Lugupeetav Eesti Vabariigi peaminister,
lugupeetav Eesti Rahva Muuseumi direktor,
kallid siinolijad!

Mida lähemale me astume Euroopale, seda enam olen hakanud ajakirjanduses nägema teemasid, mis on olnud päevakorras sada aastat tagasi ja mis ilmuvad praegu nagu prussakad uuesti pragude vahelt ajakirjanduse veergudele. Loen järjest sellest, et meil on seljataga 700-aastane orjaöö; loen sellest, et mida lähemale Euroopale, seda enam kaotame kultuuri ja enesetunnetust, oma keelt, - kõike seda, mille nimel rääkisime lastele tõtt siis, kui kool rääkis ebatõtt. Ja mille nimel me praegu oma riiki ehitame.

Niisiis oleks justkui tegemist kahe vastandliku liikumisega?

Mulle tundub, et see vaimustusepuhang, mida äsja kuulsime Eesti Rahva Muuseumi tagasihoidliku teisendi avamisel, peaks juba iseenesest sisaldama garantiid, et vähemalt noorus neid ohtusid ei karda. Aga need ohud on tõelised ohud, sest nende taga varjab ennast kindel poliitiline tahe.

Eesti Rahva Muuseum sisaldab oma erakordselt rikastes kogudes palju erinevaid kultuure. Viimaste aastakümnete kestel pole Eesti Rahva Muuseum kasutanud meile pealesurutud raudset eesriiet mitte selleks, et taga nutta kadunud aegu, vaid selleks, et töötada tuleviku nimel. Kunagi tuleb aeg, kus suudame maailmale näidata kõiki soome-ugri ja uurali rahvaste rikkusi, mis teie panipaikades tallel on. Selles majas on esitatud ainult väike osa meie talupojakultuurist. Kui ma Eesti Pensionäride Suurkogult siia tulin ja mõtlesin, mis on õieti mu kõige olulisem sõnum, mida teile võiksin tuua, meenus ammu kadunud Helmi Üprus. Aastat paarkümmend tagasi avaldas Helmi Üprus "Etnograafiamuuseumi aastaraamatus", kus ta oli ju üsna harv külaline, sest tema tegevusväli oli mujal, üpris tähelepanuäratava artikli. Helmi Üprus püüdis jälgida Lääne-Euroopa suuri kultuuri- ja stiilivoogusid ja jõudis hämmastavale tulemusele, et aeg, mis kulus Lääne-Euroopa ühe või teise stiilivoolu või kultuurivoolu jõudmiseks mitte ainult Eesti lossidesse või rüütelkonna eluruumidesse, vaid ka eesti talutaresse, ei olnud kunagi pikem kui tosin aastat. Kui te nüüd pöörate pilgu ära nendelt moodsatelt lampidelt ja püüate kujutleda tolleaegseid teid, mis ei olnud teed, või kui, siis taliteed; kui püüate kujutleda neid kummalisi rännuradu, mida mööda liikusid stiilid, mida mööda liikus äkiline äratundmine, et see on nüüd moodne, see on otstarbekas, ilus ja ihaldusväärne; ja kuidas seda, mida mujal nikerdati elevandiluust ehk Ain Kaalepi sõnaga vandlist, meie mail puust järele teha. Äratus, mis pärines kuskilt Chartres“i, Firenze ja Aacheni vahelt, jõudis nagu rändlind meie maakondadesse, maakondadest kihelkondadesse, kihelkondadest valdadesse, valdadest üksikutesse väikestesse taludesse juba XII sajandil; ja me võime meenutada veelgi varasemaid aegu, Kreeta-Mükeene vorme, mis jõudsid Eestisse kalmuehitustena. Kui seda pidevat dünaamilist teineteise mõjustamist hoida suurejoonelise pildina silmade ees, alles siis me tajume, mida tähendab Euroopa. Alles siis hakkame mõistma, kuidas Euroopat defineerida. Niisugust aega, kus oleksime elanud õhutühjas ruumis, mida mõned ulaharitlased praegu imiteerida püüavad, destilleerides mingisugust puhast ollust nimetusega soome-ugri kultuur, - niisugust aega ei ole kunagi olnud. Iga rahva kultuur elab ainult senikaua, kuni ta lakkamatult saab väljakutseid, mis panevad ta liikuma, mis panevad ta iseennast teostama ja mille tulemusena põlvkonnad lakkamata sünteesivad sedasama kultuuri, mis võrsub siinsest mullast, siinsetest mullasooladest, kuni see omandab ainuõige, äratuntava kuju, mille kohta võime juba kaugelt öelda: see on eesti talutare, see on eesti rahvarõivas, see on eesti vorm. See ongi Euroopa. Tänapäeval on ta seda veel palju rohkem. Kui vaatame Euroopat gloobusel, võib süda võpatada, sest see on tillukene poolsaar, mida võiksime võrrelda vahest Sõrve säärega suure Saaremaa küljes. Ometi on sellest tillukesest poolsaarest saanud tänapäevaks maailma masin, meie kultuuri, tehnoloogia, eetilise ja esteetilise mõtte võimas mootor, mille kiirgus ulatub kõigile viiele mandrile.

Mis on selle Euroopa saladus? Usun, just see, et ta on läbi sajandite lakkamatult iseennast leidnud. Iseenda leidmine ei ole midagi muud kui iseenda identiteedi täpsem mõistmine ja kaitsmine. Küll mitte relvaga, vaid loomingulise võimega. Selle identiteedi teostamine. Ja sellepärast võin öelda, et tänapäeva Euroopas on palju rohkem Euroopat, kui oli Bismarcki ajal. See Euroopa vaimne paljunemine, vaimne rohkenemine on tendents, mis süveneb. Selle tõttu on meie sidemed Euroopaga meie ainus tee, mis võib ka meie väikest kultuuri turvata, rohkendada, muuta eesti kultuuri veelgi eestilikumaks, veelgi kindlamaks, nii et me võime oma lastele öelda: need hirmud, millega meie kokku puutusime, enam ei kordu. Eesti on igavene.

Selle nimel olemegi siin täna koos. Ja selle nimel ma tahaksin teid kogu südamest õnnitleda.

Tänases on kolm tähtpäeva. Tuhande päeva eest astusime suure sammuga tagasi Euroopasse. Täna on aastapäev, kus oleme olnud aasta aega Euroopa Nõukogu liikmed. Jätke see endale meelde.

Ja täna avame näituse minevikust, mis saadab meid tulevikku, Euroopasse. Jätke ka see meelde ja jätke naeratades hüvasti müüdiga orjaööst, mida ei ole kunagi olnud. Orjaks olemine eeldab orjaks olemise tahet, täpselt samuti nagu Euroopa rahvaks olemine eeldab tahet. See ongi siinse näituse sõnum.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele