Kallid kaasmaalased !

Täna on meid kokku liitnud ahastus ja valu. Tormis, mis tänagi lõõtsub "Estonia" kontserdisaali turvaliste seinte taga, hukkus laev nimega "Estonia". Läänemeri, mida oleme läbi aastasadade nimetanud eestlaste teiseks põlluks, on saanud sadadele inimestele viimseks puhkepaigaks. Nii ohvriterikast katsumust merel ei ole meile osaks saanud Teise maailmasõja paadipõgenike suurest 1944. aasta septembrikuu lainest saadik. Tookord kandsime oma valu, hambad ristis, üksinda. Tänane valu puudutab paljusid teisi rahvaid: rootslasi, soomlasi, venelasi, valgevenelasi, inglasi, taanlasi, norralasi, hollandlasi, sakslasi, kanadalasi, meie Balti sõsaraid ja Musta mandri esindajaid. Kaotused ja lein puudutavad kõiki ühtviisi valusalt. Seepärast pöördun tänasel leinaaktusel mitte ainult kaasmaalaste, vaid teie kõigi poole. Teie kaotusevalu on meie kaotusvalu. Valu ei saa mõõta ega jagada, sest inimesele on antud üksainus süda. See on ka ühestainsast kaotusest pilgeni täis. Kuid ühine valu liidab inimesi. Ennekõike seda vajabki meie lõhestatud maailm.

Minu südametunnistus ütleb, et Eesti Vabariigil lasub kohustus langetada pea kapten Arvo Andressoni ja tema lese Viktooria ees. Olgu see sümboolne austusavaldus kõigile eesti meremeestele, kes täitsid oma viimast kohust nii, nagu see on mere karmides seadustes määratud. Laev lahkus meie hulgast tulede särades, sireeni saatel ja kapteniga sillas. Austagem mereseadusi ja neid, kes mereseaduste järgi toimivad.

Austagem ja tänagem oma soome ja rootsi sõpru, kes panid oma elu kaalule, et teiste elu päästa. Teie mehisus ja kohusetunne on andnud eluvõimaluse tagasi neile, kes täna oskavad elu hinnata kui Looja ja looduse suurimat kingitust.

Tahan rääkida katsumuste karikast. Ühel või teisel viisil on aegade hämaruses ja ka täna inimene alati seisnud silmitsi jõududega, mis on temast üle. Alla jäädes küsib inimene nõutult: miks on see katsumuste kibe karikas mulle osaks saanud? Täna esitab selle küsimuse endale Eesti Vabariik. Ometi on sellele igikestvale küsimusele niisama igikestev vastus: katsumuste kaudu karastub inimene, kogemuste kaudu karastub riik. See on pimeduse ja valguse, viletsuse ja lootuse, kurjuse ja armastuse mitte kunagi lõppev kahevõitlus. Ka tänasel leinaaktusel tajugem, kui varmalt kurjus oli valmis sadade inimeste hukku ja miljonite valusat leina ära kasutama omakasu, sealhulgas poliitilise omakasu huvides. Me ei lase ennast sellest heidutada. Valel on lühikesed jalad, ütleb eesti vanasõna.

Tõde, see meie ülim aade, astub pikkade sammudega lähemale. Eesti Vabariik teeb kõik endast oleneva, et selle katsumuse kogu tõde jõuaks kõigi teadvuseni. Üksi nii võime oma koduse mere muuta ohutuks ja turvaliseks. Turvaliseks meresõitjatele, riikidevahelistele suhetele, kõigi Läänemere-äärsete riikide lippudele. Iga katsumus peab sünnitama lootust.

Kallid kaasmaalased, kallid leinalised kõikidest riikidest! Neil rasketel päevadel on maailm olnud Eesti Vabariigiga. Olen sügavasti liigutatud kõigist neist kaastundeavaldustest, mida oleme saanud riigijuhtidelt maailma kõigilt mandritelt. Homme enne lõunat annan need üle ajakirjandusele, et nad toetaksid teid lootuse, aga ka kohusetundega.

Nüüd aga mõelgem vaikses leinaseisakus kõigile neile, kes meie hulgas viibivad veel ainult mälestustes.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele