Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Soome Vabariigi presidendi Martti Ahtisaari auks korraldatud pidulikul vastuvõtul 31. mail 1994 riigivisiidil Eesti Vabariiki
31.05.1994

Härra President,
proua Ahtisaari,
mu daamid ja härrad.

Kahe aasta eest oli mul au esimese sõjajärgse Eesti Vabariigi saadikuna esitada oma volikirjad teie lugupeetavale eelkäijale doktor Mauno Koivistole. Presidendi lossi ees mängis auvahtkonna orkester erandlikult Paciuse ühtainsat salmi. Olin sügavalt liigutatud Soome riigiprotokolli sümbolitajust, oskusest sõnadeta väljendada midagi niisugust, mis sõnadesse ei mahugi.

Härra President, teie isikus on kõik viis miljonit soomlast meile külla tulnud ja siia laua taha ära mahtunud nagu piibli Kaana pulmas või eestlaste müütilises Kunglas. Olen sellesse lausesse püüdnud mahutada vennalikku südamlikkust, seda kõige haruldasemat ainet, mille puuduse all kannatavad sageli kõige rikkamad rahvad ja riigid. Kaks ja pool miljonit korda ületati möödunud aastal Soome lahte, meie elu ühist telge. Mööngem, et kahe väikeriigi puhul on see arv tavatu. Ja tavatu see ongi, sest Eesti ja Soome läbikäimine puudutab iga meie maakonda, linna, küla ja perekonda. See on lahvatanud spontaanselt, see on laienenud ja süvenenud niivõrd kiiresti, et meie riikidel on pahatihti raskusi järele jõuda nende suhete juriidilise korrastamisega. Ent ma tahan jõuda poliitilise järelduseni: nii ulatuslik liikumine üle Soome lahe on tähtis tegur Eesti vaba ja demokraatliku arengu seisukohalt. Tankitõkkeid võib vallutada, südameid mitte.

Härra President, kõik, mis on kasulik Eestile, on kasulik ka Soomele. Võin teile kinnitada, et stabiilne ja demokraatlik Eesti, mida me praegu kujundame, vastab Soome rahvuslikele julgeolekuhuvidele, Põhjamaade ja Põhja-Euroopa ühishuvidele. Mul on seepärast hea meel, et Soome on meie suurim väliskaubanduspartner, mahult teine välisinvesteerija ja suurim abiandja nii materiaalselt kui vaimselt. Soome Vabariik on Eestile andnud riiklikult garanteeritud madalaprotsendilisi laene, tagastamatut abi ja mitmekülgset know how“d. Erilise tänuga mainin Soome abi Eesti Vabariigi kaitsejõudude koolitamisel. Riigikaitsekõrgkooli lõpetab jaanipäeva aegu esimene lend Eesti ohvitsere, kelle asemele asub sügisel järgmine lend. Eesti noored diplomaadid on oma soome ametivendadele tänulikud koostöö ja toetuse eest rahvusvahelistes organisatsioonides, alates ÜRO-st ja CSCE-st ja lõpetades Euroopa Liiduga, meie ühise tee lõppsihiga. Võin teile kinnitada, härra President, et Eesti Vabariik liigub selle eesmärgi poole enesestmõistetava kindlusega, sest viiskümmend aastat totalitarismi luukambris on meile õpetanud Euroopast eemaloleku hinda. Ma ei rutta kõnelema Eesti-Soome sümbioosist: seletagu ärimehed, firmad ja ettevõtjad, miks Eesti ja Soome vastastikku tõmbuvad. Lisaksin vaid inimpsüühikasse ulatuva dimensiooni, mis põhjendab meie kahe rahva erisuhteid: Eesti on soomlasele ainus koht maailmas, kus liha on liha ja kala kala, veri on veri ja vesi vesi, ning peegelpildis kehtib see ka eestlase suhtes. See on teistsugune välismaa, lähivälismaa, kui soovite, ainus "lähivälismaa", mida Eesti Vabariik omaks võtab ja rõõmuga omaks tunnistab.

Viimasega puudutasingi ühte neist püsivaist tegureist, mis läbi sajandite on kujundanud ja kujundavad ka edaspidi kahe riigi omavahelist suhtlemist. Lubatagu mööda minna muudest enesestmõistetavatest teguritest ja puudutada peamist. Selleks on mõistagi suhted meie ühise idanaabri, Vene Föderatsiooniga.

Olles loomult optimist, kasutan teie siinviibimist, härra President, et kinnitada: siin on Eesti Vabariigil rikkalikult kasvuruumi. Meie eesmärgiks on kannatlike ja konstruktiivsete läbirääkimistega kujundada Eesti ja Vene vahelised suhted niisama korrektseiks, nagu on praegu Soome ja Vene suhted. Prioriteetseks jääb Eestis asuvate Vene relvajõudude kiire, korrapärane ja täielik väljaviimine 31. augustiks. Alles siis, kui lisaks Saksa Liitvabariigile ja Läti Vabariigile ka Eesti Vabariigis ei asu enam võõrriigi relvajõudusid, võib Euroopa kinnitada, et ta on vabanenud Teise maailmasõja pärandist ja pööranud pilgu tulevikku. Olen veendunud, et ka Venemaa vaatab tulevikku, et ka Venemaa otsib selles muutunud ja ikka veel muutuvas maailmas oma rolli ja kohta. See ei ole kummalegi poolele kerge. Mõlemat rõhub mineviku pärand, mõlemaid peibutab erineval viisil illusioon, nagu võiks totalitarismi piinavaid aastakümneid olematuks teha. Eesti dünaamiline tagasitulek Euroopasse on meile lisanud eneseusaldust, paindlikkust ning ennekõike realismi. Oleme veendunud, et suudame Vene poolele selgitada: meie suhete nurgakiviks on ja jääb Tartus 1920 sõlmitud rahuleping. See on Eesti kui iseseisva riigi sünnitunnistus. Väikesed riigid vajavad kestvaid sümboleid, mis dokumenteerivad jätkuvalt nende enesemääramise ja sõltumatuse igikestvust. Ma mõistan põhjusi, mis ajendasid välisminister Andrei Kozõrevi tema äsjasel Tallinna-visiidil oletama, nagu tahaksid eestlased oma vabaduse kaotatud viie aastakümne eest kätte maksta. Võin kinnitada, et eesti rahvas on suutnud veenvalt tõestada oma käitumisega, Eesti riik oma seadusloomega, Eesti valitsus oma praktilise tegevusega: kättemaks on meile võõras. On aeg mineviku pimedast umbusust astuda oleviku päikesepaistesse ja koondada mõtted ja teod tulevikku.

Ka selles on Soome meid abistanud niihästi oma riigipraktika kui konkreetse abiga. Siin oleks ehk kohane tunnistada, et tänase pressikonverentsi kõige sagedasemaks küsimuseks oli Soome kui vahendaja roll. Ei Eesti ega Venemaa ole taotlenud vahendamist. Kuid me tajume tänulikult seda soodsat atmosfääri, mis on Soomest kiirgamas meie läbirääkimistele. Oleme eriti huvitatud Soome osalusest Paldiski tuumareaktorite ohutuks muutmisel. Soome on selles osas palju teinud, kuid ülesande keerukus vajab jätkuvat ja intensiivset rahvusvahelist koostööd.

Soome Kirjanike Liidu auliikmena ja Helsingi Ülikooli audoktorina tahaksin osutada meie ühisele kohustusele nende soome-ugri vennasrahvaste suhtes, kes ei ole jõudnud omariikluseni. See on enam kui akadeemiline kohustus, see on meie ühine kohustus maailma ees. Tsivilisatsioonide ajalugu on tõestanud: tugev ja viljakas saab olla üksnes pluralistlik maailm, kultuuridelt ja identiteetidelt mitmekesine maailm. Selles peitubki vastus küsimusele, miks on Euroopast saanud maailma mootor: Euroopa fenomeni saladus peitub tema identiteetide paljususes.

Lõpetan tsitaadiga aastast 1964.
"Kui Soome Kirjanduse Selts Helsingis oma viiekümnendat aastapäeva pühitses, saatsid Tartu Ülikooli eesti üliõpilased - neid ei olnud 1881. aastal veel kuigi palju - oma esindajad pidustustele. Üliõpilane A. Mõtus pidas seal, nagu protokolliraamatud jutustavad, soome keeles suurepärase kõne. Ta soovis, et selts ja meie rahvaste vaheline sõprus "alati võimsalt kasvaksid ja kannaksid vilja üksmeelselt ning rahu keeltel Soomemaa kasuks ja Eesti rahva eduks - auks Euroopa rahvaste silmis." Need sõnad on ikka veel värsked, kolm sugupõlve hiljem."

Härra president, mu daamid ja härrad, need sõnad on veelgi värskemad täna, neli sugupõlve hiljem. Tsitaat kõlas Tartu Ülikooli aulas ja pärineb president Kekkoselt, ainsalt Euroopa riigimehelt, kellel oli oma Eesti-poliitika. Ta rõhutas oma visiidi mitteametlikku staatust nii sageli, et see selgesti vihjas Eesti sovetiseerimise mittetunnustamisele. Ta kõneles eesti keeles ajal, kus eesti keel oli identiteedi peamine kandja. Nüüd on meie kord toimida niisama julgustavalt, niisama tulevikukindlalt oma laialipillatud hõimurahvaste heaks. "Veljeä ei jätetä," nagu omal ajal öeldi.

Tänan teid ja tõstan klaasi Soome Vabariigi Presidendi ja soome rahva auks.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud