Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Vene sõjaväe lahkumise puhul Maarjamäel 31. augustil 1994
31.08.1994

Kallid kaasmaalased Eestis ja laias maailmas!

Armsad sõbrad välismaal, lugupeetavad riigipead ja valitsused, kes te olete siin esindatud oma saadikutega!

Ekstsellentsid!

Oleme kogunenud Maarjamäele, et öelda Eesti rahvale, Euroopale ja kogu maailmale: tänasest ei ole enam võõrvägesid Eesti pinnal. Tänasest oleneb ainult meie enda arukusest, üksmeelest ja kainest pilgust tulevikku, et see jääks nõndaviisi igavesti.

Meie kogunemine ei ole üksi Eesti sündmus. Ta liitub ajaliselt ja veel enam sisuliselt kogunemisega Berliinis, Saksa Liitvabariigi taastuvas pealinnas, rõhutades veel kord, et Eesti saatus nii minevikus kui olevikus ja tulevikus on Euroopa ja demokraatliku maailma saatusest lahutamatu.

Tänasel päeval me vaatame tagasi minevikku, et kujundada tulevikku; et määrata oma eesmärke ja kinnitada oma põhimõtteid. Paljudele kaasmaalastele Eestis, paljudele sõpradele välismaal, paljudele meie kõige lähematele naabritele tähendab tänane päev eeskätt meie ajaloo kõige kurvema peatüki lõpetamist. See on kahtlemata õige. Aga õige on ka see, et võõrvägedest vabanenud Eestile avab tänane päev uue peatüki, mida meil tuleb kirjutada ühiselt.

Eestlastele, oma kallitele kaasmaalastele, tahan tänasel vaiksel pidupäeval kõigepealt öelda, et me ei unusta eales mineviku kannatusi, eesti rahva ohvreid ja kõiki neid oma arvukaid kaasmaalasi, kellele saatus ei ole määranud tänase päevani elada. Mineviku unustamine neab meid minevikku kordama, ütles üks mõttetark. Kuid samas kutsun teid kõiki tegutsema nende väärtuste ja eesmärkide nimel, mis meid okupatsooni pikkade aastakümnete kestel liitsid: selleks on olnud ja jääb meie igatsus demokraatia, parema elujärje ja koduse turvatunde järele.

Nende eesmärkide saavutamine nüüd, pärast okupatsioonivägede lahkumist, on ühtaegu lihtsam ja ka raskem. Lihtsam seepärast, et nüüd oleme vabamad koonduma oma koduste probleemide lahendamisele. Raskem seepärast, et seni oleme Eesti eesmärke mõistnud kitsalt, seadnud oma esimeseks ülesandeks sõltumatuse taastamise ja võõrvägedest vabanemise. See distsiplineeris meid meie poliitilises ja ühiskondlikus tegevuses. Eesmärgi saavutamisega võime kergesti minetada oma senise sihiteadliku distsipliini. Ometi peame ja kindlasti ka suudame ühiselt käised üles käärida, et jõuda niisuguse Eesti riigini, nagu me seda oleme endale igatsenud. Nüüd ei ole enam aega vanade arvete klaarimiseks. Eesti tulevik vajab igat kätepaari. Nüüd on aeg otsida liitlasi ja sõpru, nüüd on kätte jõudnud aeg liitlaste koondamiseks.

Tänasel päeval on meie kohustus südamlikult tänada Eesti arvukaid sõpru välismaal, meie Läti ja Leedu vendi, Põhjala rahvaid eesotsas Rootsi ja Soome valitsusega, meie partnereid Euroopas eesotsas Saksa Liitvabariigi valitsusega, eriti meie sõpru Ühendriikides eesotsas president Clintoniga järjekindla toetuse ja selgelt väljendatud poliitilise tahte eest. Teiepoolse pingutuseta ei oleks Eesti saavutanud seda, mida me tänaseks oleme saavutanud. Ma loodan, et meie tänukohustus jõuab täna iga eestlase teadvusse. Tänu teile, lugupeetud kolleegid, on Eesti Vabariik täna taas osa Euroopast ja osa Läänemaailmast. Me ei ole mitte alati olnud teiega ühel meelel ja vaevalt oleme seda tulevikuski. Kuid meie ühine saatus on alati olnud üle meie vähematest erimeelsustest.

Samas pöördun Eesti sõprade poole välismaal üleskutsega hoiduda illusioonist, nagu oleks okupatsioonivägede lahkumisega "Balti küsimus" leidnud lõpliku lahenduse. Balti küsimus jääb ka edaspidi päevakorda. Me vajame teie abi oma rahvusliku julgeoleku tagamiseks, Eesti täielikuks integreerimiseks Läänemaailma demokraatiasse ja vabaturumajandusse. Oleme teie usaldusväärsed liitlased, sest Eesti on osa samast kultuurist ja samast maailmast. Me vajame teie jätkuvat toetust, vahest isegi suuremat toetust just nüüd, kus tulevik näib kindlustatuna ja vähem dramaatilisena.

Tahan samas pöörduda tänusõnadega ka meie uute, olgugi põliste naabrite poole, eriti Vene Föderatsiooni poole, kes kõrvaldas kõige rängema tõkke meie kahe riigi heanaaberlike suhete kujundamiselt. Eestlastena ei unusta me eales, mida tõid aasta 1940 ja järgnevad ajad Eestile. Selle unustamine tähendaks iseenda ja oma eesmärkide reetmist ja rajaks aluse uutele katsumustele tulevikus. Kuid samas ei või ega tohi meie rahvaste traagiline minevik olla ainsaks lähtealuseks uute suhete kujundamisel. Nii Venemaa kui Eesti on tõestanud, et nad suudavad astuda üle mineviku varjude. Seepärast tähistab tänane päev tähtsat sammu Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni suhete paranemise poole.

Eestlased on realistid ja teavad, et mineviku haavad ei parane päevapealt üksnes seetõttu, et Vene väed on lahkunud. Kuid tänasest peale võime teineteist kõnetada rahvusvahelise üldsuse võrdväärsete liikmetena ja naabritena, kellele saatus on määranud elada teineteise kõrval. Eestlased teavad, et Peipsi järv ei laiene võlujõul turvaliseks ookeaniks, ja niisamuti teavad eestlased, et me võime koostööd teha. Nagu Eestilgi, on Venemaal iidne ja omanäoline kultuur. Toetugem tänasest peale sellele oma suhete kujundamisel ning rahvusvahelise õiguse põhimõtete mõlemapoolsele austamisele. Me oleme suutelised koostööks: teist valikut meil ei ole.

Sulgedes ajaloo üht peatükki, et avada järgmist, mõelgem siin Maarjamäel kõigile neile, keda täna meie hulgas ei ole; kõigile neile, kes on võidelnud Eesti riigi eest minevikus, ja kõigile neile, kes üle maailma on Eesti Vabariigi toetajad täna. Tänane päev kuulub neile niisamuti kui meile. Mälestagem kõiki neid, kellele Eesti maamuld on saanud viimseks puhkepaigaks - üksnes nii saame astuda üle mineviku varjude. Austagem neid, kes viiekümne aasta eest alustasid Euroopa esimese paadirahvana teed Läände, et maitsta koos vabadusega pagulase kibedat leiba, ning tänagem kõiki neid riike, kus me kaasmaalased rajasid oma uue kodu, säilitades oma identiteedi ja kustumatu lojaalsuse Eesti Vabariigile. Mälestagem neid, kes iial ei jõudnud kindlale rannale ja on jäänud Läänemeres tänaseni nimetuks; mälestagem Prantsusmaal unustatud Auleegioni kavaleri Paul Longuet“d ja tema kaaslast Fredric Martyd, mälestagem noort ameerika diplomaati Henry Antheili, USA esimest langenut Teises maailmasõjas - ka nemad langesid Eestis, koos paljude teiste Euroopa riikide kodanikega. Väärikaim viis austada neid, kes on ohverdanud oma elu Eesti au ja Euroopa vabaduse eest, on keskenduda peamisele: kindlustada Eesti Vabariigile tema õigusjärgne koht stabiilses, demokraatlikus ja jõukas Euroopas. Me lisame Euroopale peale muu oma ajalookogemuse: okupatsiooni aastakümned läksid Eestile maksma ühe kümnendiku meie elanikkonnast. Proportsioone säilitades on see võrdne poole miljoni soomlase, kaheksa miljoni sakslase, kahekümne viie miljoni ameeriklase eluga. See on meie teade Euroopale. Demokraatia ei ole pjedestaal väljavalituile, demokraatia on protsess, mis kunagi ei lõpe.

Armsad kaasmaalased, armsad partnerid Põhjas ja Lõunas, Idas ja Läänes! Seitsmekümne kuue aasta eest väljakuulutatud Eesti Vabariik alustab oma ajaloo uut peatükki: Eestis ei ole enam võõrvägesid.

See päev on käes!
Jumal hoidku Eestimaad!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud