Kallid kaasmaalased!

Hommikupoolikul õnnistasime Tallinnas sisse Kalevi jalaväepataljoni ja vahipataljoni lipu ja saatsime Võidutule jaanitulena laiali mööda Eestimaad. Nüüd oleme kogunenud iidsesse Tartusse, sootuks vanemasse linna, kui seda on Tallinn, ja samas sootuks nooruslikumasse linna, kui seda on Tallinn, et alustada Eesti Vabariigi kaitsejõudude paraadi.

Eesti kaitsejõud on Eesti rahva noorus ja kehastavad Eesti rahva tahet elada iseseisva riigina, kes on teadlik niihästi oma rahvusvahelistest õigustest kui kohustustest.

Kuid ennekõike on Eesti kaitsejõud meie pojad ja tütred kõigist Eesti linnadest ja maakondadest. Nad ei sümboliseeri pealinna; nad ei sümboliseeri ammugi mitte ega tohigi sümboliseerida okupatsiooniaastail keskustesse koondatud võimu. Seepärast tegin kaitsejõudude juhatajale kindralmajor Aleksander Einselnile ülesandeks meie suviseid jaanipäeva-eelseid paraade korraldada vaheldumisi kõigis Eesti linnades ning alustada uut demokraatlikku ja kauaaegset traditsiooni Tartust, Eesti nooruse linnast, millele tänapäev võlgneb meie poliitiliste traditsioonide sünni.

Vabariigi kaitsejõudude paraad siin linnas, mida on hellitavalt kutsutud Eesti intellektuaalseks pealinnaks, sisaldab kahte olulist tera, millel alljärgnevas peatun.

Eestile, Põhjamaadele ja laiemalt võttes kogu Lääne-Euroopale on omane kultuuri ühtlane jaotumine linnade ja maakondade vahel, vastandina Venemaa absolutistlikule tsentraliseerimisele, ja selles peitubki Euroopa kultuurifenomeni ebatavalise mitmekülgsuse ja jõulise arengu saladus. Seda arenguteed mööda on liikunud ja hakkab taas liikuma ka Eesti Vabariik. Eesti ei tohi jaguneda hiidpealinnaks ja alandlikuks provintsiks. Eestis ei saa kunagi olema Punast väljakut! Eesti kaitsejõudude tugevus toetub Eesti vaimsusele, ja Eesti vaimsus peab Eestit uuendama nii külas kui linnas, nii maakondades kui Tallinnas.

Kaitsejõudude vabariiklik paraad Emajõe Ateenas kõneleb sellest, et kaitsejõud ei ole püssid ega tankid, vaid eeskätt ja kõigepealt Eesti rahva sajanditevanune tahe elada sõltumatult ja iseseisvalt. Iseseisvus ei sõltu relvade hulgast. Iseseisvus elab kõigepealt kodanikus endas, tema õiguste ja kohustuste tasakaalukas omaksvõtmises, tema tahtes käituda kodanikuna ja tema ühendatud tahtes käituda riigina. Eesti rahvas on tõendanud, et me tahame iseseisvad olla. Nüüd tuleb meil oma tahtega tõendada, et me oskame iseseisvad olla. Väikeriik on üksnes siis tugev ja sõltumatu, kui ta tegutseb üksmeelselt ja arukalt, kui ta äratab rahvusvahelist usaldust niihästi oma lähinaabrite kui ka kaugemate partnerite hulgas.

Eesti sõna ei tohi lahku minna Eesti teost.

Seepärast rajamegi oma kaitsejõude, kes kehastavad siin platsil Eesti rahva tahet ja valmisolekut ka teoga turvata Eesti tulevikku. Ühine tahe, truudus, üksmeel ja distsipliin kaitsejõududes on kõigist relvadest kõige tugevam relv ja sunnib järelikult relvad vaikima, et kosuks õnnelik, naeratav ja väärikas Eesti Vabariik.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele