Härra eesistuja!

Lubage kõigepealt õnnitleda teid teie valimise puhul Ühinenud Rahvaste Peaassamblee 48. istungjärgu juhatajaks. Teie valimine on tunnustus teie isikule ja oskustele, aga samas ka teie kodumaale, Guyana Vabariigile. Eestlastel on eriline poolehoid teie kodumaa vastu: nagu Eesti, on see väike maa; nagu Eesti, on ta alles hiljuti vabanenud koloniaalsest sõltuvusest ja astunud ÜRO liikmeks. Nagu Eesti, käsitab teie maa sõltumatust kui määravat tingimust, et väikesed riigid võiksid suurtega võrdselt jagada siin saalis vastutust parema maailma eest, mille poole me kõik püüame.

Teie eelkäijale, Tema Ekstsellentsile härra Stoyan Ganevile me väljendame oma tunnustust selle kompetentsuse eest, mida ta ilmutas neljakümne seitsmenda istungjärgu juhtimisel, ja oma sügavat tänu vaeva eest, mida ta nägi Eesti ja meie Balti vennasriikide Läti ja Leedu külastamisel ja abistamisel, et rakendada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni moraalset autoriteeti Balti riikide koloniaalse minevikupärandi kiiremaks kõrval-damiseks.

Ma tervitan siiralt meie uut naabrit Peaassamblees, Eritrea riiki, ja soovin talle õnne, et ta on saanud astuda riikide pere liikmeks.

Tahaksin aga erilise soojusega tänada siit kõnetoolist peasekretäri, Tema Ekstsellentsi Boutros Boutros-Ghalit, kes on Ühinenud Rahvastele ja kogu maailmale nii raskel ajal jaganud lootust oma tugeva moraalse veendumusega, et konflikti ei tohi ära oodata, vaid tuleb ennetada; et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on eeskätt arhitekt, kelle ehitatud maja ei tohi leekides põlema minna, ja alles seejärel tuletõrjuja, kes kiirustab kustutama minevikust päritud tulekahju. Ka siis, ja eriti siis, kui on süttinud põlema vaese mehe lehmalaut, mis lõpuks ju põletas maha terve Chicago. Ma hindan ja tänan peasekretär Boutros Boutros-Ghalit temast kiirgava kõlbelise kohusetunde ja järjekindluse eest, millega ta on kaitsnud preventiivse diplomaatia printsiipe. Väikese riigina mõistab ja tahab Eesti teda igati toetada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtete kaitsel ning preventiivse diplomaatia rakendamisel.

Härra eesistuja,

kolm aastat tagasi, CSCE konverentsi aegu ma käisin New Yorgis välisministrina, kellele konverentsisaali astumine oli keelatud. Televisiooniajakirjanikud intervjueerisid mind juhuslikult siinsamas ÜRO peahoone ees. Ütlesin neile, et järgmisel korral tulen siia Eesti lipu heiskamisel. Ajakirjanikud ei varjanud oma viisakat kaastunnet ja soovi intervjuud kiiremini lõpetada. Kas nad püüdsidki seda ebarealistlikku intervjuud televisiooniprogrammis esitada? Aasta hiljem, septembris 1991, jälgisin Eesti lipu heiskamist ÜRO lipuvardasse ja mõtlesin, et sellega on mu töö lõpetatud. Aga kui ma täna teie ees seisan ja mind teiste hulgas võib-olla juba kolmandat korda kuulavad needsamad kaastundlikud ajakirjanikud, siis tean, et mu töö Eesti Vabariigi esimese sõjajärgse demokraatlikult valitud presidendina alles algab. Minu ülesanne on sisendada teile seda idealistlikku enesekindlust ja lootust, mida okupeeritud Eesti Vabariigil oli määratult rohkem kui vabadust.

Ka täna kannab mu sõnu enesekindlus ja lootus. Eesti on väike riik, kuid ta on olnud ja on taas riik; Eesti on tõestanud oma koha siin päikese all. Selles mõttes on meil ühised tunnused, ühised kogemused ja ühised eesmärgid rõhuva enamikuga siin saalis. Valdav osa teist on kas üsna vähe suuremad või üsna vähe väiksemad kui Balti mere ääres asuv Eesti oma 47 000 ruutkilomeetri ja miljoni kodanikuga. Eestilt võeti ära tema iseseisvus ja ta alandati impeeriumi kolooniaks, nagu see sündis enamikuga siinviibijaist. Nagu teiegi, oleme oma iseseisvuse määratute kannatuste hinnaga taastanud. Nagu teilgi, on see töö väikeses Eestis alles pooleli. Ühinenud Rahvaste Peaassamblee on parim koht meie jõudude ühendamiseks, et võiksime töötada koos, ü h i s e l j õ u l.

VÕÕRVÄGEDE VÄLJAVIIMINE

Härra eesistuja, peatun kolmel probleemil.

Teine maailmasõda kestab Eestis veidral kombel edasi, sest hoolimata Peaassamblee resolutsioonist 47/21 viibivad Eesti Vabariigis ikka veel teda 1940. aastal okupeerinud võõrriigi väed. Eesti on pidanud kaks aastat kannatlikke läbirääkimisi võõrvägede väljaviimise üle ilma positiivsete tulemusteta. Muidugi teadsime, et selle jäiga seisukoha taga on olnud nõukogulikust nomenklatuurist koosnev Vene parlament, kes on valitud ja tegutsenud Brezhnevi-aegse konstitutsiooni põhjal ning kelle varjatud ja sageli ka varjamata eesmärk on olnud Nõukogude Liidu taastamine moderniseeritud kujul. President Jeltsin on olnud impeeriumimeelse parlamendi vang. Seepärast peame praegust hetke president Jeltsinile eriti soodsaks, et oma vägede väljaviimisega Eestist ja Lätist ning riikidevahelise lepingu sõlmimisega tugevdada maailmas usku Vene demokraatiasse. See garanteeriks stabiilse julgeoleku Balti regioonis, mis on lahutamatu osa Euroopa Põhjalast, mis omakorda on lahutamatu osa Euroopast.

Kirjavahetuses president Jeltsiniga olen rõhutanud valmisolekut kohtuda temaga kõige lähemal ajal. Oleksin tänulik Ühinenud Rahvaste Peaassambleele, Julgeoleku-nõukogule ja peasekretär Boutros Boutros-Ghalile, kui siinne kõrge kogu oma moraalse jõuga aitaks kaasa selle Gordioni sõlme kiireks läbiraiumiseks. See ei ole üksnes Eesti, Läti ja Leedu probleem: sellega te toetate Venemaa demokratiseerumist. Sellega te toetate Vene demokraatlike jõudude prestiizhi. Preventiivse diplomaatia rakendamisega te kõrvaldate potentsiaalse ohu allika ja tugevdate ÜRO enese prestiizhi. Ja - last not least - rahvusvahelise õiguse rakendamisega võrdselt suurriikide ja väikeriikide huvides te annate meile kõigile tagasi lootuse, et ka reaalpoliitikas on õigus ühtne ja jagamatu. Seda lootust võib ÜRO oluliselt toetada, kui ta pakub oma teeneid Balti riikide ja Venemaa vaheliste probleemide lahendamiseks. Niisuguse ülesande võiks ÜRO mandaadiga usaldada mõnele autoriteetsele Euroopa poliitikule, kellele kuuluks võrdselt niihästi Balti riikide kui Venemaa usaldus. Aeg on selleks küps, praegu tuleb tegutseda. Riikidevahelise lepingu kiire ettevalmistamine vastab mõlema poole huvidele. Kaks aastat viljatuid läbirääkimisi väikeriigi ja suurriigi vahel on ohu märk. Preventiivse diplomaatia sisuks on oskus ohtusid õigel ajal ära tunda ja neid piksevarda kombel ennetada. See on meie esimene probleem ja esmane ülesanne.

Teine probleem.

Eri aegadel on kasutatud erinevaid argumente läbirääkimiste pidurdamiseks ja umbteele juhtimiseks. Esiteks on Vene pool väitnud, et tal puuduvad võimalused Balti riikidest äraviidavaid vägesid Venemaal majutada. Legaalset kaalu sellel argumendil ei ole. Võõrriigi vägede paiknemine suveräänse riigi territooriumil selle riigi ja rahva tahte vastaselt on rahvusvahelise õigusega vastuolus ega saa olla läbirääkimiste aine. Samas tahan taas rõhutada, et Eesti on valmis koos oma Põhjala naabritega ja teiste partneritega abistama Venemaad oma ressursside piirides selle eeskätt humanitaarse probleemi lahendamisel. Oleme tänulikud sõpradele, kes on selleks enam kui 200 miljoni dollari ulatuses ehitusabi lubanud, ja oleme valmis nende toetusel ka oma ehitustööstust mobiliseerima. Oleme seda korduvalt Vene avalikkusele ja poliitikutele kinnitanud.

Teine argument Vene relvajõudude ja nende installatsioonide Balti riikidesse jätmiseks põhineb kummalisel kombel inimõigustel. Selle mõttekäigu kohaselt, mida Vene konservatiivid on levitanud eeskätt Lääne ajakirjanduses, on endise Nõukogude Liidu relvajõudude püsimine Balti riikides vajalik vene elanikkonna inimõiguste kaitseks. Kõige vähem on seda argumenti toetanud Eestis elavad venelased ise, kes ei kavatse muutuda poliitilise kabemängu nuppudeks.

INIMÕIGUSED

Selles seoses tahaksin kasutada võimalust ja tänada teid, härra eesistuja, ja teid, härra peasekretär, ÜRO poolt osutatud abi eest. Eesti Vabariigi seisukoht oli juba Rahvasteliidu ajal ja on seda enam praegu järgmine: inimõigused ei ole ühegi riigi siseasi. Seepärast pöördusime inimõiguste küsimuses ÜRO poole, aga ka CSCE-sse, Euroopa Nõukokku, Põhjamaade Nõukokku, ning võin teile kinnitada: mitte ükski meie poolt Eestisse kutsutud viieteistkümnest komisjonist ei ole kindlaks teinud inimõiguste rikkumisi Eestis. Seda on rõhutanud ka mitmed sõnavõtjad praegusel Peaassambleel. Ma märgin erilise rõõmuga, et seda märkis ka president Clinton meie hiljutisel nõupidamisel: "Rahvusvahelised vaatlejad ei ole leidnud mingeid tõendeid, mis kõneleksid inimõiguste rikkumistest neis riikides (Eestis, Lätis, Leedus)."

Mul on siiralt kahju, et Eestile nii enesestmõistetavad ja pühad inimõigused, mille puudumist eestlased ise on kommunistliku totalitarismi viie aastakümne kestel pidanud oma väärikuse, vabaduse ja vere hinnaga sovjetlikes ja natslikes kontsentratsioonilaagrites kinni maksma, on nüüd äkki rakendatud Nõukogude Liidu restaureerimise vankri ette. Ja mul on piinlik mõnede lugupeetavate ajakirjanike pärast, kes ilmselt ei teadnud, et esimene riik maailmas, kus garanteeriti juutide inimõigused, oli aastal 1925 Eesti Vabariik. Eesti ei luba kellelgi manipuleerida inimõigustega. Seetõttu toetab Eesti Viinis Ülemaailmsel Inimõiguste Konverentsil käsitletud Inimõiguste Ülemkomissari ametikoha loomist ja inimõiguste kaitseks määratud vahendite suurendamist ÜRO eelarves.

Eesti kavatseb aktiivselt tegutseda kõigi põlisrahvaste inimõiguste kaitsel. Oleme Nõukogude totalitaarsete aastakümnete kestel üksi ja vaikselt mitmeti kaitsnud Siberi väikerahvaste õigusi. Kavatseme seda nüüd teha koos teistega avalikult.

ENNETAV DIPLOMAATIA JA RAHUVALVE

Härra eesistuja, härra peasekretär, ma kõnelen tulevikust optimistlikult eeldusel, et me suudame leida lahendusi pessimismi sisendavale olevikule. Õigemini - neid rakendada, sest peasekretär Boutros Boutros-Ghali raportis "An Agenda for Peace" on lahendused juba leitud. Lubage, härra peasekretär, teid kogu südamest tänada selle selge analüüsi ning kainete soovituste eest, kuidas rakendada ennetavat diplomaatiat, rahuloomet ja rahuvalvet. Jugoslaavia tragöödia on veel kord kinnitanud, et tulekahju kustutamine on raskem kui tulekahju ennetamine. See Tooras, Piiblis ja Koraanis kirja pandud kogemus on nüüd tänu peasekretärile aeglaselt imbumas ka rahvusvahelise organisatsiooni teadvusse. Ennetav diplomaatia, rahuloome ja rahuvalve on ÜRO üks lootusi tingimusel, et oskame ohtu ära tunda ja potentsiaalse konflikti piirkonnas rangelt erapooletut rahuvalvet korraldada.

Mõistagi peab potentsiaalse konflikti piirkonnas rahuvalve olema rangelt neutraalne. Lähtugem eesti kõnekäänust "kits kärneriks": rahuvalvet ei saa usaldada ühele asjast huvitatud poolele. Eesti toetab demokraatia, piiride puutumatuse ja teise riigi siseasjadesse mittesekkumise põhimõtet, mis on jäädvustatud ÜRO hartas ja muudes rahvusvahelistes lepetes või lepingutes. Seepärast olime häiritud - ja ma olen kindel, et ka teie olite häiritud - ühe eelkõneleja soovitusest, et ühe teatava riigi vägedele oleks lubatud sekkuda kuni selle piirini, mis on olnud ühe tänaseks oma olemasolu lõpetanud riigi piiriks. Ja ma ei mõtle siin endist Austria-Ungari Keisririiki, kui te mu vihjest õigesti aru saate.

Eesti võib toetada üksnes niisugust seisukohta, mille kohaselt rahuvalveüksuste valik Julgeolekunõukogu poolt toimub rahvusvahelise üldsuse heakskiidul. Niisugusel tingimusel tunnetab Eesti moraalset kohustust osaleda rahvusvahelises rahuvalves oma võimaluste piirides, ja paljus muuski.

DEMOKRAATIA JA MAJANDUSLIK ARENG

Sellega olen jõudnud kolmanda probleemi juurde, milleks on demokraatia ja vabaturumajanduse kindlustamine Eestis pärast viiekümneaastast koloniaalse majanduse absurdsust. Eesti on olnud uskumatult edukas, aga teiega koos, ekstsellentsid, võiksime koos veelgi edukamad olla. Demokraatia ja vabaturumajandus on omavahel seotud, sest nad eeldavad õigust ja kohustust vabalt otsustada. Vaba mõtte mahasurumiseks kulutas endine Nõukogude Liit, loodetavasti viimne koloniaalimpeerium, enam raha kui oma tuumaarsenali loomisele. Vabaduse tapmine ja agressiooni sünnitamine on ühe medali kaks külge. Iga totalitaarse rezhiimi esimeseks vaenlaseks on sisevaenlane ja esimeseks ründeobjektiks inimese vaba mõtlemine. Te kõik tunnete Adam Michnicu suurepärast lauset, et lihtne on kalast kalasuppi keeta, ja võimatult raske on kalasupist luua akvaarium elavate kaladega.

ÜLEMINEKUMAJANDUSEGA RIIGID

Lubatagu osutada, et Eesti peamiseks kapitaliks liikumisel vabaturumajandusse on olnud meie rahva idealism. Seda on kogutud totalitaarse okupatsiooni viiekümne aasta kestel; idealismi varud Eestis on suured, aga mitte lõputud. Kunagi saabub väsimus, millele võib järgneda poliitiline apaatia ja tüdimus nii õigustest kui kohustustest. Seepärast on meil vähe aega. Käsumajanduse asendamine turumajandusega mõjub desintegreerivalt riigile ja indiviidile senikaua, kuni turg hakkab tööle. Kord tööle hakanud, töötab turg majandusliku ja sotsiaalse integreerimise kasuks. Seda teades oleme huvitatud pigem kaubandusest kui abist, - not aid but trade. Tahame tingimata säilitada ja laiendada oma vabakaubanduslepinguid ja tegutseme Brüsselis intensiivselt selle heaks.

Mu eesmärgiks oli osutada, et rahvusvahelisse üldsusse on astunud uus osaleja nimetusega üleminekumajandusega riigid. Siit kerkib küsimus: kas ÜRO on mõistnud hinnata meie võimaluste ja vajaduste eripära? Eesti ei kuulu ei esimesse, teise ega kolmandasse maailma. Kas vajame neljandat maailma? Või tundlikumat reageerimist maailmale, mis on ühtaegu pidevas muutumises, ent samas tegutseb enesesäilitamise nimel?

Võtame näite, mis on võrdselt ebameeldiv nii teile kui minule. Selleks on endise Nõukogude Liidu rahaliste kohustuste - sealhulgas ÜRO liikmemaksu - jaotamine viieteistkümne maksukohuslase vahel. Eesti on korduvalt rõhutanud, ja ma rõhutan siit kõnetoolist ka täna, et me ei kavatse sellega nõustuda. Eesti Vabariik ei ole kunagi olnud endise Nõukogude Liidu tunnustatud osa. Nüüd võime seda valjul häälel kinnitada, sest ajad on muutunud, kuid muutunud ajaga peab sammu pidama ka meie organisatsioon.

EESTI ABI TEISTELE RIIKIDELE

Eesti tajub oma kohustust abistada teisi riike, nagu viimastel aastatel on abistatud meid. Eesti on alles toibumas viiekümneaastase okupatsiooni laastavatest tagajärgedest. Ometi on meil hästi koolitatud eriteadlasi, kes võiksid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kaudu abiks olla nendes maades, kus nende oskusi vajatakse. Võiksin viidata kas või meie kogemusele stabiilse rahvusliku vääringu käibelelaskmisel, aga ka niisugustele Eestis traditsiooniliselt tugevatele aladele, nagu tervishoid, keeleteadus, loomakasvatus.

ÜRO REFORMIMINE

Lubage lõpetada paari väga isikliku märkusega. ÜRO läheneb oma viiekümnendale aastapäevale. Teise maailmasõja järgne maailm läheneb viiekümnendale aastapäevale. ÜRO harta ei ole muutunud. Maailm seevastu on muutunud tundmatuseni. Seda süvenevat vastuolu on kõige valusamalt tajunud ÜRO kõige tundlikumad liikmed. Need on väikeriigid. Usun, et väikeriikidel kui maailma riikide enamikul lasub seepärast kohustus maailmakorda uuesti defineerida. Suurriikidel on suuremad kohustused, väikeriikidel suuremad võimalused. See ei ole vastuolu, see on tasakaal. Mõelge kas või sellele, missugune määratu eelis on eskimosüstal supertankeri ees: süst võib ennast pöörata uuele kursile koha peal, supertanker vajab selleks ohtlikult palju aega ja ruumi. Parim koht maailmakorra uueks defineerimiseks on Ühinenud Rahvaste Peaassamblee. Olen sügavalt tänulik peasekretär Boutros Boutros-Ghalile, et ta on seda vajadust tajudes usaldanud meie kätte oma nägemuse stabiilsest maailmast pealkirja all "An Agenda for Peace". Euroopa ühe väikseima riigi ja ühe vanima rahva esindajana tahaksin osutada, et viimase sajandi ja eriti viimaste aastakümnete tendents kõneleb väikeriikide arvu suurenemisest ja suurriikide arvu kahanemisest. Ühinenud Rahvaste päevakorda on tõusnud Julgeolekunõukogu alaliste liikmete arvu suurendamine. Eesti toetab seda kui sammu tänase realiteedi poole. Isiklikult söandaksin teile, lugupeetav Peaassamblee, esitada järgmise küsimuse: kas Julgeolekunõukogus ei peaks leiduma alalise liikme koht ka maailma riikide enamikule, Väikeste Riikide alalisele esindajale?

Mul ei ole vastust sellele küsimusele ja ka teil ei ole.

See ei ole traagiline. Vastuste otsimine ongi ÜRO tulevik ja meie ühine lootus. Praegu kõneldakse kultuuride fataalsest erinevusest. Sellega tunnustatakse konfliktide fataalsust.

LOOTUS

Mu daamid ja härrad, konfliktid ei ole paratamatud üksnes seepärast, et inimene on Buddha või Jehoova või Kristuse või Allahi või Siberi kaugete metsade šamaani nägu. Kultuurid peavadki olema erinevad, et inimene oma õiguste ja kohustustega oleks inimese nägu, lootuse nägu. Päev enne siia tulekut lugesin kuulsa Soome teadlase Matti Kuusi raamatust, mida inimesele tähendab lootus. Mehhiklane ütleb: lootusest ei saa kõhtu täis, aga ta hoiab hinge sees; Kanuri-aafriklane ütleb: lootus on elu tugisammas; filipiinlane ütleb: julgus on lootuse vili; maltalane ütleb: kes lootuse maha matab, kooleb.

Selles erinevuses on inimkonna ühtsus. Ajas püsiv ning muutuv ÜRO on inimkonna kollektiivne lootus.

Ekstsellentsid, härra peasekretär, lugupeetavad saadikud, ma tänan teid teie lootusrikka kannatlikkuse eest.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele