Ekstsellentsid!

Kevad on mööda saamas ja suvi on puhkuste aeg. Seepärast soovisin veel enne teie puhkusele sõitmist teid paluda Kadriorgu ja öelda, kui tänulik ma olen, kui tänulik on Eesti rahvas teile, ekstsellentsid, ja teie valitsustele, et olete olnud meiega, taas sündiva Eesti Vabariigiga. Olete jaganud koos meiega ebamugavusi ja raskusi, suuremeelselt mööda vaadanud meie vigadest ning alati aidanud siis ja seal, kui oleme osanud nõu küsida.

Küsimine on õppimine.

Kes häbeneb küsida, õpib aeglaselt.

Ma tean, et teile, ekstsellentsid, ja teie valitsustele ei ole jäänud meie lastehaiguste kõrval märkamata meie edusammud. Eesti ümber- struktureeritav majandus on oru põhjast välja jõudnud ja sammhaaval mäkke tõusmas. Eesti väliskaubandus on muutunud mitmekülgseks. Eesti kroon on stabiilne ja tema kulla- ja valuutareservid ühe aastaga kolmekordistunud. Eesti on paljude riikidega tihedates lepingulistes suhetes ja kõneleb aktiivselt kaasa rahvusvahelistes organisatsioonides. Ja neil teie hulgast, kes eile viibisid noorte laulupeol või seda televisioonist jälgisid, õnnestus ehk mõista seda salapärast intiimset joont, mida kirjanikud kergemeelselt nimetavad rahvuslikuks karakteriks: vihma sadas, ilm oli külm ja ligi kolmkümmend tuhat last laulis juubeldades ning kordas mõnda laulu kolmel korral, väljakutsena koerailmale. Seda rahvuslikku karakterijoont kutsutakse meie keeles sõnadega e e s t i j o n n, mida on raske tõlkida ja mis võiks kõlada kui eesti kangekaelsus: ebamugavused annavad meile jõudu, raskused liidavad. Nagu Thijl Ulenspiegel me ronime raskesse mäkke hõisates. Kuid olulisem teade, millele olen eriliselt uhke, võis teile jääda märkamata: nende kolmekümne tuhande hulgas laulsid niisama säravalt kaasa ka vene koolid ja vene noored. Ma tean, et see rõõmustab Vene suursaadikut Aleksandr Trofimovit, sest poliitilistest deklaratsioonidest veenvamalt tõendab see rahvusprobleemide puudumist Eesti Vabariigis. Meil on Teisest maailmasõjast pärandatud poliitilisi probleeme. Eesti ei võtnud osa Teherani ega Jalta ega Potsdami konverentsist ja ammugi mitte Pariisi rahukonverentsist. Kuid maailm on ühtne, maailma julgeolek ja koostöö on ühtne, ja tookordsed võlad tuleb rahvusvahelise õiguse järgi tasuda kõigil neil, kes Eestit, Lätit või Leedut omavahel jagasid kui karunahka. Pean silmas võõraste relvajõudude kiiret, korrapärast ja täielikku väljaviimist. Samas olen uhke eestlastele ja olen uhke kõigile Eestis elavatele rahvastele, et ainsa riigina Euroopas ei ole siin etnilistes konfliktides ühtegi tilka verd valatud. Omalt poolt teen kõik endast oleneva, et inimõiguste kõrvalekaldumatu austamine Eesti Vabariigis iga inimese teadvusse jõuaks, olgu ta Eesti Vabariigi, Vene Föderatsiooni, Ukraina Vabariigi, Soome, Rootsi või mis tahes riigi kodanik.

Mõne meelest on Eesti liiga väike riik liiga vales paigas, et tänases Euroopas elujõuliselt eksisteerida: jäänuk jääajast, keskaegsete hertsogiriikide ajast.

Tahan kinnitada: Eesti on parajalt suur parajas paigas. Euroopa ja Ameerikaga võrreldes on meil peale oma geopoliitilise asendi veel üks eelis: väikese rahvana ei ole me kunagi tinginud hinna pärast, mida tuleb maksta vabaduse eest. Me oleme aina maksnud, oleme maksnud verega ja tööga, ning selle välismaalaste meelest arutu investeeringuga oleme loonud Eesti Vabariigi.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele