Ekstsellentsid,
lugupeetavad Riigikogu ja Valitsuse liikmed,
kallid kaasmaalased Eestis ja kõigis maailmajagudes!

Kõigepealt lubage mul õnnitleda teid kõiki Eesti Vabariigi 76. aastapäeva puhul ja tänada teid, samuti maailma riigijuhte toetuse eest, mida olete küll kirjades ja telegrammides, küll vestlustes ja käepigistustes avaldanud tänase tähtpäeva puhul Eesti Vabariigile. Neist õhkub lootust, aga ka muret, rahulolu saavutatust ja südamevalu saavutamata jäänu pärast, vaba rahva väärikat enesekindlust ja rahva ebakindlust, ohvrimeelsust, aga ka murelikku küsimust: Kui kaua veel? Kui kaua veel suudame ennast ohverdada, ennast toita sellest määratust iseseisvuse igatsusest, mida kogusime oma südamesse viiekümne Nõukogude okupatsiooniaasta pika öö kestel?

On need väsimuse esimesed tundemärgid?

Ei, me ei ole väsinud ega väsi. Me ei ole seitsme sajandi kestel kunagi väsinud oma riiki endas kandmast ja ammugi ei väsi seitse kuud enne viimaste võõrvägede lahkumist Eesti pühalt pinnalt. Pigem on see kannatamatus, mis on sündinud kannatustest. Pigem on see meie illusoorne optimism, et totalitaarse kommunismi kokkuvarisemisega saavad kõik meie igatsused ja lootused nagu nõiaväel teoks. Viiskümmend aastat väljaspool Euroopat, väljaspool demokraatlikku poliitilist praktikat, mis päevast päeva õpetab inimesele õiguste ja kohustuste tasakaalu, see viis aastakümmet õpetas meile üksnes ringkaitset, iseenese alalhoidu, koloniaalimpeeriumi pealinna käskudest ja korraldustest möödahiilimist. Meie romantiline optimism on olnud ja on ikka veel selleks toitvaks pinnaks, mis on toitnud ja toidab ohtlikku illusiooni, nagu oleks iseseisva riigi taastamine kerge ja kiire.

Riik ei sünni kergesti ega kiiresti. Veel enne, kui poliitikasse astusin, kui kõnelesin teiega, armsad kaasmaalased, kirjaniku keeles, ütlesin Churchilli sõnadega, et meie valitud tee nõuab meilt kõigilt higi, vaeva ja pisaraid. Maailm võib uhkust tunda Eesti üle, sest kõik, mida oleme oma seitsmekümne kuuendal aastal saavutanud, on saavutatud visa töö ja kannatlikkusega, higi ja vaevaga, kuid õigusriigile omasel viisil piiskagi verd valamata. Täna võin teile siit ajaloolisest saalist kinnitada, et suuremad raskused on seljataga, kuid ees ootavad uued. Ka neist me saame üle, kui ühendame oma jõu ja oskused, selle asemel et neid killustada; kui anname endale kainelt aru, kui palju on tehtud ja kui palju ootab ikka veel tegemist; ja ennekõike: olgu kui tahes palju erimeelsusi poliitilistes erakondades ja meis enestes, sellest peab kõrgemale tõusma eestlase rahulik enesekindlus ja sõbralik koostöötahe, mis ühendab meid niisuguseks Eesti Vabariigiks, mille üle võiksime tunda uhkust.

Eesti riik ja rahvas

Rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduses deklareeris eesti rahvas oma vankumatut tahet kindlustada ja arendada oma riiki. Niisugust riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Niisugust riiki, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule.

Siin oleks kohane öelda, et kultuur on poliitika ja poliitika on kultuur.

Kultuur on poliitika seepärast, et ennekõike kultuuris avaldub rahvuslik identiteet, see eeldus, see raskesti kirjeldatav substants, millest sünnivad riigid.

Poliitika on kultuur ennekõike seepärast, et poliitika ülimaks eesmärgiks on kaitsta inimest, aidata inimesel kinnistada ja süvendada inimese tunnuseid. Inimese esmaseks tunnuseks on tema side kultuuriga, sest väljaspool kultuuri ei ole inimest olemas.

Eesti rahvas on niisiis loonud riigi enda jaoks. Rahvas on kõrgeima võimu kandja. Riik peab tagama nii kogu rahva edu kui ka iga inimese eneseteostamise võimaluse. Selleks mehhanismiks näeb põhiseadus ette üksteisest lahutatud ja tasakaalustatud kõrgeimad võimuorganid - Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, kohtusüsteemi ja nende tasakaalustajana Vabariigi Presidendi. Riigi kõrgeimad võimuorganid on möödunud aasta kestel üles ehitatud ja tööle asunud. Riigikogu on ära teinud määratu töö ja tänaseks, nagu kuulsime Riigikogu spiikri Ülo Nugise hommikusest lipuheiskamise kõnest, vastu võtnud ühe viiendiku seadusandlusest, loonud toimiva seadusandliku baasi. Kõik liidetavad on olemas. Kuid nende summa ei ole veel riik, vähemasti mitte niisugune riik, millele oleksid omased Euroopa riikidele tavalised riigi tunnused.

Ja nii seisame paradoksaalse probleemi ees.

Koloniaalsest ikkest vabanenud Eesti rahval on rohkem idealismi, rohkem valmidust vabaduse nimel ohvreid kanda kui heaoluühiskonna rahvastel, kellel puudub meie traagiline ajalookogemus. Ometi on järjest enam maad võtmas skeptiline hoiak Riigikogu ja Valitsuse suhtes, õiguskorra ja eriti politsei alavääristamine on muutunud omamoodi võistluseks ning nõukogudeaegse moonaka mentaliteet, mille oleme ukse kaudu välja peksnud, hiilib akna kaudu tagasi: mõisa köis, las lohiseb.

Kodanik ei tunneta oma õiguste ja kohustuste tasakaalu.

Siinkohal, armsad kaasmaalased, tulekski küsida: kas siis nii ehitatakse Eesti riiki?!


Postkommunistlik luupainaja

Püüdkem kainelt eritleda selle tendentsi põhjusi.

Minu õpetatud kolleegid Läänes näevad Nõukogude totalitaarse rezhiimi kokkuvarisemise põhjust käsumajanduses. See oli ühekülgselt häälestatud Nõukogude Liidu relvatööstusele ja varises ülejõukäiva koorma all lihtsalt kokku.

See lihtsustatud seletus on ainult osaliselt õige. Pigem on ta läbinisti väär. Nõukogude totalitaarne rezhiim oli viidud täiuseni. Ta ei käsutanud mitte niivõrd majandust kui inimese mõtlemisvõimet, inimese loovust. Inimese loovuse lagi oli määratud Poliitbüroo mõtlemisvõime madala laega. Selle kõige traagilisemaks tagajärjeks oli inimese tõeline ja lõplik vabastamine, inimese vabastamine kõige raskemast koormast - kohustusest mõelda, iseseisvaid otsuseid langetada ja oma otsuste eest vastutust kanda.

Oma riiki ja majandust taastades peame samaaegselt taastama ka mõtleva ja vastutust vabatahtlikult omaks tunnistava kodaniku, sest ainult niisugusele kodanikule võib olla orienteeritud demokraatia. Ainult niisugusele kodanikule võib toetuda Eesti riik. Ja ainult mõtlev kodanik mõistab Eesti riigi alavääristamise paratamatuid ohtusid: majanduslik edukus iseenesest ei garanteeri veel riigi julgeolekut, järelikult riigi püsimist, järelikult rahva, tema keele ja kultuuri püsimist, järelikult maailma püsimist. Eesti ühiskond lahendab praegu iseenese ümberkorraldamise probleeme, mille keerukust oskavad hinnata vähesed Lääne teadlased. Üleminek demokraatiale ja vabaturumajandusele on nagu hüpe üle kuristiku: jalg ei toetu enam teravale kaljuservale aga ei ole ka veel maandunud kindlale vastaskaldale. See toetuspunktita hetk, see viiv, see hirmuäratav ebakindlus on kaasa toonud kaootilisi nähtusi meie ühiskonnas ja võib avada, kui need tendentsid kestavad, Pandora ohulaeka.

Kord majja!

Sisepoliitilistest ohtudest sean ma esikohale kuritegevuse. Teatrietendus algab kell viis pärast lõunat, sest pimedas kardab rahvas tänaval liikuda. Rahvas kardab pargis jalutada ka päeval. Rahvas kardab külavaheteid. Rahvas kardab koputust korteriuksele. Eestlane ei tunne ennast Eestis Eesti peremehena. Siit on ainult üks samm nostalgilise minevikuigatsuseni ja võõrandumiseni riigist, mida me õhtuti eelistame piiluda aknakardina tagant. Kui tänaval ja trepikodades võimutseb kuritegelik võim, peame asju nimetama ausalt ja õige nimega: Eesti on lähenemas kaksikvõimule. Aasta eest, 25. veebruaril toimunud riigikaitsealasel nõupidamisel osutasin, et julgeoleku tagamine meie elanikkonnale on meie esmane ülesanne. Olen väga tõsiselt mures, et täna, aasta hiljem, on see ülesanne veelgi kesksem, ja seda mitmel põhjusel: esiteks võib julgeoleku puudus hakata eemale peletama välismaiseid investeerijaid, sest ükski meelitus ei sunni neid investeerima riskipiirkonda; teiseks seab ta kahtluse alla meie riigi kui rahvusvahelise partneri usaldusväärsuse. Ning kolmandaks avab ta Pandora ohulaeka - igatsuse tugeva käe järele. Eesti Vabariigile teeb häbi avantüristide hiljaaegu avaldatud soov rakendada kuritegevuse vastu riiklikku terrorit.

Lubatagu siit kõnetoolist kinnitada: Eestis ei ole toetuspinda ei parem- ega vasakekstremismile. Ei ole Eestis toetuspinda "tugevale käele". Kuid meil peab olema üksmeel tugevdada ähmaseks muutuvaid riigi tunnuseid. Täna algaval Vabariigi uuel eluaastal saagu meie ühiseks ja prioriteetseks eesmärgiks "kord majja!". See ei ole üleskutse. See on meie põhiseaduse teine peatükk, mis garanteerib põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi. Meie esimene õigus, meie tuhandeaastane õigus on olnud ja on tunda Eestis oma turvalist kodu. Ei rohkem, aga ei kriipsugi vähem!

Sellest eesmärgist ei või ükski mööda vaadata. Korra loomine peab algama rohujuuretasandilt ja lõppema ministriga. Siin on sobiv kasutada president John Kennedy sõnu: Ära küsi, mida riik võiks teha sinu heaks, küsi, mida sina võid teha riigi heaks! Ning pidagem meeles, et põhiseadust ja sellest tulenevaid õigusi saab kaitsta ja tuleb kaitsta üksnes legaalsete vahendite ja legaalsete argumentidega.


Rahvuslik julgeolek

Äsjaöeldu sunnib kõnelema prioriteetidest.

Riigi esmaste tunnuste hulka kuulub kontrollitav piir.

Mul on kahju, et läbirääkimised Vene Föderatsiooniga on edenenud teosammul. Olen sellegipoolest veendunud, et Vene Föderatsioon täidab endale võetud kohustuse ja viib oma relvajõud Eesti Vabariigist välja 31. augustiks. Selles seoses tahaksin meenutada, et Eesti Vabariigi juubeliaastapäeva õnnitluses lähtus president Jeltsin Eesti Vabariigi 75-aastasest kontinuitiivsest kestvusest. Sügisestel visiitidel Poolasse, Tšehhi, Slovakkiasse ja Ungarisse distantseerus president Jeltsin Nõukogude Liidu agressiivsest välispoliitikast seesuguses vormis, mis vastaks ka meie ootustele. Kuid kõigest sellest hoolimata oleme efektiivsele piirikontrollile eelistanud kaitseväe kiiret ülesehitamist. Nüüd maksab see ennast valusalt kätte, sest turvatunde kadumine ja organiseeritud kuritegevuse kasv on selle väärarvestuse otsene tagajärg. Kui Eesti Vabariik muutub inimestega kaubitsemise, radioaktiivsete metallijäätmete, kalliskivide ja kes teab veel missuguste salakaupade koridoriks, on meil sisepoliitilistele probleemidele lisandumas julgeolekupoliitilisi: rahvusvahelisel üldsusel on raske Eesti Vabariigis näha usaldusväärset partnerit ja teda sellisena integreerida kollektiivsesse julgeolekusüsteemi. Mõistkem siinjuures kontrollitavat piiri kui riigi tunnust, ja mitte kui asiaatlikku raudset eesriiet, mille ülesandeks oleks Vene Föderatsiooni eraldamine Euroopast. Eesti Vabariigi välispoliitika on alati olnud avatud poliitika, avatud kõigi nende riikide suhtes, kellega me jagame ühiseid demokraatlikke ideaale. Praeguses muutuvas maailmas toimuvad kiired integreerumisprotsessid. Eesti-taolises väikeriigis peame integreerima oma sise- ja välispoliitika Eesti Vabariigi julgeolekupoliitikaks, mis toetub võrdväärsele majanduslikule integratsioonile, kontsentritele, mille esimeseks ringiks on Balti riigid, järgmiseks Läänemere-äärsed riigid ja Euroopa Liit. Olgu eesmärk kui tahes kaugel, ajategur kõnnib nagu kuri vari meie kannul. Nagu Alice Imedemaal, peame kärmesti jooksma, et paigal püsida, et püsima jääda. Seni oleme sellega toime tulnud, olgu pealegi hambad ristis ja ohvrite hinnaga. Sellest on lõviosa maksnud kõige vanemad aastakäigud, meie pensionärid, kes on selle rahva sünnitanud, üles kasvatanud ja seda oma kustumatu iseseisvuslootusega toitnud. Nüüd on meie kord öelda: iseseisvus ei sünni ega püsi üksnes igatsuse najal. Iseseisvus püsib ja tugevneb, kui igatsusega liitub tahe. Tahtest oleneb palju, ja rasketel silmapilkudel oleneb tahtest kõik.

Noarootsis Österby külas istub voodiserval Adeele Paalvelt ja on kudunud tänaseks Vabariigi aastapäevaks paari sokke Eesti Vabariigi kaitseväe tundmatule sõdurile. Aastakümneid tagasi kudus ta neid oma mehele, kes on maetud Siberi mulda. Nüüd küsib Adeele Paalvelt teie käest, armsad kaasmaalased, kas olete sõdurpoistele sokke kudunud. Temal on jätkunud igatsust ja jätkub tahet. Adeele Paalvelt on 94 aastat vana. Me jäämegi tema tänuvõlglaseks ja tema meie eeskujuks. Ma loodan, et üheksakümne nelja aasta pärast ütleb keegi neid samu sõnu meie põlvkondade kohta.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele