Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Praha Rahvusvaheliste Suhete Instituudis 10. detsembril 1994
10.12.1994

Daamid ja härrad,

olen südamest rõõmus, et võin teile täna kõneleda teie ilusas pealinnas Prahas. Praha on sildade ja tornide ja kaunite väljakute linn, mis rõõmustab silma, virgutab vaimu, ja mis peaasi - kosutab hinge. Kuid linnad koosnevad hoonetest ja hoonetel on aknad, et valgus ja värske õhk sisse pääseks.

Täna tahangi teile rääkida akendest - küll mitte nende arhitektuurilisest mitmekesisusest ja ka mitte neist akendest, mis avanevad arvutikuvaril, vaid akendest sümboolses tähenduses, akendest vaimses mõttes. Eeskätt tahan kõne alla võtta võimaluste akna Euroopa kiiresti muutuvas ja mõnevõrra häguses õhustikus.

Minu ettekande pealkirjaks võiks olla "Võimaluste aknad puhtaks!"

Daamid ja härrad,

tulin täna hommikul Budapestist, kus me koos president Vaclav Haveliga, kellega me täna juba Prahas kohtusime, osalesime koos paljude teiste riigipeade ja valitsusjuhtidega CSCE neljandal tippkohtumisel.

CSCE-l oli ja on eestlaste südames ja mõtetes väga eriline koht, ja ma tunnistan, et mina pole selles suhtes mingi erand. Helsingi avakonverents 1975. aastal süütas tulukese, mida me üle Soome lahe selgesti nägime, süütas tulukese, mis kasvas lootuste majakaks pika jäise öö pimeduses raudse eesriide taga. Rahvana, kelle julged pojad panid aluse Harta 77-le, mõistate Helsingi tähendust ise kõige paremini.

1990. aastal tahtsime ka meie pääseda Pariisi tippkonverentsile. Teil oli seks ajaks sametrevolutsioon juba läbi tehtud, meie aga pidasime sel aastal veel rasket võitlust sõltumatuse eest. Mina olin tol hetkel välisministri ametikohal, kus praegu töötab Jüri Luik, ja ma mäletan toonaseid sündmusi, nagu oleksid need toimunud alles eile: Baltimaade delegatsioonide osavõtu keelas ära seesama delegatsioon, kes lasi käibele fraasi "Euroopa ühised väärtused", ja samas seoses on meil eriline rõõm veel kord tänada härra Dienstbieri, kellel jätkus südidust kutsuda mind Tšehhi Pariisi saatkonda. See oli protestiavaldus, see oli julgustükk. Järgmiseks tippnõupidamiseks 1992. aastal olime juba oma iseseisvuse taastanud ja saavutanud CSCE liikmesriigi staatuse. 1992. aasta lõppakti sõnastusega, mis nägi ette võõrvägede "kiire, korrapärase ja täieliku" väljaviimise Balti riikidest, andis CSCE meile hindamatut abi Vene vägedest vabanemisel; selle eesmärgi saavutasime käeoleva aasta 31. augustiks, tükk aega pärast teid.

Juba üksnes see fakt tegi CSCE neljandast tippnõupidamisest suursündmuse - vähemalt eestlase jaoks. Täna võime täie veendumusega öelda, et Teine maailmasõda on nüüd viimaks ka Eesti jaoks lõppenud ja peaaegu kõik selle tagajärjed kõrvaldatud.

Kuhu nüüd edasi minna? - Selles on küsimus. Meie keerulistel aegadel on CSCE üks foorumeid, kust võib juhatust leida. Ütlen teile otsekoheselt, et CSCE tippnõupidamisele pandi suuri lootusi. Arvati, et esmaspäevane ja teisipäevane koosolek visandab külma sõja järgse uue Euroopa julgeolekustruktuuri põhijooned.

Midagi ju tõepoolest saavutati. Sel nädalal õnnestus kokku leppida mitmerahvuseliste rahuvalvejõudude saatmises Mägi-Karabahhiasse, mis on CSCE ajaloos pretsedenditu samm. Pole aga selge, kas see kunagi tegelikkuseks saab, sest Vene Föderatsioon on seniajani keeldunud tunnustamast rahuvalvetegevuse põhiprintsiipe, nagu need on fikseeritud Helsingi deklaratsiooni III peatükis.

Niisamuti õnnestus sel nädalal sõnastada Balti regiooni puudutav deklaratsioon, mis lubab hõlmata CSCE tööpiirkonda laia ala, kus kõige kibedamini abi vajatakse, nimelt Venemaa ja teised Sõltumatute Riikide Ühendusse kuuluvad riigid.

Ent neist väikestest edusammudest hoolimata jäi siiski väga palju tegemata. Nii näiteks ei õnnestunud meil üksmeelselt hukka mõista praegusel hetkel Loode-Bosnias Bihaci linnas toimuvat, sest Venemaa oli vastu. Me ei suutnud saavutada kokkulepet Bosnia küsimuses, sest CSCE konsensuspõhimõtet kasutades blokeeris Venemaa sellesuunalise algatuse. Niisamuti ei õnnestunud meil anda konkreetset hinnangut Vene Föderatsiooni taotlustele niinimetatud "rahuvalve erivolituste" saamiseks ja niinimetatud "kolmanda osapoole jõudude" rakendamiseks Venemaaga piirnevatel aladel. Ühesõnaga, me saavutasime mõningat edu, kuid praeguse hetke võtmeprobleemid jäid käsitlemata.

Aktuaalsete sõjalis-poliitiliste asjaolude seisukohalt võib siiski teha ainult ühe järelduse: olukord on keeruline ja usutavasti läheb see veel tükk maad halvemaks, enne kui tuleb pööre paremuse poole. Selles hinnangus väljendub eestlastele omane optimism. Meie maad - Eesti Vabariik ja Tšehhi Vabariik - püüavad praegu integreeruda Lääne julgeolekustruktuuridesse. Arvestades meie mõlema ajalugu on igati loomulik, et otsime vastuseid enamasti Läänest, mitte Idast, sest Ida pakub pigem küsimusi kui vastuseid.

Meie, eestlased, otsime vastuseid kahest institutsioonist.

Lubage esimeseks võtta arutluse alla NATO. Nagu teiegi, oleme kaugemaks lõppeesmärgiks seadnud NATO täisliikmeks saamise. Me teame, et see ei sünni täna, ei sünni homme ega tuleval nädalal, aga sellegipoolest on see siht meil kogu aeg silme ees. Nagu teiegi, oli Eesti üks esimesi, kes ühines NATO rahupartnerluse programmiga.

NATO rahupartnerluse egiidi all oleme koos naabrite Läti ja Leeduga formeerinud ühise Balti rahuvalvepataljoni. See pataljon, mida me hellitavalt nimetame BALTBAT-iks, on liidusuhete kavandajate mõttelennule juba hoogu andnud. Sedamööda, kuidas BALTBAT edeneb, loodame juba lähemas tulevikus osaleda NATO rahuvalveoperatsioonides. Niisamuti võtame aktiivselt osa Põhja-Atlandi Koordinatsiooninõukogu ehk NACC-i tegevusest ja oleme ka sellel rindel tublisti edasi jõudnud.

Kuid tulevik huvitab meid rohkem kui senised saavutused. Ja seepärast võtame tänuga teatavaks Põhja-Atlandi Nõukogu 1. detsembri otsuse NATO laiendamise kohta. Me rõõmustame, kuuldes, et NATO on Ühendriikide eestvedamisel pannud tööle uurimisrühma, mis peab välja töötama organisatsiooni laienemise tehnilised üksikasjad, ja et seesama uurimisrühm peab oma hinnanguid esitama 1995. aasta keskpaiku. Me rõõmustame, kuuldes, et järgmise aasta jooksul külastab kõiki asjast huvitatud rahupartnerluse riike ekspertgrupp, kes teeb juba päris täpselt kindlaks, milliseid tingimusi peab täitma iga riik, kes tahab ettenähtavas tulevikus NATO-ga ühineda.

Samas on kahetsusväärne, et selsamal 1. detsembril keeldus Vene Föderatsioon oma rahupartneri staatusest hoolimata rahupartnerluse programmidokumentidele alla kirjutamisest. See on seda kahetsusväärsem, et möödunud esmaspäeval kasutas president Boriss Jeltsin CSCE foorumit, et sarjata NATO-t laienemisplaanidega kiirustamise pärast. Kuid NATO on ennegi laienenud ja laieneb veel. Ja ehkki oluliste riikide seisukohad muidugi mõjutavad NATO otsuseid, ei ole NATO niisugustest arvamustest sõltuv. See teadmine annab meile lootust.

Teine institutsioon, millest ma tahan rääkida, on Euroopa Liit. Tšehhi Vabariik on juba Euroopa Liidu assotsieerunud liige, aga me kavatseme talle kiiresti järele jõuda. 29. novembril kiitsid Euroopa Liidu välisministrid Luksemburgis heaks meie mandaadi assotsiatsiooniläbirääkimiste alustamiseks ja nende läbirääkimiste esimene voor toimub detsembrikuu keskel. See tähendab, et kevadel, enne kui Tallinnas lumi sulab, oleme juba assotsieerunud liikmed nagu teie.

Ehkki Euroopa Liit pole fikseerinud lõpliku ühinemise ajakava, loodame saada täisliikmeks järgmise sajandi alguses. Liikmestaatus toob kaasa majanduslikke hüvesid, ent lisaks sellele toob ta meie randadele ka hädavajaliku julgeolekuelemendi.

Nüüd te vahest küsite, mis on NATO laienemisel ja Euroopa Liidul tegemist akendega. Vastuseks ütlen, et laienemine ja selle ajastatus on tihedalt seotud. Mõlemale Lääne institutsioonile avaneb ajalooline võimalus pakkuda Idale julgeolekut ja stabiilsust. NATO-t ja Euroopa Liitu laiendades jätkab Lääs üritust, mis tal 1947. või vahest ka 1953. aastal pooleli jäi.

Integratsiooni põhiideed tuleb vaadelda laiemal taustal, mida võiks ehk nimetada Venemaa ja SRÜ desintegratsiooniprotsessiks. Meil on siin tegemist liikuva märgiga. Venemaal on tulemas parlamendivalimised ja varsti pärast seda presidendivalimised. Ekstremistlike liikumiste populaarsus on Venemaal kasvamas, majandus on vaba langemise seisundis ja valitseb üldine kaos.

Füüsikud ütlevad, et entroopia ehk suundumus kaose poole on iga süsteemi sisepingete loomulik omadus, ja Venemaa suhtes näib see väide ilmselt kehtivat. See viib mõttele, et aeg võib otsa saada, ja see omakorda viib mõttele, et Lääne käsutuses olev ajavaru on piiratud. Rahvusvaheliste suhete teoreetikud nimetavad seda situatsiooni "tegutsemisvõimaluste aknaks". Kuigi see mõiste võeti algselt tarvitusele tähistamaks ajalõiku, mida Nõukogude Liit vajas samasuguste tuumarakettide väljaarendamiseks nagu Ühendriikidel tol ajal olid, on see kohaldatav ka meie praeguses olukorras, Kesk-Euroopa integreerumisel kahe eelnimetatud institutsiooniga. See ühinemine peab sündima varsti, sest vastasel korral võib võimaluseaken sulguda.

Me ei ole selles ooperis lihtsalt pealtvaatajad. Meil tuleb etendada oma osa, teha oma soovid teatavaks, valmistuda ühinemiseks ja hoolitseda selle eest, et asjad edeneksid. Veel kord kujundlikult väljendudes: aeg on küps, et võimaluseaknad puhtaks pesta, anda käimasolevale diskussioonile valgust ja õhku ja vaidlustele senisest rohkem mõtteselgust. On aeg õlitada akende hingi, et nad hõlpsasti avaneksid. On aeg värvida üle raamid, et akende avamist oleks meeldiv vaadata nii seest kui väljast. Ja sellal kui me kõige sellega ametis oleme, tuleks aknalaual varuks hoida mõni lemmikraamat, võib-olla midagi iseäranis inspireerivat nagu Piibel või Shakespeare“i sonetid; aga vahest ka George Kennani memuaarid, mille autor külastas Eestit parajasti minu sündimise päeval, või midagi Clausewitzilt, võib-olla koguni mõni John Le Carré romaan. Aga tingimata peame hoidma mõne raamatu valmis ka akna kõrval, nii et kui kõledad tuuled tahavad akent kinni pressida, võiksime vägeva sõnaga selle taas valla lükata.

Tänan teid. Olen valmis teie küsimustele vastama.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud