Varahommikul 19. augustil tuli teade riigipöördest Moskvas. Kõik muutus selgeks ja lihtsaks nagu lahingupäeva koidikul: rindejoon oli peopesal. Helistasin Paul Goble“ile Washingtoni, kus kesköö ei olnud veel käes. Viis minutit hiljem helistas Paul tagasi ja teatas, et on juba teel Riigidepartemangu ööpäevasesse kriisirühma. Helistasin Stockholmi peaminister Edgar Savisaarele ja me leppisime kokku, et ta tuleb esimesel võimalusel Helsingisse. Toomas Ilvese sain kätte kodunt, tund hiljem hakkas "Vaba Euroopa" teateid katkematu faksilindina saabuma Tuglase Seltsi. Sinna, Maarja tänavale, läksin minagi koos naisega. Olime eelmisel päeval Soomepoiste mälestussamba avamisele kutsutud ja kavatsesime hommikuse "Georg Otsaga" Tallinna tagasi sõita. Tuglase Seltsi silmatorkamatus kõrvaltoas tegutses välisministeeriumi infokeskus Kulle Raigi juhatusel. Sääraseid keskusi olime eri viisil ja ettekäändel ellu kutsunud Stockholmis, Kopenhaagenis, Bonnis ja Pariisis. Järgmise ööpäeva vältel muutusid nad Eesti Vabariigi tegelikeks saatkondadeks. Helsingi oli kriisiolukorras ideaalne koht: välisministeeriumi antennid suutsid tagada üle lahe katkematu side. Antennid olin rootsi sõprade abiga eelmisel aastal hankinud. Tagasiteel Stockholmist nägime laeva stjuuardiga kurja vaeva, et neid jõulupaberisse mähkida ja kirevate lehvidega varustada: naine viis nad Nõukogude piirivalvest ja tollist läbi kummaliselt pikkade jõulukingituste pähe.

Tallinna reid oli sõjalaevadest blokeeritud. "Georg Ots" ei pääsenud koju. Side töötas laitmatult. Piritalt oli välja sõitnud valitsuse mootorpaat. Lähematel tundidel pidi selguma, kas paat jõuab Helsingisse, kas blokaad on täielik või poolik. Helistas Soome poliitik ja küsis, kas Eesti võib Georgi Arbatovit abistada. Riigipööre oli tedagi tabanud Helsingis ja jätnud täielikku teadmatusse perekonna saatuse suhtes. Saime ühenduse, saime otseinformatsiooni Moskvast ja Arbatovi kommentaare. Andsin pressikonverentsi, esimese kolmest. Olin heas tujus ega suutnud seda varjata: oli selge, et putŠistid ei tule toime isegi korraliku riigipöördega. Rahvast oli palju, küsimusi oli palju. Ajakirjanikke üllatas minu optimism. Nad olid hästi informeeritud ja teadsid, et üks G-7 riigipeadest oli riigipöörajatele andnud ennatliku tunnustuse. Vastasin küsimusele küsimusega: kas olete kohanud kindralit, kes oskaks lehma lüpsta? Kindlustunne sigines teadmisest, et putŠistidel ei olnud õnnestunud esimese kuue tunniga enda kätte haarata strateegilisi sõlmpunkte eesotsas televisiooniga, mille monopoolne võim Venemaal on võrratult suurem kui Läänemaailmas. Sündmuste kulg Eestis näis seda kinnitavat. Paat pääses läbi. Eestis paiknevad Nõukogude relvajõud, laevastik ja piirivalve täitsid korraldusi valikuliselt, mis sundis putŠiste saatma Eestisse relvajõudusid Pihkvast. Vägivallaaparaat oli kokku varisemas ja meie olime selle tunnistajad. Kõrvalt vaadates ja kogu maailma informatsiooni haarates oli see järeldus Helsingis lihtsam tulema kui Tallinnas. Minu jaoks koondus kõik ühele eesmärgile: et see hingevaakuv dinosaurus Eestile peale ei variseks.

Saabusid Edgar Savisaar ja Ignar Fjuk. Tuglase Selts sumises nagu mesipuu. Vaevu leidsime vaikse nurga informatsiooni vahetamiseks ja edasise tegevuse kavandamiseks. Savisaare läbematu energia oli koondunud ainsale eesmärgile: aega viitmata jõuda Tallinna. Lugesin talle ette kirja mustandi CSCE liikmesriikidele, milles taotlesin diplomaatiliste suhete taastamist Eesti Vabariigiga. Läksin teda saatma. Teel astusime sadama-äärsesse Palace Hotelli, kus peatus Georgi Arbatov. Ta oli meist märksa murelikum. Põhjus oli aimatav: Eesti pool oli teadlik oma sihist ja uutest võimalustest, Nõukogude pool oli kaotanud nii selle kui teise. Soome laht oli õnneks vaikne. Valitsuse mootorpaat tundus säravvalgete suurte luksuspaatide hulgas nagu inetu pardipoeg. Üks soome ajakirjanik, kes oli meie kõndimisi Tuglase Seltsist alates pildistanud, plõksutas oma viimase pildi parajasti siis, kui Edgar Savisaar paadi ninas minu poole pöördus. Paat oli ajaloo tarvis ahastamapanevalt väike. Peaminister surus kätt ja ütles: "Kui ma keskööks pole Toompeale jõudnud, tõsta lärmi, nii et kajab." Lubasin seda teha, oleksin seda niikuinii teinud. Oluline on muu: suure poliitika seisukohalt oli arengusuund selge, kuid suur poliitika on statistika. Inimese tasemel statistika ei toimi, inimese tasemel on määramatusel oma osa, ja sellele määramatusele sõitiski vastu sinist bensiinivingu tossav paadike.

Järgmisel päeval olid valmis nii kirjad kui operatiivne plaan. Helistasin Hannibalssonile, heale sõbrale, kes aasta algul ja ainsana oli teatanud, et Island on valmis taastama diplomaatilisi vahekordi Leeduga. Nõukogude Liidu raevuka sekkumise tõttu jäi see tegemata. Hannibalsson oli rõõmuga nõus Leedu välisministrit Saudargast, Läti välisministrit Jurkansit ja mind nii kiiresti kui võimalik Reikjavikis vastu võtma. Kuid kumbki kolleegidest ei olnud kodumaal. Helistasin Landsbergisele, kes käigult mõistis vajadust kuumalt rauda taguda ja lubas välisministri kohale saata. Jurkansil oli raskusi õige ajahetke äratundmisega. Ta valmistus Londonis esinema televisioonisaates. Pidin sõprade abil temale survet avaldama. Hommikust alates lehvis Tuglase Seltsi uksel Eesti Vabariigi lipp. Toimisime saatkonnana. Üks tundmatu soomlane oli meie käsutusse andnud suure musta limusiini. See seisis varahommikust saadik ukse ees. Käskisin autole seada Eesti lipu. Lõuna paiku said CSCE liikmesriikidele adresseeritud kirjad valmis. Helistasin seitsmesse saatkonda ja teatasin, et annan kirja isiklikult üle. Autos kirjutasin viimastele kirjadele alla. Põhjaesplanaadil jäime punase liiklustule taha seisma. Tänaval oli puhkenud melu, autod andsid pikalt signaali, inimesed hüüdsid, oletasin liiklusõnnetust, vaatasin aknast välja. Nagu ajaloos ikka, oli kõik palju lihtsam: soomlased plaksutasid Eesti lipule, mis oli taas ilmunud Helsingi tänavatele, et sealt enam mitte eales kaduda.

Surusin ennast autonurka ja tundsin, mida tähendab õnn ära tunda oma elu kõige õnnelikuma hetke veel enne, kui see hetk on möödas.

Noarootsis
17. augustil 1994

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele