Ma tulen maalt, mille nimi on Eesti.

Minu ülesanne on siit kõnetoolist kirjeldada teile selle maa koordinaate. Kunsti ülesanne on siit kontserdilavalt avada teile selle maa hing, tema värvid, igatsused ja lootused.

Ma olen üks väheseid Euroopa presidente, kes on võinud ühe pilguga näha poolt oma rahvast. Eesti on nimelt väga väike riik, natuke suurem Taanist, Belgiast, Hollandist või Šveitsist, kuid märksa väiksem rahvaarvult: meid on natuke üle miljoni. Oleme kõige põhjapoolsem Balti riikidest ja asume mere ääres, mida inglased ja prantslased kutsuvad Balti mereks, sakslased Idamereks, kuid eestlased neile omase jonnaka loogikaga Läänemereks: meri asub meist ometi läänes.

Õigupoolest on Eesti kolmest kandist veega ümbritsetud poolsaar nagu Lääne-Euroopagi. Eeskätt selle ja meie kauge hüperborealiku asendi tõttu on Euroopa kultuuri ajaloos nii olulised rahvasteränded jätnud Eesti puudutamata. Sellest tuleneb üks meie iseloomulikke jooni: oleme neid väheseid eurooplasi, kes on 50 sajandit püsivalt elanud ühes paigas ja loonud Põhjala karmides tingimustes, kivisel ja sooderikkal maastikul oma kultuuri. Ärge nähke viiekümnes katkematus sajandis Guinnessi raamatusse ihkavat rekordit. Euroopale on hoopis olulisem meie kogemus, et see kultuur on arenenud harmoonilises vahekorras keskkonnaga ja ei ole esile kutsunud ökoloogilisi konflikte sarnaselt muistse Kreeka või Itaaliaga. Võib-olla peegeldub see konfliktivaesus meie rahvalauludes või professionaalses heliloomingus, mida mõnikord tajutakse monotoonsena. Eestlased ise ei taju oma ajalugu, maastikku või värve monotoonsena. Väikese maa väikese rahvana me ei kasuta teleskoope, vaid mikroskoope. Meie Mont Blanc on 318 meetrit kõrge ja temast on loodud laule. Meie künkad, suuremad puud ja viimasest jääajast põldudele mahajäänud rändrahnud on kõik saanud oma nime nagu elavad inimesed. Iga meie hektar on dokumenteeritud - olgu siis kõnekäänus, pärimuses, laulus, kirjanduses või teaduslikus artiklis. Eestis tuleb ettevaatlikult kõndida, et mitte peale astuda elavale ajaloole. Eestlane on Eestiga pidevas dialoogis. See on vaikne sosin. Paus on eesti muusika kõige helisevam noot.

Ennist tähendasin, et olen võinud ühe pilguga haarata poolt rahvast, poolt miljonit. Nad olid kogunenud meie pealinna Tallinna lähedasele väljakule, mida nimetatakse Lauluväljakuks. Seda hiigelvälja võiks nimetada ka Thermopylaiks või Cannae“ks või Verduniks, sest see on pärast Teist maailmasõda olnud meie viimane lahinguväli, mille taga haigutas hävingu pime unustus. Kuid meie vibud olid sopranid, meie kahurid olid bassid ja meie Vercingetorixid olid eesti dirigendid ja heliloojad, kelle kätes muusika leidis taas oma ürgse funktsiooni: ajaviitest või ettekäändest õhtutualettidele muutus muusika identiteedi kaitsjaks, kaitsvaks kilbiks kogu rahvale. Mõnele teist on ajalehtede kaudu ehk meeles pealkiri "Laulev revolutsioon". See ei olnud kujund. See oli alles mõne aasta eest tegelikkus, ja on tänaseks, nagu palju muudki, juba kauge ajalugu.

Siiski tahan öelda, et lootuse, uhkuse ja enesekindluse kõrval äratas see kordumatu pilt ühest rahvast, kes laulab ühte laulu, minus ka ängistust ja hirmu. Pool rahvast mahub ühele väljakule. Kui mitu inimkonda mahuks ühte kuupkilomeetrisse? Kultuur - ja muusika selle kõige üldmõistetavama osana - on kohustatud esitama ka ebamugavaid küsimusi. Kultuur, nagu mina seda mõistan, on ainus keskkond, mis garanteerib inimkonna taastootmise.

Kuid Eestiga seoses mõistsin laulvat rahvast kuulates - ja kaasa lauldes - veel ühte eripära. Eestlasi on veidi üle ühe miljoni. Riigi ja rahva vahekorrad on järelikult sootuks teistsugused kui Saksamaal või Prantsusmaal või kas või Rootsiski. Meie vahekorrad on perekondlikku laadi. Iga täiskasvanu võib igas eesti külas laenata kojusõiduraha või kummisäärikud, kui tal neid peaks vaja minema. Kas miljonist piisab, et viljelda kunste, uurida tähti, sumeri keeli või aatomi ehitust, musitseerida professionaalsel tasemel nii, et meid Münchenisse ka tagasi kutsutakse?

Eesti iseärasus ongi selles, et olles perekond, oleme suutnud olla ka Eesti riik ja eesti kultuur.

Oleme kaitsnud oma identiteeti relvaga, veel enam aga traditsioonidega, mis on vanimad Euroopas. Vahest tabab teie tundlik kõrv neid vanu kihistusi meie muusikas. Kuid oleme kaitsnud oma identiteeti eeskätt selleks, et püsida Euroopas, jääda eurooplasteks ja aidata Euroopal säilitada Euroopa fenomeni, - tema kultuuride mitmepalgelisust. Jäägu Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri varal teie otsustada, kuivõrd see on meil muusika kaudu õnnestunud. Me avasime oma kontserdihooaja, kui mälu mind ei peta, 3. juunil 1583, kui Tallinna linn 52 riigitaalri, 114 naela rukki ja 10 küünra kalevi eest palkas muusiku, kes aasta läbi oli kohustatud linlastele professionaalset muusikat pakkuma. Praegu, iseseisvuse taastamise esimestel rasketel aastatel, on meie sümfooniku palk ainult mõnevõrra kõrgem muusikute palgast neljasaja aasta eest. See kõneleb idealismist ja truudusest Euroopa kultuurile, aga ka teie kohustusest kõrgeausused, minu daamid ja härrad, Euroopa mõistet koos Euroopa piiridega ida suunas laiendada. See ongi minu peamine teade Europa Musicalele. Olen tänulik Europa Musicale patroonile, Euroopa Ühenduse Komisjoni presidendile Jacques Delors“kle, et ta andis selle kauni saali ja suurepärase mikrofoni poliitilise teate käsutusse, mida eesti muusikud - ma loodan - nüüd veenvalt kinnitavad ja teie südamesse idanema jätavad.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele