Kallid kaasmaalased Eestis ja maailmas!

Kümne minuti pärast löövad Eesti kirikukellad ja raekodade kellad uue aasta algust ning tiksuvad oma ajatut tiksumist edasi. Kuid meile kõigile, nii teile kui minule, jääb aeg ometi mõneks viivuks seisma, et võiksime otsida vastust küsimusele: Kust me tuleme? Kuhu läheme?

Aasta tagasi esitasin sama küsimuse ja saja aasta pärast esitab keegi taas selle küsimuse teie lastelastele. Ta esitab selle eesti keeles. Paarikümne aasta eest panin selle küsimuse esimest korda teie südamesse kajama. Siis oli see hoiatus. Nüüd on see kindel kokkuvõte: oleme tulnud selleks, et jääda.

Jõulurahu on meid viinud tasakaaluseisundisse, ja ainult tasakaalukalt saabki teha kokkuvõtteid. Olen andnud teile vande ja selle vandega võtnud endale kohustuse kasutada oma võimu ja täita oma kohustusi eesti rahva ja meie vabariigi kasuks kõigi oma võimete ja parima arusaamise kohaselt. Kas ma olen teie muredest ja lootustest õigesti aru saanud? Sellele küsimusele pean vastuse leidma ise, teie kirjade, sõnavõttude, jutuajamiste põhjal, kuid ometi ise ja üksi. Kuid ma loodan kogu hingest, kallid kaasmaalased, et me jõuame ühesuguste järeldusteni.

Mis on möödunud aasta halvad ja head pooled?

Aasta oli enamusele meist raske, - materiaalselt ja vaimselt. Ta on puudutanud kõige raskemini meie kõige vanemaid ja kõige nooremaid põlvkondi, ja seda teada on piinarikas. Vanematele põlvkondadele oleme tänuvõlglased kõigepealt lastena, kes me oleme nende najal üles kasvanud, ja eestlastena, sest just vanemad põlvkonnad kandsid oma põues lootuse kustumatut leeki, et Eesti taastab oma iseseisva riigi, ja andsid selle lootuse kurjuseriigi pimedust trotsides meile edasi. Praegu me ei suuda veel eelarvet kujundada südame käsul. Seda enam lasub meil kohustus oma hinge, oma poolehoiu ja isikliku abiga tasuda vanematele põlvkondadele seda määratut tänuvõlga. Ning ka praegu neist eeskuju võtta: neil on kõige vähem raha, aga kõige rohkem usku. Vanimad mäletavad, et ka Eesti Vabariigi algusaegadel oli elu kõike muud kui kerge. Neist, kes elavad praegu kõige vaesemalt, hoovab kõige rohkem rahulikku usku, et meie riik kosub. Võtkem neist eeskuju: nad ei usu imedesse, vaid kätetöösse, mis võib korda saata imesid. See vana põlvkonna kogemus on ikka veel elus ja on meie suurim moraalne kapital praeguse moraalse kriisi ajal.

Noortel on raske, üliõpilastel on raske, noorel eesti perekonnal on raske. Võime kõnelda rahvastikukriisist: loominguliste liitude pleenumi järgne sündivuse tõus on viimasel kolmel aastal asendunud sündivuse langusega. Meile kui rahvale järeldub sellest, et Eesti vajab hästi toimivat perepoliitikat. Vabaduse ja moraalsete väärtuste kasvatajaks ei ole üksikisik, indiviid, vaid see ainulaadne ühendus, mida meie keeles kutsutakse pereks. Homme kõneleb teiste argumentidega samast moraaliprobleemist paavst Johannes Paulus II, meie rahva siiras austaja. Tema läkituse juhtmõtteks on "perest sirgub maailmapere rahu". Tahaksin omalt poolt lisada, et enam kui varasematel aegadel laenavad noored vanematelt põlvkondadelt enesekindlust, iseteadvust ja usku Eesti Vabariigi ja järelikult eesti perekonna tulevikku. See ei kata teie tänast pidulauda rikkalikumaks, aga see toidab rikkalikumalt teie algatusvõimet. Ja veel: ma ei ole kunagi kahelnud selles, et investeerimine noortesse, teiste sõnadega haridusse, teadusse, kaunitesse kunstidesse on kõige kasulikum investeerimine. Sõjaeelses Eesti Vabariigis me eelistasime monumentidele ja paraadidele koolimaju ja õpetajaid. Nii see on olnud ja nii see jääb, sest see ongi osa eestlase identiteedist. See ei ole küüniline mõttekäik, vaid humanistlik mõttekäik, millele on antud turumajanduslik, õigemini ratsionaalne vorm.

Meie tusameele talv tuleb meie kannatamatusest. Kuid riigi taastamine ei ole lambinupule vajutamine, millest hetkega sünnib piibellik valgus. Riik sünnib nagu laps: valude ja vaevadega. Aga nagu laps, sünnib ta armastusest ja sünnitab omakorda armastust.

Ja nüüd tahan ma teile kinnitada, et meil on sootuks rohkem põhjust tunda armastust kui tusameelt. See aasta on olnud kriitikarohke, aga eeskätt kõrvadele, mitte silmadele ega mõistusele. Pidagem meeles, armsad kaasmaalased, et see on ju alles esimene aasta, kus on tööle asunud kõik põhiseaduses ettenähtud riiklikud struktuurid: kolmeastmeline kohtusüsteem, õiguskantsler, kaitseväe juhataja. Alles sellel aastal võis alata rutiinne töö Riigikogus, vabariigi valitsuses ja presidendil. Te kõik tunnete Piibli lauset "ükski prohvet pole kuulus omal maal". Sellel aastal kogesin, et see on ühtviisi õige ka riikide kohta. Maailmas enam kui Eestis on osatud hinnata kõigepealt seda, et Riigikogu on tänavuse aastaga vastu võtnud 218 seadust. Olen veendunud, et selle töö väärtust osatakse järgmistel aastatel tasakaalukamalt hinnata kui käesoleval. Võime olla uhked, et väikeprivatiseerimine on Eestis lõpule viidud; et inflatsioon on pidurdunud; et väliskaubanduse maht on kasvanud. Ja et see kõik on saavutatud tugevneva stabiilsuse tingimustes, potentsiaalsete kriiside kiuste. Selle meie ühise töö nähtamatu, aga samas ka kõige kaalukam tulemus on Eesti Vabariigi rahvusvahelise usaldusväärsusse tõus. Ameerika Ühendriikide Freedom House“i äsjane kokkuvõte nimetab Eestit, TŠehhimaad ja Ungarit riikidena, kus demokraatia ja iseseisvus on pöördumatud. Mõne Ida-Euroopa riigi kohta võib öelda, et seal ei ole mitte niivõrd demokraatia võitnud kuivõrd totalitarism kaotanud. Vahel öeldakse seda ka Eesti kohta. Ja siit järeldub eelolevateks aegadeks meie peamine töösiht: põhiseaduse ja võimude lahususe printsiibi täielik rakendamine Eestis. Me räägime palju õigusriigist, teadmata, mis see õigupoolest on. Räägime demokraatiast, haaramata opositsiooni demokraatliku õigusriigi ülesehitamisse. Eestis valitseb endiselt rõõmustavalt suur nõudmine kirjanduse järele, aga põhiseadust poelettidel ei ole.

Me võtame uude aastasse kaasa mitmed mured: peame maha suruma kuritegevuse, mis alandab meie riiki ja ei lase eestlasel tunda ennast tänaval või külavaheteel oma maa peremehena;

peame kontrollima tõhusamalt oma piiri, et see tõkestaks kuritegevuse imbumist meie maale ja muutuks tõeliseks Euroopa piiriks;

peame külvama usaldust ja halastamatult välja kitkuma umbusaldust, mida sigitab poliitiline kanapimedus, rumalus või Eestile vaenulik käsi;

peame õppima mõistma, mis on riik. Eesti rahvas on vabadel ja ausatel valimistel maailmale öelnud, et tahame riigina elada. Nüüd peame tõestama, et oskame riigina ka käituda.

Ja lõpuks: võitjat tunneb ära suuremeelsusest, kaotaja laubale on märgitud tigedus, kadedus ja vihkamine. Aasta on olnud raske, aga seda suurema eneseteadvusega võime endale öelda, et meie esimene põhiseaduslik aasta on olnud meie esimeste tagasihoidlike saavutuste aasta. Järgmine aasta on meile murranguline: Eesti Vabariigist lahkuvad viimased võõrriigi väed ja Eesti võib üle pika aja sõbralikult naeratada kõigisse nelja ilmakaarde.

Kõige kaunim on naeratav Eesti.

Selleks, kallid kaasmaalased, soovin teile Kadriorust usku, jõudu tööle ja õnnerikast uut aastat!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele