Kallid kaasmaalased!

Täna öösel viiskümmend kaks aastat tagasi prõmmiti tuhandetele ustele üle kogu Eestimaa. Unesegastele Eesti Vabariigi kodanikele loeti vene keeles ette korraldus, millest paljud arugi ei saanud, anti kakskümmend kuni nelikümmend minutit kohvri pakkimiseks ja viidi perekonnad paljastatud tääkide vahel kaubajaamadesse, kus mehed lahutati naistest ja lastest eraldi ešelonidesse. Rööbaste vahel, liiprite peal, ohvitseride ja sõdurite kärkivate käskluste saatel vahetatud viimased laused, viimased embused, viimased pilgud jäidki paljudele viimseteks. Trellitatud loomavagunites algas sõit itta, Siberisse.

Selle ööga - üleöö! - muutus nooruke suvine Eesti halliks.

Euroopa keeltes, ka eesti keeles puudus 14. juuni ööl ja 1941.aasta suvel sõna, mis oleks suutnud tähistada totaalsele terrorile rajatud suurriigi plaanipärast tegevust ühe rahva, tema kultuuri ja keele hävitamiseks. Euroopa ajalugu tundis sõdu, aga ka rahulepinguid; lahinguid, aga ka kohustust säästa tsiviilelanikkonda; okupatsioone, aga ka vastutust okupeeritud piirkonna omandisuhete ja rahvusliku vara säilitamise eest; agressioone, aga ka reparatsioone. Kuid 14. juunit Euroopa ei tundnud. Eesti keeles sündis termin "küüditamine". Alles pool sajandit hiljem sündis Euroopa õigusteadvuses küüditamisele paralleelne termin ethnic cleansing, etniline puhastus.

Täna me oleme kogunenud siia kõigepealt selleks, et mälestada oma rahvuskaaslasi; et mälestada esimesele küüditamislainele järgnenud natslikke ja kommunistlikke küüditamislaineid, mille tagajärjel Eesti Vabariik kaotas ühtekokku veerandi oma kodanikkonnast. Meie süda tuksub koos nendega, kelle süda enam ei tuksu, kelle kalmukünka kohale on kasvanud mühav mets. See on meie valus ajalooline kogemus. Kuid nagu iga kogemus peab ta olema suunatud tulevikku ja vastama meid kõiki puudutavale küsimusele: Mida tuleb teha selleks, et tänase aastapäeva tragöödia ei korduks?

Euroopa Nõukogu liikmesriigina lasub Eestil kõigepealt kohustus oma ajaloolist kogemust Euroopaga jagada. Eespool nimetasin, et etniline puhastus jõudis Euroopa õigusteadvusse alles hiljaaegu, Jugoslaavia etnilise puhastuse, ja mitte Eesti või Läti või Leedu ajaloolise kogemuse kaudu. Balti riigid olid hermeetiliselt suletud raudse eesriide taha ja meie lähiminevik, riiklik terror ja riiklikult korraldatud venestamispoliitika, mis jälgis inimest hällist hauani, on Euroopas seniajani ainult üldjoontes tuntud. Seda murelikumalt jälgivad Balti riikide rahvad rahvusvaheliste organisatsioonide saamatust etnilise puhastuse lõpetamiseks Balkanil. Meie kogemus ütleb, et etnilise puhastuse ainsaks toitepinnaks on totalitaarsed rezhiimid, esinegu nad mis tahes kõlava varjunime all. Paljukannatanud eesti rahvas tunnetab järelikult tarbimisühiskonnast paremini demokraatliku õigusriigi vältimatust. Võib-olla me ei tunne veel piisavalt demokraatliku õigusriigi mehhanismi, kuid me mäletame ja tunneme demokraatliku õigusriigi puudumise hinda. Siit tulenevadki Eesti õigused ja kohustused rahvusvahelise üldsuse suhtes. Me oleme endale võtnud kohustuse garanteerida demokraatliku õigusriigi taastamist ja Eesti kujundamist stabiilseks ja usaldusväärseks partneriks Põhja-Euroopas. Me oleme oma välisriikidest partnerite silmis lühikese ajaga palju saavutanud. Eestil on hea rahvusvaheline maine. Samas teame teistest paremini, et see on alles pika tee algus. Täna aga tuleb valjul häälel korrata, et kõige ohtlikumaks destabiliseerivaks teguriks Põhja-Euroopas on endise Nõukogude Liidu relvajõudude seadusvastane paiknemine Eestis. Ma pean äärmiselt kahetsusväärseks poliitilist mängu, mis on puhkenud nende "kiire, korrapärase ja täieliku" väljaviimise ümber: kord lubavad Vene Föderatsiooni poliitikud täita mullu Helsingis endale võetud kohustust, kord taganevad sellest. Tänasel leinapäeval võime ja peame siit kõnetoolist kinnitama, et Eesti tahab kõigi oma naabritega elada sõbralikus koostöös. Me oskame vihata totalitaarseid rezhiime, kuid meile on võõras ja vastuvõtmatu vihata rahvaid. Me jälgime sügava poolehoiuga demokratiseerimisprotsesse Venemaal, sest õigusriigi põhimõtete võidulepääs Venemaal on tagatiseks stabiilsusele ja rahule. Endise Nõukogude Liidu relvajõudude kiire ja tingimusteta väljaviimine Eestist, Lätist ja Leedust tugevdab minu veendumuse kohaselt demokraatlikku Venemaad ennast ja tema rahvusvahelist prestiizhi.

Eelkõige on see aga suurim austusavaldus meie kaasmaalastele, keda me täna oma leinas vaikselt mälestame.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele