Armsad kaasmaalased Eestis ja maailmas!

Jõulud on möödas. Mõne minuti pärast löövad kirikukellad sisse uut aastat. Aastat 1995.

Täna õhtul, teravamalt kui kunagi varem, tundsin aja peatumatut voolu. Tõepoolest, viis aastat tagasi, kõigest viis aastat tagasi tegi Edgar Savisaar mulle ettepaneku tulla esimese sõjajärgse demokraatlikult kujundatud valitsuse välisministriks. Ja viie aasta pärast astub Eesti ja kogu maailm kahekümne esimesse sajandisse.

Meil kõigil on omad kellad ja meil kõigil on aastad erineva pikkusega. Esimese klassi õpilasel on viis aastat ehmatavalt pikk aeg, peaaegu võrdne tema eluga. Ülikooli lõpetajale või perekonda rajavatele noortele on see piisavalt pikk aeg, et sellesse mahutada tulevikuplaanidele lisaks ka ootust, et need plaanid leiavad täitmist. Minu vanuses on viis aastat lühike aeg, ja meie viiekümne sajandi pikkuse ajaloo taustal on viis aastat kõigest silmapilk.

Miks ma täna sellest räägin? Põhjus on lihtne. Meil on hakatud kõnelema põlvkondade konfliktist. Minu siira ja ausa veendumuse kohaselt niisugust konflikti ei ole olemas. Noorte eesmärgid, lootused ja aated on ka teie presidendi eesmärgid, lootused ja aated. Ma võtan praegu endale õiguse rääkida ka kõigi endaealiste nimel.

Vahe on meie erinevates sisemistes kellades, mitte eesmärkides. Vahe on ka selles, et noored on veendunud, et nende pilkudele avaneb Eestimaa sellisena, nagu me teda oma südames oleme kandnud ja ühendatud mõistusega püüdnud vormida: õiglane, demokraatlik, jõukas, vaba tigedusest ja vaba kuritegevuse saastast. Noortes elab kindlus, vanemates põlvkondades püsib lootus.

Aasta lõpul tehakse kokkuvõtteid.

Tänasel õhtul ma ei taha rääkida poliitikast.

Tänasel õhtul tahan teid, armas Eestimaa rahvas, tänada selle eest, mida olete möödunud aasta kestel oma igapäevase raske tööga ja raskusi trotsides Eesti Vabariigi heaks teinud. Seda on uskumatult palju, palju rohkem, kui te arvata võite.

Tahan seda tänulikult, lugupidamise ja armastusega öelda eriti pensionäridele ja talurahvale, kes on elanud vaeselt, kannatanud puudust ning tajunud seda kui ebaõiglust ja hoolimatust. Sellepärast kuulubki mu tänu kõigepealt teile, meie emadele-isadele ja põlluharijatele: Eesti Vabariigi taastamise peamine raskus langes teie õlgadele, ja seda tänuvõlga ei unusta teie lapsed mitte iialgi.

Ma ei tea, kas te märkasite, et ma kasutasin minevikku. Ma ei taha kellelegi anda vana-aastaõhtul vääri lootusi, kuid üht võin ma teile öelda päris kindlasti: suuremad raskused on meil tänu teile seljataga. See ei ole mõeldud lohutusena. Selle veendumuse taga on arvud ja tõsiasjad. Eesti Vabariik on tõusnud Vene okupatsiooni haigevoodist jalule, ta kõnnib võrdväärsena teiste riikide seltsis. Meie hääl kostab kaugele ja meie häält kuulatakse. Me pole enam üksi ja unustatud, nagu me olime üksi ja unustatud kõigest kaheksa või kuus või isegi viis aastat tagasi.

Äratagem endas hetkeks Vene võimu aegsed mälestused Poliitbüroost, kes võis käigult vastu võtta otsuseid tervete rahvaste küüditamisest Siberi metsadesse või Kesk-Aasia kõrbetesse või määrata, et Eesti tuleb ümber kujundada üleliiduliseks fosforiidikaevanduseks või sigalaks. Need ajad ei tule kunagi tagasi, nad on jäädavalt möödas, ja selle eest võlgneme tänu teie tööle ja teie eesti jonnile.

Eesti ei ole enam üksi.

Seda kogesin möödunud aasta kõige traagilisematel päevadel, Läänemere suurima laevakatastroofi aegu: viiskümmend kaheksa riigipead avaldas Eestile oma kaastunnet, lisaks veel rahvusvahelised organisatsioonid, parlamendid, valitsused, pealinnad maailma kõigilt mandritelt. Tookord oli see nõrk lohutus, sest mu ees olid pisarais näod, mu enda kadunud sõbrad ja tuttavad, kuid täna ammutagem ka kaotusvalust julgust öelda: Eesti ei ole üksi, Eesti on tulnud, et jääda, ja maailm teab seda.

Aastakümne või viieteistkümne eest, Vene ajal, kui pidime läbi suukorvi kõnelema, püstitasin teie ette küsimuse: Kust me tuleme? Kuhu läheme? See oli äratav küsimus, sest minna polnud kommunismi umbtänaval kuhugi. Nüüd on sellel igivärskel küsimusel sisu, sest Euroopa kõige väiksemal rahval on taas vaba voli valida oma tee, mis kindlustab meie lastele, meie keelele, meie kultuurile ja eluviisidele eluõiguse, mida üksnes Euroopa demokraatlikud traditsioonid on suutelised tagama.

Aastalõpu lehtedest olete vahest juhtunud lugema välismaa majandusmeeste kokkuvõtteid, mis annavad tunnistust Eesti Vabariigi märkimisväärsetest edusammudest majanduselu ümberkorraldamisel. Kuid mõistan ka ajalehelugeja ärritust, kes ütleb: numbrite järgi oleme kõige kaugemale jõudnud, aga mul on kõht tühi! Ka see on tõsi. Piltlikult öeldes on oras haljendama löönud, aga lõikuspäev ei ole veel käes. Arukas peremees hoolitseb ka naabrimehe eest, et ta vikatiga orase kallale ei tüki. Vabaturumajandus ei tähenda hoolimatust, kalkust, egoismi, ammugi mitte sotsiaalsetest probleemidest möödavaatamist.

Paar aastat tagasi võisime ümber jaotada üksnes vaesust, mille olime pärinud Vene ajast. Nüüd on kätte jõudnud aeg rakendada vabaturumajanduse sotsiaalseid mehhanisme. Õpiaeg on Eesti Vabariigis ümber saamas. Oleme õppinud tundma oma põhiseadust, turumajanduse aabitsat, maailma ja eelkõige iseennast, oma tugevaid ja nõrku külgi.

Tahaksin, et mõistaksite lihtsat tõde: teie rõõmud on olnud presidendi rõõmud, teie pettumused on olnud presidendi pettumused. 1993. aasta algul korraldasin kolm rahvusliku julgeoleku alast nõupidamist, mille keskseks küsimuseks oli turvalisuse tagamine siseriigis ja selle eeldusena täieliku kontrolli kehtestamine meie piiridel. Olen tõsiselt pettunud, et valitsus neid meie riigile keskseid küsimusi alahindas ja samad küsimused püsivad täna, enam kui kakskümmend kuud hiljem, endiselt meie pikale veninud õppekavas.

Järgmine aasta toob maailmale pettumusi rahvusvaheliste organisatsioonide efektiivsuses, uusi ohukoldeid, seniste jõujoonte murrangulisi muutusi. Eesti stabiilset arengut suudab tagada üksnes meie ühendatud mõistus, valus ajalookogemus, mis paljudel teistel rahvastel puudub, ja truudus Eesti põhiseaduslikule korrale. Iga riik on oma rahva nägu. Tahaksin, et mõnedes nägudes oleks vähem kalkust ja rohkem osavõtlikkust, kohusetunnet ja armastust. Armastusest sünnivad lapsed, kes meie riiki edasi ehitavad, armastusest sünnib see Eesti Vabariik, mille üle võime uhkust tunda.

Nende sõnadega ja selleks, kallid kaasmaalased, soovin teile Kadriorust usku, armastust ja õnnerikast uut aastat!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele