Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President teise tegevusaasta künnisel Eesti Televisioonis 7. oktoobril 1993
07.10.1993

Kallid kaasmaalased!

Kõigepealt tahaksin teid südamest tänada lillede, heade soovide ja truuduse eest. Üks aasta on möödunud, ja see on olnud minu senise elu kõige kiirem aasta. Nagu teilgi, on ta olnud kord murelik, kord õnnelik ja on toonud ka pettumusi. Aga ta on olnud Eesti aasta. Ja Eestile on ta olnud aasta, kus meie väike riik on maailmas veel tugevamini kanda kinnitanud.

Me ei ole teinud suuri vigu, küll aga väikesi, ja nende vigade summa on sünnitanud pettumust ja tigedust. Ärge laske ennast sellest kaasa vedada, sest see viib ükskõiksusele ja võõrandumisele Eestist. Sellega avame ukse - mitte kommunistidele, sest neid ei ole kuigivõrd - , vaid teatavat sorti poliitikutele, keda on igas ühiskonnas alati olnud. Kas lapsemeelsusest või võimuahnusest, kuid nad sooviksid valitseda üksi, ilma segava parlamendita, kohtuvõimuta, rahvusvaheliste lepingute ja lepeteta. "Eesmärk pühendab abinõu," on nende ütlemine, ja nad võivad seda isegi ausalt mõelda. Kuid see viib raudse paratamatusega ebademokraatlike otsuste langetamisele, mille taga on totalitarismi irvitav nägu. Totalitarismil on mitu nime, aga alati üks nägu, ja kahjuks me tunneme seda nägu liigagi hästi.

Eesti põhiseadus on loonud mehhanismi, et me ei veereks mäest alla, vaid tõuseksime mäe tippu. Seda mehhanismi oleme esimesel põhiseaduslikul aastal õppinud tundma, hoidma ja rakendama. See ongi olnud selle aasta märkamatu, aga vahest kõige väärtuslikum saavutus. Põhiseadus on hakanud tasapisi tööle. Hinnake seda kas või äsjase konflikti taustal, mis Moskvas aset leidis. Põhiseadus on meie kilp. Teda ei märgata senikaua, kuni ta kaitseb. Ta on teid kaitsnud.

Nüüd on valimised tulekul. Igal maarjamaalasel on omad õigused ja kohustused. Enamasti me teame, mis on meie õigused. Aga kas on ka selge, mis on meie kohustused? Võim tuleb rahva kätte tagasi, ja teil lasub kohustus võimu teostada omas talus, külas, vallas, linnaosas. Võimu kandja on rahvas, mitte Toompea.

Ma tahaksin esimese aasta kokkuvõtte suunata kõigepealt talupoegadele, pensionäridele ja eesti haritlaskonnale. Riigi taastamine ja majanduse ümberkorraldamine on kõige valusamini tabanud just teid. Täna tahan teid lihtsalt tänada, et olete vastu pannud ja oma lootuse ja usuga tervet rahvast toitnud nagu muistses Kaana pulmas. Kolme aasta eest ütlesin ühes kõnes, et oskan lubada higi, verd ja pisaraid. Ma ütlesin, et Eesti uuestisünd saab olema raske. Täna julgen öelda, et raskemad ajad on jäänud seljataha. Talvekülmadel on meid kõige enam soojendanud pensionäride mälestus sõjaeelsest Eestist. See sisendas usku ja lootust. Te jutustasite oma lastelastele maast, mida kolmveerand meie tänasest rahvast ei ole kunagi näinud ja mida enamus tajub muinasjutumaana. See oli maa, kus ei olnud tigedust; kus uksi ei lukustatud; kus tugevam aitas nõrgemat, küsimata, mis see talle sisse toob. Seda maad polnud vahepeal olemas. See maa on nüüd tulekul. Ta tuleb kiiremini kui mujal, sest eestlastel on olnud üks imepärane omadus: viiskümmend aastat järjest oleme iga päev Nõukogude võimu surnuks naernud. Ka okastraadi taga. Eestlase halastamatu iroonia suudab ka täna populistlikke poliitikuid surnuks naerda nii, et nad piimajõgede ja pudrumägede lubaduste najal enam iialgi ei tõuse.

Eesti Vabariik on tulekul, Vene väed minekul, kui praegu tegutseda kiiresti, üksmeelselt ja otsustavalt. Septembri viimasel päeval ütlesin New Yorgis Peaassambleele, et ebaparlamendist vabaneval Vene Föderatsiooni presidendil Boriss Jeltsinil avaneb nüüd võimalus näidata kogu maailmale, et ta sõnad ei lähe tegudest lahku. Ja kõige lihtsam on tal seda näidata siin, Balti ruumis.

Eestlasel pole teist kohta, kus oma kodu ja riiki üles ehitada, ja me ei kavatsegi teist kohta otsida. Oleme oma jaheda päikese all kümneid kordi alustanud ja alati ennast püsti ajanud - viimati enesemääramisõiguse teostamisega 1918, oma riigi loomisega, sest jõudsime äratundmisele, et ainult oma riik, kus valitseb rahva tahe, kindlustab ka väikesele eesti rahvale, eesti keelele, eesti kommetele ja elulaadile püsimise.

Selleks peab igaühel meist olema oma soov ja oma nägemus. Nad ei tarvitse ega tohigi kokku langeda pisiasjades, aga kõige tähtsamas - oma rahvuslikus edasipüsimises, oma vabaduse ja sõltumatuse säilitamises - peab meil olema täielik üksmeel.

Vene vägedest me saame lahti. See on esimene eesmärk. Aga see on alles pika tee algus. Järgmine samm on julgeolekuvaakumi selline täitmine, et meil oleksid sõbralikud koostöösuhted kõigi ilmakaartega kuni kõige kaugema Jaapanini välja. Kuid ülim on vabadus ise: vabadus mitte enesekaitsena võõrvägede suhtes, vaid vabadus iseendas, vabas mõttes, omas kodus, omas vallas, omas maakonnas, omas linnas, omas Riigikogus, omas riigis. See kõrgeim vabaduse aste annab meile kätte ka kõige kõrgema õigluse astme ja kõige suurema arengukiiruse.

Selleks peab igaühel meist olema täielik selgus oma õigustest ja kohustustest, eelkõige aga lihtsast tõest: mida suuremad on õigused, seda suuremad on kohustused. Ainult nii säilib tasakaal, mis lubab ausalt öelda: kõigil Eesti Vabariigi kodanikel on võrdsed õigused.

See on sajandeid olnud paljude rahvaste unistus. Paljud on selle teostamisele lähedale jõudnud, mõned, vastupidi, sellest kaugenenud. Kui vaatame asja lähemalt, selgub lihtne masinavärk: vabadus ehk õiguste ja kohustuste tasakaal on tagatud siis, kui võim on jaotatud. Võim tuleb jaotada selliselt, et kellelgi ei oleks teda liiga palju käes ja et igaühel oleks võimu erinev köieots peos: seadusandjal ehk Riigikogul seadusandlik võim, valitsusel täidesaatev võim, kohtusüsteemil õigustmõistev võim, presidendil tasakaalustav võim. Ja rahval kõige kõrgem võim, sest rahvas valib, kas otseselt või kaudselt, kelle kätte ta ühe või teise võimu usaldab.

Siin logiseb meil riigi ülesehitus kõige enam. Võimu ei taha keegi jaotada. See on võib-olla inimlik, aga lühinägelik.

Lugesin lehest pealkirja: Õiguskantsler kaebas Riigikogu kohtusse. Niisugune pealkiri võiks olla laadanali, kuid asi on tõsisem: selle pealkirja koostaja on ehk lugenud põhiseadust, aga pole sellest mitte mõhkugi aru saanud. Õiguskantsler, armsad kaasmaalased, ei kaeba kohtusse Riigikogu, vaid seadusi, mis on kasutamiskõlbmatud, nagu klistiiriprits on kasutamiskõlbmatu luumurru ravimisel.

Meil on parlamentaarne riik, millest järeldub, et valitsus annab oma tegevusest aru Riigikogule ehk parlamendile. Parlament omakorda esindab teid, ta loob seadusi teie valitud saadikute südametunnistuse ja mõistuse põhjal, aga ka tema võim on piiratud. Parlamendi tegevust piirab põhiseadus, mis on teie poolt rahvahääletusel vastu võetud, ning rahvusvahelised lepped, mis on kõigile riikidele võrdselt kehtivad. Need on Eesti seadustest kõrgemad Eestis, Saksa seadustest kõrgemad Saksamaal, Ühendriikide seadustest kõrgemad USA-s, sest nad lähtuvad ühtaegu rahvuslikest ja rahvusvahelistest huvidest, rahvusvahelisest õigusest, sõdade vältimisest, konfliktide ärahoidmisest, niisuguse mehhanismi loomisest, millest Eesti-taoline väikeriik peaks olema eriti huvitatud. Sest: üksinda me suudame vähe, koos suudame palju enam. See ei ole hoopiski kõigile selge. Hiljaaegu juhtusin lugema eestikeelsest lehest: Venemaa on meist kaugel nagu Brasiilia. Seda laadi sulerüütel eksib kas rumalusest või Eesti-vaenulikul eesmärgil. Venemaa ja Brasiilia ei ole kohta vahetanud; isegi kui autor hommepäev hakkaks Peipsi järve Atlandi ookeaniks ümber kühveldama, jääb Venemaa ikkagi meie kõige lähemaks naabriks.

Tulen oma tegevuse juurde.

Üks lugupeetavaid Riigikohtu liikmeid palus, et püüaksin olla ebapopulaarne president. Kõlagu see ootamatult, kuid selles on sügav riigiõiguslik mõte. Minu ülesanne ei ole kõigi armastatud isakese roll. Minu ülesanne on tasakaalu säilitamine põhiseaduse järgimise ja põhiseaduse kaitsmise kaudu. Seepärast olen tagasi saatnud mitmeid seadusi, mis on põhiseadusega, järelikult teie enda tahte ja huvidega vastuolus. See ei tarvitse meeldida valitsusele ja ei tarvitse meeldida Riigikogule.

Kuid kui te mind valisite riigipeaks, pidite arvestama, et riigipea kehastab Eesti Vabariiki tervikuna ja esindab maailma ees meie rahvusliku julgeoleku huve, mille üheks alajaotuseks on Eesti välispoliitika, meie rahva ja riigi hea maine. Riigi maine on riigi kõige väärtuslikum kapital. Need lihtsad seosed ei olnud kõigile selged ega ole ka praegugi veel selged. Olen tänulik neile, kes seadsid mind üles Isamaa kandidaadina riigipea kohale. Olen samas pettunud neis, kes lootsid selle kaudu kujundada käepikendust valitsusele ehk täitevvõimule. Sellest hetkest alates, kui andsin oma valijaskonnale ametivande, ei esinda ma ühte või teist poliitilist erakonda, vaid riiki ja rahvast. See on kogu maailmas nii. See aabitsatõde tuleb ka meil selgeks õppida. Parlamentaarses süsteemis valitsused tulevad ja lähevad, kuid riik, rahvas ja rahvuslikud julgeolekuhuvid jäävad. Nad peavad seisma kõrgemal erakonna poliitilistest huvidest, ja meeldigu see või mitte, ka Eestis seisavad nad kõrgemal. Mitte keegi ei suru mulle peale Mihhail Ivanovitš Kalinini sabaliputavat rolli. Kahjuks on valitsus püüdnud mind taltsutada presidendi kantselei eelarve tagaselja kärpimisega niisuguse tasemeni, mis enam ei taga presidendi põhiseaduslike kohustuste täitmist. Kohtumisele president Clintoniga ja ÜRO Peaassamblee istungile sõitsin piletiga, mis oli Finnairi poolt võlgu antud. See võib-olla on noorpõlvehaigus, kuid ta alandab Eesti Vabariiki. Eeloleva aasta riigieelarve kokkuseadmisel rikkus valitsus "Eelarveseaduse" 13. paragrahvi nii jõhkral määral, et see ohustab põhiseaduslikku võimude lahususe printsiipi. Võimude lahususest möödavaatamine avaldub kahjuks mujalgi. Põhiseaduse järgi on Eesti riigikaitse kõrgeim juht president. Mõningase hämmeldusega lugesin hiljuti ajalehest, et peaminister on enda peale võtnud riigikaitse juhtimise ülesande ja on tõotanud täita julgeolekuvaakumit meie partnerriikide abil. Taas olen sunnitud meelde tuletama lihtsat põhimõtet: Eestile on kombeks üks president korraga.

Tõmbame joone alla.

Eesti Vabariik on olnud edukam kui Eesti Vabariigi valitsus.

Eesti rahvusvaheline maine on hea. Kahetsusväärsel kombel ei ole kaheaastased läbirääkimised Vene Föderatsiooniga andnud nimetamisväärseid tulemusi. See on ohu märk. Ma ei taha korrata seda, mida olete ehk lugenud minu hiljutisest ettekandest ÜRO Peaassambleele. Pean vajalikuks rõhutada üksnes kahte asjaolu: esiteks, president Clintoni uus administratsioon on energiliselt kinnitanud, et Vene vägede kiire lahkumine Eestist ja Lätist on USA välispoliitika üks prioriteete. Teiseks: välispoliitikas on praegu aeg ülikiireks ja koordineeritud tegutsemiseks. Kolmandaks: kui tahame Euroopaga integreeruda, peame kõigepealt hoolitsema Eesti, Läti ja Leedu majanduspoliitilise ja julgeolekupoliitilise integreerimise eest.

Julgeolekupoliitiliselt tuleb Eestil täita vaakum siinses piirkonnas realistlike vahenditega ja hoiduda hooplevast retoorikast, mida õnneks keegi peale meie enda ei ole tõsiselt võtnud.

Rahvusvaheliselt on Eesti maine hea, isegi väga hea, kui Eestist kõnelda kui üleminekumajandusega riigist. Me oleme suutnud hoiduda massilisest tööpuudusest. Oleme läbinud oru põhja ja hakanud mäkke tõusma. Majanduspoliitilised sidemed Lääne turgudega on ette valmistatud, oleme olnud edukad, ja seda eeskätt tänu Eesti Pangale ja stabiilse krooni hoidmisele.

Majanduslik loogika on meid juhtinud võrdväärselt poliitilise tahtega, ja vahest enamgi. Oleme suutnud püsida põhiseaduse raamides, ehkki see ei ole alati olnud kerge. Seepärast on mul eriline heameel siin tänada kümmet Riigikogu liiget, kes 12. augustil tegid "Avalduse Põhiseaduse kaitseks". Selles öeldakse: "Poliitikas on sfääre - riigikaitse, välispoliitika -, kus terav vastasseis valitsuse ja opositsiooni vahel kahjustab riigi huve tervikuna... Oleme seisukohal, et Eesti poliitikud peavad Eesti huvid seadma kõrgemale isiklikest ambitsioonidest." Presidendina olen niisugust avaldust pikisilmi oodanud ja luban omalt poolt teha kõik endast oleneva, et Eesti riik ja rahvas keskenduksid kõige olulisemale: selleks ongi põhiseaduslik Eesti riik ja parlamentaarselt mõtlev eesti rahvas ise. See ja ainult see, koos haritlaskonna jõulise sekkumisega kindlustab meile arengu, heaolu ja eesti rahva püsimise.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud