Teie Pühadus,
ekstsellentsid,
mu daamid ja härrad.

Ülestõusnud Eesti riik ja rahvas on avanud teile, mu Isa, oma südame, ja meie südamest te loete rõõmu, truudust ja lugupidamist.

Te suudlesite äsja Eestimaa pinda, mu Isa. Mitte keegi peale eestlaste ei ole seda tänase päevani suudelnud. Ja ka eestlased on pidanud seda suudlema oma viimase suudlusega: oma kustuva mõtte ja kustumatu lootusega lahinguväljadelt või vangilaagritest. Lennuvälja betooni all on kalju, Eesti paekalju, millele me viiekümne sajandi eest rajasime oma kodu. Sellele kodule oleme Euroopale eeskuju andes truuks jäänud, ja meid kaitsva kodu nimeks ongi truudus.

Mu Isa, Eestimaa pinnale suud andes te suudlesite Maarjamaad, Innocentius III poolt Rooma kontsiilil Pühale Emale pühitsetud maad. Rooma on kõikjal ja Rooma on meiega. Ma ei räägi minevikust ega oikumeenilisest maailmast, ma räägin truudusest. Ateistliku kurjuseriigi kõige pimedamatel aastakümnetel kõneles meie luule Nõukogude tsensuuri kiuste võrdselt Eestist ja Maarjamaast. Ka see on truudus, mida ei ole suutnud alistada ükski mõõk.

Mu Isa, ma ei taha kõnelda mõõgast, tahan kõnelda adrast ja viinamäest, külvist ja lõikusest, igapäevasest tööst ja viljasalvede rõõmust. Tahan teiega jagada seda lootust väärikale ja õiglasele tulevikule, millest te nii kaasakiskuvalt kõnelesite 28. augustil minu saadikule Püha Tooli juures. Meil on ühised lootused, kuid Eesti pühal pinnal viibivad endiselt võõrad väed. Teine maailmasõda oma tagajärgedega on Eestis järelikult ikka veel reaalsus. Kui maailm oma mugavas egoismis selle tõsiasja ees püüab silmad kinni pigistada, võidab ta ehk muretu õhtupooliku, kuid tasub selle eest mureliku tulevikuga. Meie maailm on jagamatu, nagu on jagamatu moraal ja eetika. Ma tean, mu Isa, et olete sellele murelikult mõtelnud ja Eesti tulevikule Jumala õnnistust palunud. Ma loodan, et katoliiklik maailm saab Teie Pühaduse visiidist uut äratust ja liidab oma tugeva moraalse tahtejõu meie Euroopa-truudusega niisugusel viisil, mis võimaldab kõige lähemas tulevikus alla kirjutada võõrvägede väljaviimise lepingule ilma tingimuste lisamiseta kummaltki poolelt. Viimase võõra sõduri lahkumisega ja viimase võõra sõjalise installatsiooni demonteerimisega siit pinnalt on väike Eesti lõplikult taastanud Maarjamaa iseseisvuse ja Venemaa lõplikult taastanud oma suure riigi väärikuse.

Mu Isa, tänasel päeval tervitab teid ühe väikese riigi suur rahvas. Väike on ta arvult, suur kannatuste karikalt, mis talle osaks on saanud, veelgi suurem töökuselt ja usult tulevikku. See taevasse pürgivate kirikutornide ja kurjust trotsivate kaitsetornidega linn on selle rahva ehitatud - ehitatud sellestsamast paekaljust, millel te praegu seisate. See rahvas on osanud hoida meie õhtumaa kultuuri suurimaid väärtusi, usku oma õigustesse ja kohustustesse, usku omaenda töösse ja loovusesse, mis suudab kaljud ja sood panna haljendama ja vilja kandma. Jumal on inimese loonud endasarnaseks, ja ahelatest vabastatud inimene on looja. Kahe aasta eest langesid meilt kurjuseriigi ahelad, ja kui te täna enda ümber vaatate, siis te näete: kaljud on haljendama löönud, värvid on tagasi tulnud meie hallidesse tänavatesse, võssa kasvanud taludel helendavad uued katused ja maa on avanenud maailmale. Taas liiguvad piire tundmata ideed, raamatud ja inimesed oma maailma taasavastamise piibellikus rõõmus.

Selles dünaamilises pürgimises jõukama inimväärse elukorralduse poole on paraku aga peidus ka uued ohud, mille eest teie, mu Isa, olete maailma ja meid hoiatanud. Inimene on eesmärk, ja jõukus üksnes eneseteostamise vahend, üks paljudest. Meid varitseb oht, et vahend muutub eesmärgiks, et halastus annab maad egoismile, osavõtlikkus ükskõiksusele, mure tuleviku pärast rahulolule tänase päevaga. Vanemad põlvkonnad on läbi aastakümnete pimeduse kandnud oma südames lootuse ja vabaduse valgust ja meid sellega julgustanud. Nüüd tunnevad nad mõrult, et nad on kõrvale pühitud nagu sügises koltunud lehed, ja paljud lapsed eelistavad raamatule närimiskummi. Meil on kiire ja me peamegi kiirustama, kuid mitte ahvatluste, vaid inimese poole. Seepärast ootan kannatamatult eesti haritlaskonna pöördumist poliitikasse tasakaalu loomiseks vahendite ja eesmärgi vahel. Olen olnud kirjanik ja tean, et sõna, muusika ja värv puudutab inimese südant ja kujundab inimese eesmärke võimsamalt poliitiku skalpellist. Ma toetun selles lootuses sõnadele, mis on teile, mu Isa, ka eesti keeles mõistetavad:

Võib-olla kuningas mõtles: ei sünni iseendast Kirik juba täna -
ei sünni rahvus sõnast, mis laidab keha ja verd,
mõõgast ta sünnib, minu mõõgast, mis raiub pooleks Sinu sõnad,
sünnib valatud verest... nii kuningas mõtles võib-olla.
Ometi Vaimu varjatud hingus tervikuks liidab
pooleksraiutud sõna ja mõõga,
purustatud aju ja verised käed...
ja kõneleb nii: Tulevikku astuge koos,
ärgu miski lahutagu teid!

Need on sõnad teie luuletusest, mu Isa, ja nad jäävad tänasest idanema Maarjamaa pühasse mulda, sest oleme koos tulevikku astunud üle kaheksasaja aasta. Aastal 1921 tunnustas Püha Tool Eesti Vabariiki, kaksteist aastat hiljem seadsime sisse diplomaatilised vahekorrad ja teie apostellik administraator Eestis monsignor Eduard Profittlich, säilitades truuduse oma kogukonnale, jagas Nõukogude okupatsiooni kaudu eestlastele osaks saanud alandusi ja kannatusi ning läks koos kümnete tuhandete eestlastega vastu märtrisurmale Siberi kontsentratsioonilaagris. Olen kõnelnud teile, Püha Isa, eestlaste truudusest ja ajaloomälust, mis on meid Euroopaga sidunud ka raudse eesriide kiuste. Meie ajaloomälu ulatub kaugemalegi. Eile möödus 822 aastat päevast, kui teie eelkäija tema pühadus paavst Aleksander III läkitas meie esimesele piiskopile abiliseks eestlasest munga Nicholause, ning Eesti vanemate ja Püha Tooli vahel sõlmitud seitse lepingut kõnelevad Eestist ja Maarjamaast kui riigiõiguse subjektist Rooma silmis juba 13. sajandil.

Tahan lõpuks teid, Püha Isa, rõõmustada ka teatega, et Lunastaja sündi on meie rahvas juba 15. sajandil tähistanud jõulukuuse süütamisega sellel väljakul, kus teie, mu Isa, mõne tunni pärast missat peate. Ka sellele kombele oleme truuks jäänud läbi sajandite ja eriti nende viiekümne aasta kestel, kus Kristuse sündimise püha oli Nõukogude võimu keelu ja karistuse all. Meie kivistel põldudel kasvab umbrohtu, kuid bolševistliku kommunismi umbrohust on Eesti põllud puhtad, ja me ei unusta selles Püha Tooli teeneid. Seepärast olen tahtnud kokku sõlmida meie ajaloomälu ja meie tänu ning pöördun teie juuresolekul eesti koolinoorte poole. Ma kuulutan välja võistluse kõige kaunima jõulukuuse leidmiseks, mille meie lapsed kingivad Pühale Toolile eelolevateks jõuludeks. Maarjamaa kannatused ja valu on elanud teie südames, mu Isa. Ma tahan, et teie akende ees säraks nüüd ka rõõm ülestõusnud Eesti Vabariigist, kus ei ole ruumi vihale ega vaenule, kus erinevalt Euroopast ei ole valatud tilkagi verd, ja et sellest maailma vanimast jõulukuusest kiirguks lootust, armastust ja suuremeelsust, mida sellel väikesel rahval on rikkalikult pakkuda suurele maailmale.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele