Härra Eesistuja,
mu daamid ja härrad.

Oletame, et Saksamaa eelolevatel valimistel mõni poliitiline partei seaks oma programmiks Kolmanda Riigi taastamise nii ideoloogiliselt ja ka piiridelt. Tulemus oleks õigusmehhanismi käivitumine, partei keelustamine veel enne, kui Liitvabariigi naabrite ajakirjandus sellele reageerida jõuaks.

Eesti seevastu on erinevas asendis. Zjuganovi partei Vene Föderatsioonis on oma poliitiliseks programmiks seadnud Nõukogude Liidu taastamise ideoloogiliselt, piiridelt ja mõjutsoonidelt. Vene õigussüsteem on alles kujunemisel ega suuda sellele Karlsruhe kohtu sarnaselt reageerida. Jaanalinnupoliitika hulka kuulub seegi, et Nõukogude süsteemi poolt tapetud inimene on justkui vähem tapetud kui natsismi tapetud inimene. Jätan küsimata, kumma totalitaarse süsteemi arvel on rohkem miljoneid inimelusid: iga inimene on püha, ehkki Euroopas oleks inimelu just nagu püham kui Ruandas. Jätan kõrvale kaksikmoraali. Tarbimisühiskonna kosmeetika rikkaliku valiku juures jääks teie või minu häbipuna televisioonikaameras niikuinii märkamata nende kümne sekundi jooksul, mida CNN probleemidele pühendab. Tahan nende skeptiliste märkuste abil jõuda oma ettekande lähtekohani: Eesti ja mõlema teise Balti riigi fundamentaalne probleem on tõsiasjas, et me ei suuda kriitilises olukorras oma julgeolekut tõhusalt kaitsta ja mitte keegi ei tule kriitilises olukorras meie julgeolekut kaitsma.

Selles realistlikus järelduses me oleme, mu daamid ja härrad, üksmeelsed, meeldib see meile või mitte. Pean silmas poliitikuid, poliitiliste otsuste langetajaid, mitte luuletajaid, oma endisi kolleege, kes ka praegu on mulle poliitikutest lähedasemad.

Kui Eesti julgeolek ei ole rahvusvaheliselt garanteeritud, peab Eesti seda ise kindlustama. Siit siis ka minu tänase ettekande pealkiri "Majanduse kaudu julgeolekuni".

Ajalooline pöördehetk

Eesti ja tema Balti sõsarad peavad oma julgeolekut kujundama kolmes eri suunas. Esiteks, me peame Läänega arendama nii intensiivseid suhteid, et Moskva ekstremistide mis tahes surve Eestile ja Balti riikidele läheks neile kallimaks kui sellest tõusev tulu. Loodetavasti ei jäänud teile märkamata, et kõnelen ekstremistidest, mitte Vene Föderatsiooni valitsusest. Olen veendunud, et 26. juuli rasked läbirääkimised president Boriss Jeltsiniga on loonud uue olukorra, millest tuleneb kaks järeldust. Me suutsime kokku leppida kolmes põhimõttelises küsimuses ja neist kahele samal päeval ning kolmandale mõni päev hiljem anda juriidilise vormi ja oma allkirja. Erinevalt Liitvabariigist, kes käsitleb 31. augustit Teise maailmasõja järgse a j a lõpetamisena, käsitleb Eesti Vabariik 31. augustit kui Teise maailmasõja e n d a lõppu Eesti jurisdiktsiooni all oleval territooriumil. See on pöördehetk paremuse poole meie suhetes Vene Föderatsiooniga ja me peame seda ajaloolist võimalust intensiivselt arendama ja süvendama. Mõistagi on need kolm lepingut esimesed paljudest. Teiste sõnadega, paljud probleemid, sealhulgas Eesti ja Venemaa vahel 1920. aastal sõlmitud Tartu rahu kui Eesti Vabariigi suveräänsust kinnitava lepingu vastandlik interpreteerimine Eesti ja Vene poolt ei ole leidnud rahvusvahelisele õigusele adekvaatset lahendamist. Sellest möödavaatamine surub nii Vene Föderatsioonile kui Eesti Vabariigile peale rolli, mis ei vasta kummagi rahvuslikele huvidele. Vene Föderatsiooni välisministeeriumi 4. juuli avalduse kohaselt see rahvusvaheliselt kehtiv leping Venemaa jaoks ei kehti. Põhjendusena tuuakse külma sõja arsenalist laenatud väide, nagu oleks Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik vabatahtlikult astunud Nõukogude Liitu. Siit järeldub Vene Föderatsioonile äärmiselt küsitava väärtusega seisukoht, nagu kehtiks 23. augustil 1939 sõlmitud Hitleri-Stalini pakti salaprotokoll, mille alusel Eesti ja tema Balti sõsarad Punaarmee poolt sõjaliselt okupeeriti, valikuliselt edasi. Valikuliselt selles mõttes, et Poola kui suurriigi suhtes salaprotokoll ei kehti, Eesti ja teiste Balti väikeriikide suhtes aga kehtib küll. See interpretatsioon ei ole konstruktiivne ja on ennekõike Venemaale endale kahjulik, kuivõrd õõnestab rahvusvahelise üldsuse silmis Vene Föderatsiooni usaldusväärsust. Olen veendunud, et nii Eesti kui Vene poolel on ühised huvid lahendada see küsimus nõupidamiste laua taga viisil, mis vastaks rahvusvahelise üldsuse ootustele. Oleme teadlikud ja tänulikud, et Liitvabariik ja Lääneriigid ei ole kunagi tunnustanud Balti riike Nõukogude Liidu osana, vaid on rõhutanud meie riikide juriidilist järjekestvust. Samas tajume, et pärast Vene Föderatsiooni relvajõudude lahkumist Balti riikidest kaotab Lääneriikide senine mittetunnustuspoliitika oma aktuaalsuse ja võib luua ohtliku illusiooni, nagu oleks Balti probleem lahendatud ja päevakorrast võetud. Selle tahtmatuks tagajärjeks oleks vene ekstremistide julgustamine, mis on võrdselt ebasoovitav ja ohtlik president Jeltsinile, Eesti Vabariigile, Läänemere regiooni stabiilsusele ja Lääne-Euroopale, Liitvabariik mõistagi kaasa arvatud. Näen siin viljakat tööpõldu rahvusvaheliseks koostööks korrektse juriidilise lahenduse leidmiseks, sest see vastab meie kõigi ühishuvidele. Eesti-Vene suhetes oleme niisiis jõudnud ajaloolisele pöördepunktile, mis on meile kahepoolselt andnud võimaluse ja kohustuse lugupidavalt suhtuda teineteise suveräänsusse ja rahvuslikesse julgeolekuhuvidesse, loobuda retoorilisest konfrontatsioonist, ilmutada mõlemapoolset austust rahvusvaheliste normide ja käitumistavade suhtes, andmata kummalegi poolele eriõigusi rahvuslikus julgeolekus või inimõiguste valdkonnas ainuüksi selle tõttu, et üks pool on väga suur ja teine väga väike riik. Demokraatlik maailm ei ole kaubamaja, kus riike hinnatakse nende kaalu järgi.

Tajuda komplekse, et neist vabaneda

Eespool nimetatud sihid tuleb saavutada, provotseerimata Venemaad ka tahtmatult. Venemaa on aegamööda hakanud leppima Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvuse kui paratamatusega, mida ei saa öelda Venemaa suhtumise kohta mõnesse SRÜ liikmesriiki. Toon värske näitena kas või Venemaa soovi kontrollida naftaeksporti Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikidest. Samas ei ole Venemaa unustanud Eesti ja teiste Balti riikide jäämurdjarolli Nõukogude Liidu lagundamisel. Balti riigid genereerisid ideid. Balti riigid lagundasid totalitarismi pehkinud süsteemi nagu seened kõdunevat loodust. Vene äärmuslikud ringkonnad tajuvad Balti riike tänaseni kui ohtu. Sellest ongi ajendatud Eesti-vastane retoorikarohke "külm sõda" inimõiguste vallas, majanduslikus diskrimineerimises, tollitariifide küsimuses. See aga on kahe teraga mõõk. Esitan klassikalise näite: Moskva kehtestas energiale maailmahinnad Eesti, kuid mitte Läti ja Leedu suhtes. Tulemus: Eesti on tänaseks sõltumatu Vene energiast, vastandina Lätile ja Leedule, kes on Vene energiast sõltuvad ja selle läbi manipuleeritavad. Sunnitud šokiteraapia 1990/1991 aasta pakaserohkel talvel oli Eesti ühiskonnas ideaalseks sissejuhatuseks programmilisele šokiteraapiale, mis on viinud Eesti mõnede majanduspoliitiliste näitajate poolest Kesk-Euroopa riikide seas esikohale.

Investeeringute ja reinvesteeringute poolest on Eesti Visegridi ja Balti riikide seas kaugelt esikohal. Poliitiliselt järeldub sellest, et Eesti edasine integratsioon Euroopasse peab toimuma üheaegselt ülejäänud Balti ja Visegridi riikidega. Erinevad julgeolekutsoonid viivad julgeoleku puudumisele. Julgeolek on aga jagamatu ega talu nõrgemaid ja tugevamaid lülisid. Eesti on jõudnud järelduseni, et meie julgeoleku garantiiks on meie majanduse usaldusväärsus. Siit tuleneb meie lähim ülesanne: peame olema ühtviisi vajalikud nii Läänele kui Idale. Lääne all me mõistame Euroopa Liitu, mis peagi ühendab meile kultuuriliselt, majanduslikult, ajalooliselt ja emotsionaalselt väga lähedasi partnereid, Põhjala riike. Ida all mõistame Vene Föderatsiooni, esmajoones seitsme miljoni elanikuga Suur-Peterburgi koos selle tagamaaga, aga ka Ukrainat ja Kasahhimaad. Viimane, pindalalt Lääne-Euroopa suurune, maavaradelt silmatorkavalt rikas, avab peagi Eestis oma saatkonna: Kasahstan on üks viiest Kaspia-äärsest riigist. Volga veetee ja Eesti sadamate kaudu tahab ta jõuda maailmamereni ja maailmakaubandusse. Hiina piiri ääres asuv Kasahstan on endale avastanud Eesti vajalikkuse.

Millel põhineb Eesti usaldusväärsus?

Viiskümmend aastat okupatsiooni raudse eesriide taga on eesti rahvale ja riigile mõjunud kahel vastandlikul viisil, negatiivselt ja positiivselt.

Esiteks, oleme endiselt Euroopa riik, kuid mitmete kolmanda maailma tunnustega. Esmane neist on vajadus Eestit dekoloniseerida. Selle kaudu on meil poolehoidu kolmanda maailma riikide hulgas.

Teiseks, meil on ikka veel määratu suur idealismi kapital. šokiteraapia eeldab ajutist enesohverdust selge eesmärgi nimel. Eesti eesmärgiks on kiire integreerumine EU-sse, WEU-sse ja NATO-sse. Selleks on parlament märkimisväärselt lühikese ajaga loonud vajaliku seadusandliku baasi, millel põhineb meie rahapoliitika ja majandusreform.

Rahapoliitika nurgakiviks on esiteks tasakaalustatud riigieelarve ja teiseks põhimõte, et emiteeritud raha hulk ei tohi olla suurem kui selle valuuta kattevara hulk. Eesti keskpanga karm sõltumatus on tagatud seadusega.

Eespool nimetasin dekoloniseerimist. Illustreerin seda mõne lihtsa arvuga. Okupatsiooniaastatel oli Eesti kaubavahetusest 97% seotud endise Nõukogude Liiduga. Möödunud aastaks suutsime orienteeruda Läände ja vähendada sõltuvust Ida-turust; praegu on Eesti Ida-turust vähem sõltuv kui oli Soome 1980-ndate aastate algul.

Samas tahan toonitada, et selja pööramine Ida-turule ei ole Eestile eesmärk omaette. Eesmärgiks, vastupidi, on koloniaalse sõltuvuse asendamine normaalsete kaubandussuhetega. Meie esmane eesmärk on suhete normaliseerimisest edasi minna tasakaalustatud partnerlussuhetele. Oleme huvitatud enamsoodustuse lepingust Venemaaga ega või nõustuda senise praktikaga, mille kohaselt Venemaa kasutab tollitariife välispoliitilise surve abinõuna. Oleme valmis intensiivselt arendama Venemaaga transiitkaubandust Eesti sadamate kaudu tingimusel, et see on tasakaalustatud kaubandussuhetega Läände. Üheks niisuguseks võimaluseks on Põhja-Lõuna maagaasijuhe Norrast läbi Soome, Soome lahe, Balti riikide ja Poola Saksa uutesse liidumaadesse, ning Ida-Lääne gaasijuhe, mis annaks Eesti sadamate kaudu väljapääsu Vene energiaekspordile. Tasakaalule toetuv kaubavahetus on üks julgeoleku aluseid. Eesti on siiralt huvitatud, et majandusreformid Venemaal muutuksid tõepoolest pöördumatuks, et me võiksime Venemaas näha stabiilset kaubanduspartnerit, kes ei muuda oma tollimakse kord nädalas.

Eesti oskab hinnata ja tunnustada neid üliraskeid majanduslikke, ideoloogilisi, poliitilisi, sõjalisi kataklüsme, mida Vene Föderatsiooni juhtkond on otsustanud lahendada. Ühe vene majandusteadlase hinnangul on Venemaa jõudnud stabiilsuseni, mida ta nimetas stabiilsuseks kuristiku põhjas. Ometi tundub, et Venemaad tuleb õnnitleda inflatsiooni ja toodangu languse pidurdamise puhul. Saksamaa ja Eesti hinnangud langevad siin ühte, sest meie julgeolekuhuvid langevad ühte, meie kogemused langevad ühte. Kogemustest peamine on veendumus, et julgeolek on jagamatu.

Integratsioon ja investitsioonid kui julgeolekugarantiid

Eesti on seni olnud ainus riik, kes on vabakaubandusrezhiimile üle läinud ilma vaheetappideta. Eesti on juba täna valmis Euroopaks.

Minu küsimus on: kas Euroopa on valmis Eesti jaoks?

Poliitiliste ja julgeolekupoliitiliste mehhanismide kõrval on Eesti seadusandlus loonud soodsad tingimused välisinvesteeringuteks:
- Eestis kehtib Euroopa kõige lihtsamaid tulumaksuarvestuse süsteeme;
- tulumaks on madal (26%);
- välismaalastel on õigus maad osta;
- sissetoodud kapitalile ei ole repatrieerimismaksu;
- tasakaalustatud riigieelarvest tulenevalt on meie suhteliselt kvalifitseeritud tööjõu palk keskmiselt $140 kuus.

Arvan, et täna, kolm nädalat pärast Vene Föderatsiooni Loode väegrupi lahkumist Eesti jurisdiktsioonile alluvalt territooriumilt peame eelkõige seda sündmust hindama kui pöördelist. On avanenud põhimõtteliselt uued võimalused ja kohustused, mida tuleb kainelt hinnata ja kiirelt kasutada. Loodus ei salli tühjust ja vabaturumajandus ammugi mitte. Eestis leiate euroopalikku mõtteviisi koos Venemaa probleemide kompetentse tundmisega, mis on praegu ehk kõige hinnatavam kapital. Euroopa Liit ja kahjuks ka Liitvabariik ei ole seda osanud hinnata sel määral nagu EFTA maad ja mõned veelgi kaugemad ja eksootilisemad maad, Jaapan kaasa arvatud. Inimesele on ürgomane klammerduda eilsesse kogemusse. Õnneks on inimese vastandiks inimkond, kes ammu enne Norbert Wienerit on avastanud lihtsa tõe: enesesäilitamise eeldus peitub pidevas muutumises.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele