Teie Majesteet,
Teie Kuninglik Kõrgeausus,
mu daamid ja härrad,

Taani kuningaloss asub Kopenhaagenis, aga Taani kuninga aed asub Tallinnas. Tallinn ise, Eesti Vabariigi pealinn, tähendab eesti keelest tõlgituna Taani linna.

Nende kahe lausega tahan kõigepealt armastust avaldada Läänemerele, Põhjamaade Vahemerele, mis ammu enne Mc Luhani maailmaküla nägemust on meid liitnud üheks külaks, naabriteks, üleaedseteks. Kui ütlesin, et ammu enne Mc Luhanit, mõtlesin tõepoolest ammuseid aegu. Nii kaugeid aegu, et Eestist põhja pool haigutas maailma kaartidel tühjus, Hüperborea külmade tuulte udune kodu, arktiline pimedus. Ma loodan, et ma oma sõpru Soomes sellega ei solva. Pean silmas kaugeid aastaid kuni 1035, kui Taani Kanut Püha kandis oma tiitlis nimetust Dux Esthoniae. Ma ei pea silmas tiitleid, vaid tõsiasja, et meie ühise mere tungjooned lähtusid kahest väikesest poolsaarest ja koondusid kahele väikesele poolsaarele, Taani ja Eestisse. Jumala, looduse ja inimese tahtel, ja mitte juhuse suval on Taani ja Eesti sarnased ka suuruselt, õigemini selle poolest, et nad mõlemad on väikeriigid. Ja ka seda ütlen ma poolehoiu ja armastusega. Esiteks kohutaks mind mõte Eestist kui Karl V Hispaania-taolisest suurriigist, kus päike kunagi ei looju. Mõtleksin hirmuga selle peale, et Eesti välisministeerium peaks sel juhul olema niisama suur nagu Vene Föderatsiooni või Ameerika Ühendriikide oma ja niisama suurte bürokraatlike vastuoksustega oma dokumentides. Seepärast meenutan siira tänuga oma kunagise kolleegi ja piipu suitsetava sõbra Uffe Ellemann-Jenseni sõnu, mida ta kasutas Läänemere Riikide Nõukogu asutamiskoosolekule järgnenud õhtusöögil 6. märtsil 1992 siinsamas Kopenhaagenis: "Riik, mis avaneb merele, ei saa olla väikeriik."

See belglaste kuningalt Leopoldilt laenatud tsitaat sunnib mind, Teie Majesteet, selja pöörama ajaloole, meie ühisele inimlikule nõrkusele, kui söandan teie loal teile omistada Eesti presidendile omaseid nõrkusi, ja pöörduma näoga tulevikku, selle tooraine poole, mida olevik töötab ümber ajalooks.

Taani Kuningriigile ja Eesti Vabariigile on pärandatud Läänemeri. Eesti keeles see ei ole Idameri, vaid Läänemeri. Juba see tõestab, et ta on olnud ja saab ka tulevikus olema kahesuunaline maantee. Ja nagu mis tahes maanteel, peavad meie ühisel merel kehtima teatavad reeglid, mis tagaksid julgeoleku kõigile kümnele Läänemereäärsele riigile. Praegu on kombeks kõnelda külma sõja järgsest ajast. Talvele järgneb teadupärast kevad, ja kevade üheks tunnuseks on jääminek: üleminek ühest stabiilsusest teise, suvisesse stabiilsusse. Me kõik igatseme suve, aru andmata, et jääminek, paratamatu, nagu ta on, kätkeb endas paratamatult ohtusid. Jääminek ja Euroopa uuenemine algas Otomani, Romanovite, Hohenzollernite ja Habsburgide impeeriumi lagunemise ja rahvaste enesemääramisõiguse realiseerimisega kõikjal, peale Romanovite koloniaalimpeeriumi. Seal suutsid enesemääramisõigust teostada üksnes soomlased, eestlased, lätlased, leedulased ja poolakad tänu oma traditsioonilisele kuuluvusele Lääne-Euroopa kultuuriareaali. Romanovite impeeriumi ülejäänud rahvastelt riisuti see õigus käputäie terroristide poolt, ja alles praegu jätkuvad Venemaal need protsessid, mis Euroopas leidsid oma lahenduse sajandi algul.

Me kõik jälgime mure ja poolehoiuga demokraatia ja impeeriumi rasket kahevõitlust Venemaal. Selleski on Taanil ja Eestil ühised armid, järelikult ka ühised lootused. Hitleri-Stalini pakti tagajärjel määrati Taani Kolmandale Riigile ja Eesti Nõukogude Liidule. Taani kaotas oma iseseisvuse mõni kuu varem kui Eesti, kuid Eesti taastas oma iseseisvuse nelikümmend viis aastat hiljem kui Taani. Alles nüüd, möödunud aastal ja käesoleval, saame tänada neid mehi, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest rinnetel ja seejärel vangilaagrites. Alles nüüd on meile lõppemas Teine maailmasõda, alles nüüd on Eestile ja Euroopa avalikkusele lubatud 31. augustiks Eestist välja viia viimased võõrriigi relvajõud. Oleme veendunud, et Euroopa demokraatia ühisel tahtel Venemaa oma kohustust ka täidab. Selles seoses tahaksin teile, Majesteet, ja teie kaudu taani rahvale üle anda oma rahva kõige südamlikuma tänu abi eest eestlaste enesemääramisõiguse teostamisel ja Eesti Vabariigi taastamisel. Me ei unusta kunagi taani vabatahtlikke 1919. aasta võitlustes ja Eesti Vabadusristi 49 taani kavaleri abi eesotsas Tema Majesteedi Taani kuningaga. Veel vähem unustame Taani abi Eesti esinduse avamisel Kopenhaagenis 20. detsembril 1990, mis sisuliselt kujunes Eesti Vabariigi saatkonnaks veel enne diplomaatiliste suhete ametlikku taastamist Taani ja Eesti vahel 1991. aasta dramaatilisel augustikuu nädalal, kui mulle sai osaks au esimese Eesti Vabariigi välisministrina külastada teid, Majesteet, veidi aega enne keskööd, ning kiirusega, millest Kopenhaageni politsei suuremeelselt mööda vaatas. Võin teile kinnitada, et Taani usk, Taani poolehoid Eesti rahvale on lisanud meile eneseusaldust Eesti riigi kujundamisel usaldusväärseks partneriks. Teie suursaadik ja meie sõber teaks jutustada neist suurtest muutustest Eesti poliitikas, majanduses, julgeolekupoliitikas ja Tallinna tänavapildis, mis on aset leidnud pärast teie visiiti Tallinna vähem kui kaks aastat tagasi. Need muutused on olnud kiired, sest eesti rahvas on olnud valmis suurteks eneseohverdusteks. Eneseohverduste allikaks on olnud idealism. Kõige suuremaid ohvreid õiglase ja harmoonilise riigi taastamiseks on pidanud tooma eesti talupojad ja eesti pensionärid, kes läbi aastakümnete on oma südames säilitanud mälestust Eestist kui Euroopa demokraatlikust õigusriigist.

Tahaksin piirduda eeskätt meie positiivsete programmidega. Seepärast mainin üksnes lühidalt, et meie kaheaastased läbirääkimised suhete normaliseerimiseks Vene Föderatsiooniga endise Nõukogude Liidu koloniaalpoliitika tagajärgede kõrvaldamiseks on kahtsusväärsel kombel hoopis vähem edu toonud. Eesti ei samasta Vene Föderatsiooni endise agressiivse Nõukogude Liiduga. Seepärast oleksime president Boriss Jeltsinile tänulikud, kui ka tema distantseeruks ametlikult Nõukogude 1940. aasta agressioonist Balti riikide vastu, nagu ta seda sügisel tegi visiitidel Varssavisse, Prahasse, Bratislavasse ja Budapesti. See zhest väikeste Balti riikide suhtes oleks suurriigi vääriline ja aitaks oluliselt kaasa minevikust pärit umbusalduse hajutamisele, reformimeelse Venemaa prestiizhi tõusule Läänemere regioonis ja Euroopas tervikuna.

Teie Majesteet, mu daamid ja härrad!

Eesti Vabariik mõistab oma kohustusi ja õigusi Läänemere piirkonnas. Veel enamgi. Eesti Vabariik näeb oma tulevikku Euroopa Liidu liikmena. Siin oleme kindlad Taani toetavale ja abistavale rollile.

Teiseks. Hiljaaegu oli meil rõõm Eesti merejõududesse vastu võtta Taani kingitud patrull-laeva. Sellel laeval, nagu ka muul seda laadi abil on kaalukas osa julgeoleku kindlustamisel Eesti territoriaalvetes ja Eesti Vabariigi piiridel. See garanteerib ka Skandinaaviamaade, sealhulgas Taani julgeolekut, sest Läänemere piirkonna julgeolek on niisama lahutamatu tervik nagu Läänemeri ise.

Kolmandaks. Euroopa Nõukogu liikmena on Eesti Vabariik demokraatia ja inimõiguste aktiivne kaitsja. Õigusriik Eestis ei toimi selektiivselt, vaid kaitseb nii Eesti Vabariigi kodanike kui välismaalaste huve. Selles seoses tahaksin Taanit eriti tänada abi eest, mida ta on olnud nõus andma Eestist väljaviidavate Vene relvajõudude ohvitseride majutamiseks Venemaale. Peegelpildis lasub meil kohustus majutada Eestisse neid Eesti Vabariigi kodanikke, keda deportatsioonid ja muud tegurid on pillutanud Venemaale ja kes soovivad tagasi asuda oma kodumaale. Ma loodan, et selleski osas leidub Taanis tahet meid aidata ja sel viisil oluliselt kaasa mõjuda Läänemere piirkonna muutmisel stabiilseks, pingevabaks ja koostöösõbralikuks.

Teie Majesteet, mu daamid ja härrad, need on meie ühised olevikuprobleemid. Nad juurduvad meie ühises minevikus, Danebrogi ja veelgi kaugemates aegades, kuid lahendada tuleb neid käsikäes juba täna ja homme.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele