneolematut hulka tuleb vähendada ja luua isereguleeriv motivatsioon nende kohustuste ja õiguste tasakaalustatud suurendamisega. Üksnes niiviisi suudame eemalduda haldusriigi ohust, üksnes niiviisi suudame valitsusametnikust luua riigiametniku. Riigikogu seadused ja Valitsuse määrused jäävad surnud sõnaks, kui õigusriik ei toetu oma igapäevases töös riigiametnikule, kes esindab riiki, ega mitte oma kirjutuslauda, ametkonda või ministeeriumit. Ometi tahaksin osutada, et ühes lõigus, mis meid kõiki puudutab, on jää hakanud liikuma. Pean silmas Eesti politseid. See ei tähenda, et vabaneksime üleöö kuritegevuse saastast. Kuid avastatud kuritegude hulk on kasvamas, mis tähendab, et toime pandavate kuritegude hulk hakkab sellel aastal langema. See ei ole veel turvatunne. Kuid see on valgus tunneli lõpus.

Mu daamid ja härrad,

Nimetasin eespool, et Eesti rahvuslikku julgeolekut garanteerib praegu üksnes meie rahvusvaheline maine, Eesti usaldusväärsus. Kas me seda tahame endale tunnistada või mitte, aga "Estonia" traagiline hukkumine, igat liiki salakaubandus ja kurdi põgenike probleemi venitamine on andnud Eesti heale nimele kahetsusväärseid tagasilööke ka siis, kui oleme olnud süüst puhtad. Seda kõrgemalt tuleb hinnata üleeile Brüsselis edukalt lõppenud läbirääkimisi Euroopa Komisjoni ja Eesti delegatsiooni vahel: järgmiste nädalate jooksul parafeeritakse "Euroopa Leping", mis jõustub pärast selle ratifitseerimist Euroopa Liidu liikmesriikide ja Eesti Vabariigi poolt. Eesti ühineb Euroopa Liiduga ilma üleminekuperioodita, ja see, mu daamid ja härrad, on Euroopa Liidu ainulaadne tunnustus Eesti kiirele arengule kõigis meie elusfäärides. Teist niisugust lepingut ei ole olnud. See on saavutus, aga ühtlasi kohustus. See seab uue Riigikogu õlgadele töömahu, mis tõenäoliselt ületab senise. Ta seab meile kõigile uue psühholoogilise kohustuse: halamise aeg on möödas. Langetades sügavalt pea nende kõigi ees, kes on oma elu ohverdanud Eesti Vabariigi iseseisvuse nimel, peame samas pilgud minevikust tulevikku seadma. Oleme minevikku kasutanud enda haletsemiseks: viiskümmend aastat okupatsiooni, seitsesada aastat orjaööd, kümme tuhat aastat kiviaega - selle orjameelse masohhismiga ei ole Euroopas palju peale hakata. Eesti ei ole kunagi olenud võimult suur. Kuid Eesti on olnud ja võib taas saada vaimult suureks, jäädes iseendaks.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud