Eesti tee tagasi Euroopasse


Härra Eesistuja,
mu daamid ja härrad!

Tahaksin alustada oma ettekannet piiblist ja geograafiast. Presidentidel on harva aega silmitseda Euroopa poliitilist maastikku ja lasta pilgul rännata sinise silmapiiri taha. Silmapiiri taga on alati teadmatus, niisiis tulevikulootus, niisiis vastutus tuleviku ees, mida me veel ei tunne, kuid mille eest ometi kanname juba täna vastutust. Harva tabab see teadmine inimest kogu oma piduliku raskusega, veel harvemini tabab see teadmine kõiki inimesi korraga. Vana Testamendi Aadam ja Eeva astusid Eedeni aia värava taha, teiste sõnadega vabadusse pärast keelatud vilja maitsmist. Mind on alati paelunud piibli lakooniline ja aastatuhandetega täpseks lihvitud lause: "siis läksid nende silmad lahti ja nad tundsid endid alasti olevat." Kõige vähem tahaksin Eedeni aiaga võrrelda nõndanimetatud Saksa Demokraatlikku Vabariiki, mis ei olnud ei saksa, ei demokraatlik ega ammugi vabariik, res publica. Aga kui varises Berliini müür, läksid rahvastel silmad lahti ja Euroopa tundis end äkki alasti olevat. Harva on seesugune olek, seesugune hetk tabanud kõiki korraga. Hoopis veidram on aga selle hetke venimine aastatepikkuseks. Euroopa tunneb end ikka veel alasti, otsekui oleksid viigilehed poest otsa saanud. Ma ei tea, kas teie tarbimisühiskonnas on mõiste "poest otsa saanud" teile üldse arusaadav. Mina pidin vanasti tihti kogema, et kui ma tahtsis vorsti osta, oli see otsa saanud. Ning sellega olengi jõudnud ma ettekande pealkirja juurde, milles peitub paradoks: sest Eesti on olnud ja on Euroopa. Miks peaksin siis teie ees kõnelema Eesti teest tagasi Euroopasse?

Põhjuseks on Euroopat tabanud tunne, et ta on äkki astunud ühest olekust teise. Ta ei ole enam turvalises Eedeni aias, vaid silmitsi maailmaga, mida ta veel ei tunne, või, täpsemini, mille ta on jõudnud vahepeal ära unustada koos vana hea terminiga Kesk-Euroopa. Ma ei pea teile pikemalt selgitama, et see on Teist maailmasõda valla päästnud Hitleri-Stalini pakti tagajärg.

Eesti Vabariik, mu daamid ja härrad, on mõnekümne ruutkilomeetri võrra SHveitsist suurem, kuid elanikkonnalt - 1,4 miljonit - väiksem. Kolmest Balti riigist on mu kodumaa kõige põhjapoolsem. Läänes piirab meid Läänemeri, põhjas Soome laht, idast eraldab meid Vene Föderatsioonist Peipsi järv, 4000 ruutkilomeetrit ja suuruselt neljas Euroopas, ning maismaapiiri on meil valdavalt lõunas Läti Vabariigiga. Niisiis on Eesti peaaegu poolsaar, kolmest küljest veega piiratud, ja ligikaudu 1500 saare või laiuga. Eesti erakordselt soodne asend paljude kaubateede ristumisel määras talle aktiivse rolli juba muinasajal, ja tänaseks on Eesti infrastruktuur Kesk-Euroopa parimaid. Näiteks keskmine kaugus lähimast bussipeatusest on alla kuue kilomeetri. Venemaal oleks see 600 kilomeetrit. Meie pealinn Tallinn, saksa keeles Reval asub riigi loodenurgas Soome pealinna Helsingi vastas, seitsmekümne kilomeetri kaugusel. Ka Stockholmile või Peterburile on Tallinn kõige lähem pealinn. Eestil on oluline eelis teiste Balti riikide, aga ka Soome suhtes: meil on suured põlevkivivarud, mis on meie energeetika ja keemiatööstuse alus ning lubab eksportida ligi 50% meie elektritoodangust. Professor Granö, Põhja-Euroopa tuntumaid geograafe on määratlenud Eesti asendit muu Euroopa suhtes umbes nii: Eesti asub selles piirkonnas, kus Kesk-Euroopa läheb märkamatult üle Põhja-Euroopaks. See lause on minu meelest peaaegu poeetiline.

Osalt neile geograafilistele eeldustele, veel enam aga Eesti Vabariigi sihipärasele majanduspoliitikale võlgneme seda, mida Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank on hakanud superlatiivides nimetama väikeseks "Eesti imeks." Ma ei kavatse teie ees seletada, et see rõõmustab ja vihastab eestlasi üheaegselt. Oleme kahtlemata olnud edukad, kuid edu on saavutatud idealismi ja eneseohverdusega, mille peamine raskus on langenud pensionäridele ja talupoegadele, eilsetele kolhoosnikele, kellel puudub stardikapital oma talude taastamiseks ja moderniseerimiseks. Kuid äsja avaldas Gallup International oma aastaküsitluse tulemused, mis selgitas ootusi käesoleva aasta kohta 46 riigis. Küsimus kõlas järgmiselt: "Kas teie arvates tuleb 1995. aasta parem, halvem või samasugune kui 1994. aasta?" Eestlaste vastustest selgus, et Eesti on Euroopa riikidest oma enesekindla, jonnaka ja vaikse optimismiga 6. kohal, SHveits seevastu 14. kohal ja viimasel kohale asetub meie hõimumaa Ungari. Mõistagi avaldub selles eeskätt Nõukogude okupatsiooniaastate traagiline kogemus ja rahva valmisolek taluda shokiteraapiat, kuid mitte ainult. Eesti muutunud maastik, tänavapilt, elulaad ja stabiilne sotsiaalne kliima kinnitavad Maailmapanga järeldusi, ja rohujuurte tasandil on maastik statistikast veenvam.

Soodsat investeerimiskliimat iseloomustavad järgmised näited.

Investeeringud kahekordistuvad iga kuue kuu tagant, seejuures suureneb investeerimine tootmisvahenditesse, see tähendab toimub reinvesteerimine. Eesti eksport on järjepidevalt kasvanud. Eesti krooni hinnatakse üheks stabiilsemaks vääringuks Põhja-Euroopas. Pärast krooni taastamist 1992. aasta suvel on välisvaluuta varud Eestis enam kui kahekordistunud. Riigieelarve on tasakaalustatud. Sisemajanduse koguprodukt kasvab. Eestis kehtib Euroopa kõige lihtsamaid tulumaksu arvestuse süsteeme. Tulumaks on 26%. Välisettevõtjatele on garanteeritud tulu repatrieerimine. Eesti on sõlminud kõigi Põhja-Euroopa riikidega vabakaubanduslepingud ning 1. jaanuarist jõustus vabakaubandusleping Euroopa Liiduga. Just praegu viibivad Brüsselis Eesti diplomaadid, et pidada läbirääkimisi assotsieerumislepingute üle ja valmistada ette nende allakirjutamist.

Investeerimiskliima poliitilisi aspekte iseloomustavad kõigepealt eelseisvad parlamendivalimised. Nõukogude rezhiimi likvideerimise ja iseseisvuse taastamise järel on need teised korralised parlamendivalimised, mis kõneleb veenvalt, et pluralism on võitnud ühe-partei-süsteemi, poliitiline stabiilsus poliitilise ebakindluse. Eelseisvatest valimistest võtavad esmakordselt osa okupatsiooniaastail Eestisse asunud venelased, kes on taotlenud ja saanud Eesti Vabariigi kodakondsuse. Nende kolm poliitilist erakonda on ühinenud üheks valimisliiduks. Venelaste - nii kodanike kui mitte-kodanike - aktiivne osavõtt, nimelt 74% venekeelsest elanikkonnast, kohalikest valimistest sügisel 1993 lubab oletada veelgi aktiivsemat osavõttu parlamendivalimistest. Eesti hindab seda kui tegurit, mis kiirendab venelaste integreerimist Eesti ühiskonda.

Mu kokkuvõte kõlab järgmiselt:

Investeeringute ja re-investeeringute poolest on Eesti Visegradi ja Balti riikide seas esikohal. Poliitiliselt järeldub sellest, et Eesti edasine integratsioon Euroopasse peab toimuma üheaegselt ülejäänud Balti ja Visegradi riikidega. Erinevad julgeolekutsoonid viivad julgeoleku puudumisele. Julgeolek on aga jagamatu ega talu nõrgemaid ja tugevamaid lülisid. Eesti on jõudnud järelduseni, et meie julgeoleku garantiiks on meie majanduse usaldusväärsus. Siit tuleb meie lähim ülesanne: peame olema ühtviisi vajalikud nii läänele kui idale. Tshetsheenia kriisi ajal pole see ülesanne meil kergemaks läinud. Lääne all mõistame Euroopa Liitu, mis peagi ühendab meile kultuuriliselt, majanduslikult, ajalooliselt ja emotsionaalselt väga lähedasi partnereid, Põhjala riike. Ida all mõistame Vene Föderatsiooni, esmajoones 7 miljoni elanikuga Suur-Peterburit koos selle tagamaaga, aga ka Ukrainat ja Kasahhimaad. Viimane, pindalalt Lääne-Euroopa suurune, maavaradelt silmatorkavalt rikas, avab peagi Eesti oma saatkonna. Kasahstan, üks viiest Kaspia-äärsest riigist, tahab Volga veetee ja Eesti sadamate kaudu jõuda maailmamereni ja maailmakaubandusse. Hiina piiri ääres asuv Kasahstan on endale avastanud Eesti vajalikkuse.

Olen kindel, et Eesti avastamine seisab ka Shveitsil veel ees.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele