Armsad kaasmaalased!
Kaitseväelased!

Võidupüha täna ja edaspidi ei ole tankide ega suurtükkide, automaatide ega tääkide püha. Saagu võidupühast püha meis enestes: meie vaimsuse võidu püha; meie naeratava Eestimaa võit väiklase, tigeda ja maailmale mõistetamatu Eestimaa üle. Sulagu ta kokku meie kõige iidsema peoga, päikesepühaga, jaanipäevaga, saagu päevaks, mis meid kõiki liidab üheks naeratavaks pereks ja sõlmib selle naeratava pere omakorda kokku meie juurtega, mis on nii tihedalt läbi põimunud Euroopa rahvaste juurtega.

Meil on põhjust pidada pidu meis enestes, meie hingedes ja jaanitulede kumas: tänasel võidupühal hindame kõige suuremaks võiduks oma taastatud iseseisvust, oma põhiseadust ja põhiseaduslike institutsioonide toimimist, Eesti tagasiastumist maailmakaardile, Eesti Vabariigi tasakaalukat häält kõigil tähtsamatel rahvusvahelistel foorumitel, maailma juhtivatel nõupidamistel, viie maailmajao suuremates pealinnades.

Ometi on mu kohus ka täna teile korrata seda, mida ütlesin Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril: ehitusmaterjal on hoolikalt valitud ja valmis, kuid maja ei ole veel püsti. Teisisõnu: põhiseaduslikud institutsioonid on valmis, kuid riik ise ei ole valmis. Ees ootab meid endiselt raske töö. Ta on raske sellepärast, et nõuab kannatlikkust ja ei salli kannatamatust; nõuab kiirust ja ei salli venitamist; nõuab selgust ja ei salli veesogamist ilusate sõnadega. Lühidalt, peame endale selgeks tegema, kust tuleme ja kuhu läheme; millele ehitame üles eestlaseks olemise; millele rajame oma tulevase edu; mida saame endale lubada ja mille nimel oleme valmis ühtse perena, ühtse riigina töötama?

Paju lahingu aastapäeval ütlesin teile: igal inimesel, igal perekonnal on omad igatsused. Oleme need igatsused pärinud kümnetelt ja sadadelt põlvkondadelt ning kanname neid hellalt südames. Kuid sellest üksi ei piisa. Kui tahame olla ja toimida kui riik, peab meie igatsuste kogusumma muutuma ühtseks poliitiliseks tahteks.

Rahvatarkus kasutab erinevates olukordades kaht erinevat juhtmõtet, mis mõlemad esinevad ka Eesti poliitilisel maastikul. Esimene kõlab nii: kas kõik või mitte midagi! Teise sisu on vastupidine: parem varblane peos kui kurg katusel. Nende juhtmõtete tasakaalukas sulam peabki muutuma meie ühiseks poliitiliseks tahteks, Eesti Vabariigi ühtseks tahteks. See on eriti oluline praegu, kus me kolmandat aastat peame raskeid läbirääkimisi oma idanaabriga, kellega tahame elada rahus, koostöös ja, annaks jumal, sõbralikult. Kuid selleks, et läbirääkimiste delegatsioon eesmärgile jõuaks, peab tal olema kindel jalgealune ja kindel seljatagune. See on eriti tähtis praegu, kus meie rahvas valmistub teist korda vabalt ja demokraatlikult valima oma Riigikogu. Meie kõrgeima põhiseadusliku institutsiooni valimisel on enesestmõistetav, et iga poliitiline erakond esitab oma nägemuse sellest, kuidas korraldada Eesti elu. Aga sellest kõigest peab üle helisema üks nägemus, kõigile ühine välispoliitiline nägemus, kus ei tohi olla erimeelsusi. Ainult tugevalt aluselt lähtudes võib läbirääkimiste delegatsioon saavutada edu, mida meiega koos kõik Euroopa rahvad loodavad.

Igatsus ja tahe olgu tänase ja ka järgmiste võidupühade sõnapaar. Meil on õigus igatseda mida iganes, pudrumäed kaasa arvatud, kuid saada võime üksnes seda, mis on olemas, mis on olemas maailmas ja Eestis aastal 1994 ja millest meie tahe ja jõud üle käib. Kandke seda sõnapaari endas ja leidke talle seesugune vastus, mis on meie kõigi ühine vastus, Eesti Vabariigi ainus vastus. Soove on erinevaid ja peabki olema erinevaid, kuid nende teostamine sõltub meie tahtest. Sõltub sellest, kas meil kõigil on üks ühine tahe.

Tänavusel aastal peab meid kõiki liitma tahe vabaneda viimastest võõrvägedest Eestis ja tõendada Euroopale, et Eesti Vabariik oskab ja tahab olla kindel, tasakaalukas ja usaldusväärne partner.

Ja veel võidupühast.

Tänane päev ei ole ülistus relvadele. Tänane päev on ülistus aadetele, mis on tugevamad mis tahes relvadest.

Minevikul on vaid siis väärtust, kui ta oma järeldustega toidab ja suunab tulevikku. Selleks aga tuleb minevikku tunda. Mitte müüte, vaid fakte.

Eestis pühitsetakse Konstantin Pätsi korraldusel 1934. aastast alates võidupüha kui võitu landesveeri üle. Poliitikud on seda sageli lihtsustatult kujutanud kui võitu Saksamaa või vähemasti Saksa sõjajõudude üle.

Tõde on aga selles, et Eesti demokraatlik Vabariik ei ole mitte kunagi demokraatliku Saksamaa vastu sõdinud.

Siin avanevadki paralleelid kaasajaga, millest oleme kohustatud järeldusi tegema homseks.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine oli rahva enesemääramisõiguse kõrgeim akt, väikese Euroopa rahva otsus pöörata selg Vene keiserlikule või bolševistlikule koloniaalimpeeriumile ja taastada venestamisajal katkestatud traditsioonilised sidemed Euroopa õiguskorraga, Euroopa fundamentaalsete väärtustega, mida oleme läbi sajandite Euroopa rahvastega jaganud.

Meie vabadusvõitlus, Eesti demokraatlikud ümberkorraldused jätsid väikese osa meie saksa vähemusest - saksa aristokraatia - nende privileegidest ilma.

Keegi ei taha privileegidest vabatahtlikult loobuda. Selles veendusid meie isad 1919. aastal, seda tajume tänapäeval.

Privileegide kaitseks, privileegide tagasivõitmiseks, lõid saksa parunid Landeswehri. See ei olnud demokraatliku revolutsiooni läbiteinud Saksamaa sõjavägi. See oli erasõjavägi, see ohustas Eesti ja Läti iseseisvust, mis oli väheke üle aasta vana. Oht meie iseseisvusele oli reaalne.

Tahan olla ennekõike õiglane.

Seitsesada aastat olime õlg-õla kõrval elanud sakslastega. Mitte üksnes parunitega, vaid ehitusmeistritega, arstidega, advokaatidega, plekkseppadega, nendesamade õpetatud meestega siin Tartu ülikoolis. Neil ei olnud privileege. Nemad koondusid vabatahtlikena Balti pataljoni ja võitlesid eeskujulikult Idast pealetungiva bolševismi tõrjumisel. Balti pataljon oli lojaalne Eestile, jäi lojaalseks Eestile ka sõjas Landeswehri privaatarmee vastu, ja neist said lojaalsed Eesti Vabariigi kodanikud.

Nemad ei võidelnud privileegide eest. Balti pataljon võitles õigusriigi eest, mis on privileegide vastand.

Eks ole siingi midagi, mis kõlab aktuaalselt?

Ja veel üks paralleel.

Kuidas osutus võimalikuks landesveeri tekkimine? Võnnu lahing ülekaaluka ja moodsalt relvastatud vastasega?

Saksamaast oli kaheksa kuud varem üle käinud demokraatlik revolutsioon. Üks neist revolutsioonidest, mis sellel sajandil pühkisid minema Otomani, Romanovite, Habsburgide ja Hohenzollernite koloniaalimpeeriumi, nende lähisvälismaad ja meretagused valdused, koloniaalimpeeriumi kooshoidmiseks vajalikud sõjaväed.

Kindralid jäid oma tapatööst ilma. Rahule ja demokraatiale ei ole midagi ohtlikumat kui marssalikepist unistav töötu kindral.

Töötuks jäänud kindraleid ja seiklejaid on demokraatlike murrangute aegu alati leidunud rohkesti. Täna võime mõelda von der Goltzile, kuid oleme kohustatud mõtlema kindral Lebedile, tema kasakatest eraarmeele, tema himule luua Dnestri kallastel oma feodaalne mõis.

Vahel ajalugu kordab ennast. Loodetavasti on ajaloolastel õigus, kui nad väidavad, et ajalugu kordab ennast farsina.

Ja viimane küsimus: kuidas oli võimalik, et eesti ja läti noored sõdurid, eesti ja läti noored ohvitserid hävitasid hambuni relvastatud elukutseliste sõjaväe?

Vastus sisaldub eelöeldus.

Landesveer tegi oma rutiinset professionaalset tööd.

Meie isad ja isaisad võitlesid oma iseseisvuse, Euroopa demokraatlike aadete eest. Nad võitlesid antikoloniaalset võitlust, kus võit võib küll tulla raskelt, kuid on alati kindel ega jää kunagi tulemata. Nad võitlesid Euroopa väärtuste eest, Montesquieu ja Jeffersoni eest isegi siis, kui nad neid nimesid polnud kuulnudki.

Täna langetame pea nende auks, kes Vabadussõja lahinguväljadel ja sadadel hilisematel lahinguväljadel langesid Euroopa nimel. Langetame pea nende mälestusteks, kes hukkusid Nõukogude kontsentratsioonilaagrites või pagulasteel vabadusse.

Täna tõstame oma lipud ja süütame oma võidukad jaanituled nende auks, kelle igatsus elada vabas, jõukas ja sõbralikus Eestis on muutunud meie poliitiliseks tahteks luua oma tööga, oma tahtejõuga vaba, jõukas ja sõbralik Eesti riik!

Armsad kaasmaalased, head võidupüha!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele