Eesti mäletab


Me oleme siia kogunenud selleks, et mitte keegi enam meie eesti sinist rukkilille ei murraks. Me ei ole kogunenud siia nutma, isegi mitte leinama, vaid me oleme kogunenud siia, et kord ometi ka Põlvamaal kõik need, keda kommunistlik võim on püüdnud alandada, oma kodudest ilma jätta, oma keelest, meelest, sugulastest, vanematest, lastest, et kõik need, kes ometi on eluga sellest hakklihamasinast läbi tulnud, näeksid, kui palju meid ometi on veel elus, ja et me teineteisest tunneksime jõudu ja usaldust. Me vaatame minevikku tagasi mitte selleks, et pisar silma tuleb. Pisar on meil niikuinii südames – me keegi ei unusta kõiki neid, kes on jäänud meist kaugele, ja ikkagi me vaatame minevikku tagasi ennekõike selleks, et need koledused mitte kunagi enam ei korduks Eestis, et me oleksime tugevamad oma vaimult, oma tahtelt vastu panna ka siis, kui saatus ei ole meie suhtes ülearu sõbralik. Ja ennekõike me oleme kokku tulnud selleks, et tunda uhkust, et meid on nii palju, kõigest hoolimata, alles. Tunda rõõmu, et see tunne, mis meid kokku tõi, on nii tugev siin nende kaunite vanade mändide all, et vaadata tulevikku. Et vaadata tulevikku, kus Eesti on ja jääb sõltumatuks, ja kus praegune Eesti, mis ei ole mitte ülearu jõukas, on jõukas ja uhke nii nagu see Eesti, mis astus oma saatusele vastu 1938, 1939 teadmata, et see saatuse tee viib meie rahvast vastu Teisele maailmasõjale. Et Eestist veereb üle kaks korda rinne, mis iseenesest on juba sõda, aga et see tõeline sõda Eesti rahva vastu ei olnud mitte rindesõda, vaid see oli sõda, mida peeti rahuajal, mida peeti öösel, mida peeti siis, kui inimesed igal pool mujal maailmas magasid rahulikku und, mida peeti varga kombel, hirmunult, ja mis pidi olema salajane.

Mu kallid sõbrad, igaühel teist on oma mälestus ja ma olen teile lõpmata tänulik, et need mälestused elavad teis. Ma tahaksin neid mälestusi kuidagiviisi teist välja nõiduda, et nad jõuaksid paberile, et nad moodustaksid ilusaid lauseid ja lehekülgi, et me võiksime oma Eesti rasketest kogemustest jutustada mitte ainult isekeskis, vaid ka kõigile teistele rahvastele, kes ei tea, kui palju on Euroopa üks kõige väiksem rahvas nagu eestlased seda on, pidanud läbi elama, kui palju on suurriigid jõudu kulutanud selleks, et eestlast alandada, talle peremehetunde asemel alandliku moonaka tunnet sisse süstida. Kui palju selleks on tehtud, et eestlane kõnniks aralt, vaikselt ja kuulekalt.

Küüditamise nimekirjad pandi kokku juba 1939. aasta algul. See oli stalinliku Nõukogude Liidu igapäevane eluviis. Teine maailmasõda elas sel ajal ainult poliitikute peades, aga nimekirjad küpsesid juba. Nimekirjad, mis muutusid järk-järgult täpsemaks. Nende eesmärk oli hävitada Eesti poliitiline juhtkond, Eesti õpetajaskond, Eesti kohalikud omavalitsused, kogu see peen võrgustik, mis on vajalik selleks, et üks rahvas võiks oma riigina elada. Eesmärk oligi Eesti riigi jäädav hävitamine ja selleks tuli Eesti rahvast hävitada. Meie tänane päev haarab väga paljusid. Põlvamaad Eesti kaardil kui maakonda sel ajal ei olnud. Me oleme umbkaudu välja arvestanud, et Põlvamaalt on kokku 1941. ja 1949. aastal küüditatud umbes 1500 inimest, aga ma tahaksin praegu kohe rõhutada – meie tänane kokkutulek ei ole mitte küüditamise aastapäeva kokkutulek. Me oleme siia kutsunud ka kõik need, kes on vangist tagasi tulnud. Me oleme siia kutsunud kõik need, kes on Siberis sündinud. Ma ei ole ju mitte esimest päeva kohtumas teiega, mu kallid saatusekaaslased. Eile Võrus ja üleeile Viljandis ja enne seda Valgas ja Pärnumaal ma pidin sageli küsima, et ise nii noor, ja noormees või neiu või ikkagi mees või naine vaatas mulle otsa ja ütles: ''Jah, Siberis sündinud.'' Ka see on Eesti saatus olnud ja selle peale me võime õieti eriti uhked olla, et nad on tulnud Siberist tagasi kui eestlased ja teenivad oma kodumaad ja on oma kodumaa peale uhked. Mõelge hetkeks nendele kohutavatele vahemaadele, sellele ajale, kus lapsed enda ümber ei kuulnud eesti keelt mujal kui ainult oma toanurgas ja ikkagi on nad meie hulgas nagu ehtsad eestlased.

Täna me ei räägi mitte ainult küüditatutest ja mitte ainult neist, kes on vangis olnud. Me räägime ka neist, keda suurriigid on oma sõjavägedesse mobiliseerinud, kes on kaugel Eestist vangi langenud. Ka neid olen ma palju kohanud – Tšehhi põrgu mehi. Ka neid mehi, kes nagu kaks aastat tagasi Inglismaal tuli mu juurde Eesti Majas mees ja ütles: ''Vaata mind, siin ma olen, olen inglane, aga kogu korpuse tee on mul seljataga ja alles Saaremaal sain ma haavata. Sakslased ravisid mu terveks, viisid Saksamaale ja vangi langesin ma inglastele.'' Missugused meeletud saatused ja ometi kõik need saatused, nii erinevad nagu nad ka ei ole, on teid kokku toonud siia kui eestlased, kui inimesed, kes on oma armastuse sidunud selle väikese maaga, millest nii palju torme on üle läinud. Mul on siin selles mapis kaasas Vastse-Kuuste kooli 8. klassi õpilase Kätlin Jansonsi kirjand. Pealkiri on ''Minu memme mälestused 1949. aasta küüditamisest.'' Ma loen teile ühe täiesti juhusliku katke ette. Ma oletan selle tõttu, et 1949 olin ma ise üliõpilane. Ma mäletan neid öid, ma mäletan Vene armee Studebakerite mürinat. Ma elasin ise ühiselamus, aga öösel ma seal ei olnud, hulkusin mööda linna, mööda kivitänavat. Külm öö. Ma mäletan, kuidas varemete vahelt kuulsin samme ja tuli isa, suur seljakott seljas, kaks last käe küljes, kell kolm , kell neli, kell viis öösel, ja ta muidugi tardus, kui mind nägi. Ma ütlesin, et ärge kartke. Ma olen nagu teiegi ennast linna vahel peitmas, ja ta kõndis edasi. Kätlin Jansons kirjutab oma vanaemast, kes sel ajal oli minust paar aastat vanem, ja need sõnad on niisugused: ''Kell oli juba kümme ning tänavad pimedad nagu ikka. Eemalt lähenes noorte poiste kamp. Õnne ja Tähe tänava nurgal jõuti kohakuti. Noormehed tundsid huvi, kuhu tütarlaps veel sel hilisel tunnil teel on.'' Kätlin kirjutab: ''Mu vanaema oli siis 25-aastane.'' Mina olin 22-aastane. ''Memm vastas, et ta ruttab koju ning osutas käega Kalevi tänava poole.'' Ega te ometi ei oota, et poisid tüdrukule kallale lähevad. Ei! ''Poisid ehmusid ja proovisid memme ümber veenda, et ärgu ta ometi küll sinna mingu. Nad näitasid talle autosid, veoautosid, piki Tähe tänavat seisid nad üksteise järel sabas, ja kutsusid memme endaga kaasa redutama, aga memm kibeles koju. Võib-olla just saatuse tahtel lükkas ta selle pakkumise tagasi, kuid miski jäi siiski ta südamele kripeldama. Iga sammuga see rahutus aina kasvas ja kasvas ning memm otsustas, et kui ta koju jõuab võtab ta sealt mõned asjad kaasa ning läheb siiski peitu mõne sõbra poole, kel pole midagi karta.'' Ta viidi Siberisse. See on üks sadadest tuhandetest erinevatest saatustest. Ma olen Kätlin Jansonsile nii tänulik, et ta selle loo on oma püüdliku ja väga hea eesti keelega kirja pannud. Aga teil seal ja teil ja teil on jällegi teine saatus olnud ja ka seda me peame meeles pidama. Me peame meeles pidama juba sellepärast, et see ongi eesti iseloom. Eesti iseloom, väikese rahva iseloom, kes on suutnud vastu pidada mitte ainult kahele rindesõjale, vaid aastatepikkusele tagakiusamisele, kadumisele – oli perekond ja kadus.

Kui ma siia teie poole hakkasin sõitma, tõi kapten Elvre mulle veel ühe kirja. Ma tahan ka siit teile mõned read ette lugeda. Selle kirja on kirjutanud oma tütrele advokaat Arnold Susi. Ta oli tuntud advokaat enne sõda ja Teise maailmasõja aegu võeti ta Otto Tiefi valitsuse liikmeks. Selle tulemusena määrati ka talle kaheksa aastat laagrit ja kaheksa aastat asumist. Arnold Susi on kirjutanud oma tütrele, kes samuti 1949. aastal küüditati ja samast ühiselamust, kus mina elasin. Arnold Susi kirjutab nii: ''Tõelised kangelased Eestis on vangide naised, kes üksi lastega maha jäid. Kogu vastutuskoorem jäi nende kanda. Et lapsi koolitada, neile riided selga ja söök lauale kanda tuli neil rabeleda päeval ja öösel kuni kokkuvarisemiseni. Aga nõrkeda lapsed ju ei võinud. Seda hingejõudu laagrielu ei nõudnud. Vaatasid, et endal elu kuidagi sisse jääks, aga sinust endast ei sõltunud miski – kui ei jaksanud, surid ära. Aga nemad, emad, pidid elama leidmata aastate jooksul hingetõmbehetke. Mina püstitaksin kord monumendi eesti emale. Tema on meie rahva tõeline kangelane.'' See monument on juba püstitatud. Ta asub Haapsalu kirikus vöörkambris. Vähesed teavad seda, see on tagasihoidlik monument. Õige monument on see, mis meie hinges elab, mis sunnib meid minevikku vaatama selleks, et me täna oleksime tugevamad, kui me olime 1939, 1940, siis kui me tegime vääraid otsuseid, kui Eesti jäi rahvusvaheliselt täiesti üksi, kui keegi, mitte ükski riik ei võinud enam Eestile appi tulla. Praegu te teate, kui palju me räägime sellest, et Eesti Vabariik astub NATO liikmeks, et Eesti Vabariik astub Euroopa Liidu liikmeks. Mõelge selle üle, kui erinev oleks meie kõigi saatus olnud, kui midagi niisugust oleks olnud võimalik teha juba 1939.

Niisiis, mu kallis sõbrad, ma ei kutsu teid üles leinama. Me mõtleme kõigile neile, kes ei tulnud külmalt maalt tagasi. Mõtleme hardalt ja armastusega. Aga see mõte, mis on meid siia kokku toonud, peab meile sisendama, et me peame ka nende nimel tööd tegema, me peame ka nende nimel lootma, me peame ka nende nimel nägema Eesti võimalusi, uhkeid võimalusi, või et kunagi väike Eesti oleks Euroopas nii sama tuntud nagu teised riigid, kes Eestist on väiksemad. Neid on tervelt viis: Šveits, Taani, Holland, Belgia, Luksemburg. Väiksemaid ma ei hakka üldse nimetamagi. See on Eesti eeskuju, ja see peab olema see tunne, mis meid täna ühendab, et rukkililli mitte keegi ei tuleks enam meie põldudele murdma. Ja selle mälestuseks tahan ma nüüd kõigile oma saatusekaaslastele rinda panna niisugune märk, nagu te mu selja taga näete. Härra kapten, palun teid.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele