Lugupeetav Riigikogu juhataja,

lugupeetav Rahvusraamatukogu peadirektor Ivi Eenmaa, lugupeetavad asedirektorid, personal, arhitekt Raine Karp, müürsepad ja puusepad, trükkalid ja köitjad, noored ja vanad lugejad, Riigikogu valijad ja Riigikogu valitud ehk lühidalt - armsad kaasmaalased ja kultuurimaailma armsad kaaslased!

Me avame täna Eesti Rahvusraamatukogu. Kui maailm areneb inimväärses suunas, saab sellest majast Eesti Vabariigi kõige tugevam kaitsekilp; Eesti Vabariigi kõige viljakam põld; kõige tootlikum tehas; ja kõige puhtam sünnitusmaja, kus rahvas iseennast taastoodab, sest rahvas koosneb inimestest, ja inimene ei ela väljaspool kultuuri, nagu ei ela väljaspool kultuuri rahvus.

Sellega olen ma kõik öelnud, mida presidendil öelda on: siin katuse all elab Eesti Vabariigi tulevikuvõimalus kõrvuti Eesti Vabariigi minevikuvõimalusega. Valiku, nagu alati, teeb rahvas. Ma loodan, et ta valib riiulitelt Eesti Vabariigi tuleviku. See on minu lootus. Aga ma tean, et tõenäosus õigesti valida on seda suurem, mida enam rahvas loeb, ja sealjuures mida enam ta loeb erinevaid raamatuid.

Kord kevadel kõndisin ma tänaval. Seda ei juhtu kahjuks enam kuigi sageli, et kõnniksin niisama, pealegi üksi. Juba seepärast mäletan seda õnnelikku õhtupoolikut, mil mõtted olid niisama vabad nagu jalad või juhus. Ning mõte, mis mul tekkis ja mis mind mu õnnelikul üksioleku hetkel nii pööraselt lõbustas, oli järgmine: kuidas oleks Nõukogude Liit välja näinud ja lagunenud, kui prohvet Marxi asemel oleks juhuste ebatõenäolise kokkusattumise läbi prohvetiks kuulutatud Spinoza? Või Immanuel Kant? Nalja tegi mulle kujutlus poliitbüroost, kus Kanti tsiteeritakse; kuus tundi kestvast parteikongressi kõnemõminast, kus Kanti tsiteeritakse: kõik tõusevad püsti, tormilised ovatsioonid.

Aga selle ebatõenäolise eksperimendi tulemus oleks olnud täpselt sama: see utoopiline Nõukogude Liit oleks täpselt niisama oma lapsi mõrvanud ja ära õginud, täpselt niisama vanematelt kogutud kapitali ära raisanud ja seejärel lastele ja lastelastele kuuluva looduskeskkonna ära rüüstanud ja rüvetanud, ta oleks oma loovuse kaotamisel täpselt niisama üles ehitanud maailma suurima armee, et maailma kulul oma agooniat pikendada nagu Marxile rajatud Nõukogude Liit. Utoopiad selles ongi tuumarelvaga võrdselt ohtlikud, et nad on üles ehitatud ühele ideele ja ei salli enda kõrval teist ideed, kõnelemata ideede paljususest. Utoopiad on selles mõttes niisama ohtlikud nagu poolharitlased, keda hüütakse intelligentsiaks ja kes eelistavad valimise vaevale, järelikult mõtlemise kohustusele enesekindla uskumise laiska hooletust. Ja siit on vaid üks samm mu põlisele meelisteemale: inimene elab kultuuris ja on püsinud kultuuris, sest kultuur on ennekõike paljusus, kõigi utoopiate naeratav vastane. Ja edasi: inimkond on seda tugevam, mida enam ta ühendab kultuuride paljusust. Iga rahvuskultuur on kõigi eelnevate põlvkondade kogemuste summa. Retoorikat kartmata võime öelda: täna, pärast Eesti Rahvusraamatukogu avamist, on maailm muutunud tugevamaks, sest eesti rahvuskultuur on muutunud turvalisemaks.

Äsjaöeldul on oma pöördkülg, mis mu mõtet väga lihtsalt tõestab.

Vene aja lõpu poole hakati välja andma Nõukogude Eesti entsüklopeedia teist trükki. Selle esimene köide ilmus aastal 1985. Inimesed seisid öö läbi järjekorras, et endale entsüklopeediat tellida, ja selle trükiarvuks kujunes miljonilise rahva kohta 220 000 eksemplari. Propaganda esitas seda kui nõukogude võimu kultuuripoliitilist võitu. Tegelikult oli see venestamise raske rulli all väljasureva rahva meeleheitlik ja liigutav enesekaitse. Viimane viibe lastele ja lastelastele. Suur ja unustamatu ärgu olgu selle raamatu mammuttiraazh - mis tegelikult oli surmahaiguse sümptom -, vaid eestlaste sügav veendumus trükitud kirjasõna kõikevõitvasse jõusse. See on omane olnud ka paljudele teistele ohustatud rahvastele. Möödunud sajandi keskel olid kirjaoskuse poolest Euroopas esikohal šotlased, eestlased ja soomlased.

Raamat, armsad kaasmaalased, on muidugi ime. Olen jälginud ja filminud kirjaoskamatuid rahvalaulikuid, kelle repertuaar oleks trükituna täitnud 80 "Kalevala" köidet. Olen palju mõtelnud selle murrangu peale, mis lahutas kahte aega. Oli aeg, kui suutsime eluks vajaminevaid kogemusi ajus kaasas kanda. Ja siis saabus aeg, kus järjest suurenev osa meie mälust asus raamaturiiulitele. Sellel piirjoonel seisab Gutenberg. Olen endalt küsinud: kes on järgmine Gutenberg? Ta asub juba praegu meie keskel.

Ent täna on tähtsam peegelpilt: täna asume meie keset Gutenbergi galaktikat. Ja selle galaktika teljeks on eesti lõputult uuenev kultuur.

Soovin õnne, peadirektor Ivi Eenmaa, soovin õnne, Eesti!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele