Armsad kaasmaalased! Kallid tartlased!

Õige pea tõstab koorijuht taktikepi ja meie südamesse voolab laul.
Üks laul korraga.
Laul hingab ja meie hingame koos lauluga.

Oleme üks kõrv, üks süda ja üks mõistus, ehkki meid on palju ja kodust tulles olime veel erinevad. Kuid laul liidab meid selleks, kelleks oleme tahtnud jääda ja kelleks loodame saada: eesti rahvaks.

Veel enne, kui meie isad, püss käes, lõid Eesti riigi, lõid meie vaaremad ja vaarisad, laul suus, eesti rahva. Laul on olnud eestlaste salakeel, mis lubas meil läbi sajandite valjul häälel kõnelda lootusest ja murest, rõõmust ja vihast, õigustest ja kohustest. Ja seda ka eesti rahvale kõige pimedamatel aegadel, kui laulu ja rahva enda eluniit oli katkemiseni pingul - katkemas! - , ometi katkemata. Lubage meenutada selle sajandi ühe suurema vabadusvõitleja Gustav Ernesaksa kunagise artikli pealkirja: "Suu laulab, süda muretseb". Neli lihtsat sõna, neli täpset sõna, neli ohtlikku sõna, mis ometi trükiti sajas tuhandes ajaleheeksemplaris ära venestamisaja kõige pimedamal ööl, trükiti ära, hoolimata kõikvõimsast Nõukogude tsensuurist.

Eks ole see ju ime, et eesti haritlase vaim käis üle harimata rõhuja võimust? Et ei katkenud meid kõiki rahvaks ühendav niit?

Laul on meid liitnud aegade koidikust, ja liitunult võib ka väike rahvas olla teistega võrdselt suur, võrdselt tugev ja teistega võrdselt oma tahet maksma panna.

Ühenduses on meie võim!

Laul oma kaitsva kilbiga on juhtinud meid uue aja künnisele. Nüüd sõltub meist endast, kas suudame ja tahame mõista lihtsat tõde: muusikas on meil erinevad hääled - bassid, tenorid, aldid või sopranid. Ja parlamentaarses demokraatias võivad meil olla ja peavadki olema erinevad vaated. Kuid üle laulu häälte ja üle erakonna häälte tõuseb midagi, mis on häältest tähtsam.

See on lauluviis.
See on meie Eesti riik.
Suu laulab, süda muretseb.

Vabariigi presidendina tervitan teid kaugelt, ometi olen teie keskel ja laulan teiega kaasa.

Tartu on kinkinud meile 125 aasta eest laulupeo. Laul on muusika, laulupeod on olnud lisaks muusikale meie koondunud iseteadvus, mis on eestlase igatsuse vorminud Eesti poliitiliseks tahteks. Kõlagu täna ja edaspidi, Tartus ja üle kogu Eestimaa erinevad lauluhääled, kuid voolaku nad ühtseks viisiks sõbralikult naeratavast Eestist.

Saagu Tartu juubelilaulupeo kooskõla meie kodumaa kooskõlakammertooniks!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele