Härra President,
mu daamid ja härrad!

Ma olen uhke ja ma olen murelik, et võin teid ajaloolises Otwocki lossis kõnetada esimese sõjajärgse vabalt valitud Eesti Vabariigi presidendina.

Selles lauses, härra president, peegelduvad kõik inimlikud tunded nagu looduse värvid veepiisas. Või pisaras, soolase vee piisas. Pisaras, mida Neitsi Maarja on valanud suurima ohvri puhul, mida ema eales võib inimkonnale tuua. Lubasin endale selle lausega meelde tuletada, et Eesti pühitseti kiriku poolt neitsi Maarjale ja on Eesti luules tänaseni jäänud Maarjamaaks.

Minu lauses, härra president, on kõigepealt Eesti rõõm ja Eesti uhkus taas kohtuda teie isikus Poolaga pärast vaheaega, mis Hitleri ja Stalini süül on kestnud kuuskümmend aastat. Viimati tervitas Poolat siin linnas Eesti nimel meie riigipea Otto Strandmann, keda saatis noore diplomaadina minu isa, mõlemad Poola aumärkidega dekoreeritud. Mõlemad lahkusid elust Eestis, mis ei olnud enam vaba, mis ei olnud enam riik, kuid mille vaim jäi vabaks, mille süda ei olnud mitte kunagi okupeeritud.

Viiskümmend aastat pidi mu rahvas taluma kõige brutaalsemat ja samas ka kõige rafineeritumat etnilist puhastust. Nõukogude okupatsioonivõimud viisid seda läbi raudse eesriide varjus ja see taevasse kisendav ülekohus ei ole kunagi Euroopa teadvuseni jõudnud. Ta on hakanud vaevama demokraatliku maailma südametunnistust alles nüüd, kui satelliittelevisioon on magamistubadesse toonud Jugoslaavia verd ja sadade tuhandete kannatusi.

Kuid ma hoiatan: veel mõni aasta, veel mõni kuu või nädal, ja asfaldil auravat verd, amputeeritud lapsi, põlevaid linnu hakatakse jälgima šokolaadi näsides nagu jalgpallimatši, kus palliks on inimpead nagu horrorfilmis, mida võib nupule vajutamisega välja lülitada või Chopini muusikaks vahetada.

See, härra president, see demokraatliku vaimu ja võimu paralüüs on põhjus, miks mu avalause sisaldas uhkuse kõrval võrdsel määral muret.

Maailma ajalugu on oma viimase varjupaiga leidnud Poolas ja Eestis.

Minu rahvas kaotas 25 % oma elanikkonnast seetõttu, et meid juhtis idealistlik usk rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, Rahvasteliitu, lepingutesse, mis pidid olema igavesed. Poola rahvas maksis sedasama hinda, maksis oma eluga, oma riigiga, oma hävitatud linnadega.

Ajalugu ei ole meil üksnes akadeemiline uurimisaine. Ajalugu on meie poliitiline kogemus, mis elab igas poolakas ja igas eestlases, ja lubage mul see väide esitada peegelpildis: iga poolakas ja iga eestlane ongi ajalugu. Euroopa ajalugu.

See asetabki meile, Poola suurriigile ja Eesti väikeriigile, kohustuse viia oma traagilist kogemust, oma kümneid Katõne, millest suurem osa on tänase päevani nimetud ja tundmatud, murelikult ja samas konstruktiivselt Euroopa, Ameerika ja Vene demokraatide teadvusse.

Me peame rahulikult, otsekoheselt ja nõudlikult kõnelema hädaohust, mis taas koputab uksele. Meie eeliseks on kogemus. Meie tugevuseks on see, et me tunneme muretuse koletut hinda. Meie optimismi allikaks on teadmine, et preventiivne diagnoos lubab ära hoida kriise, mis lõppevad karjuva agooniaga.
Nelikümmend tuhat ametnikku ÜRO-s, NACC-is ja muudes rahvusvahelistes organisatsioonides saavad Poola ja Eesti maksumaksjatelt palka konfliktide ärahoidmiseks. Kas rahvusvahelisi organisatsioone on tabanud paralüüs? Kas CSCE on muutumas noaks, millel puudub tera ja puudub käepide?

Mu vastus on EI. Tingimusel, et Poola ja Eesti ühine hääl ei kao reklaamitelevisiooni uinutavasse muusikasse, tingimusel, et me suudame ühisel häälel koondada oma partnereid inimkonna suurimale väärtusele, milleks ei ole parfüümid ega moodsad autod, vaid inimõigused ja demokraatia.

Oleme kätte võidelnud vabaduse. Nüüd tuleb meil kätte võidelda demokraatia, ja see on hoopis raskem. Vabadus suhtub demokraatiasse nagu Elu suhtub Kultuuri. Meie elav ajalooline kogemus, elavam, kui mujal maailmas, asetab meile ka suurema kohustuse.

Loodus on meile kätte andnud oma kohustuse täitmiseks ka sobiva tööriista. Selleks on Läänemeri, meid ühendav tee ja meie ühine tööpõld, meie elu telg. Lähtugem Läänemerest, kus ei ole tänaseni ühtegi lahendamata piiriküsimust. Viigem ta eeskujuna ÜRO ja mis tahes rahvusvahelise organisatsiooni ette selleks, et ka maailmal ei oleks enam ühtegi piiriküsimust. Korrakem CSCE lõppdokumentide kohustusi demokraatia, inimõiguste ja piiride puutumatuse suhtes. Kinnitagem, et demokraatia on universaalne, julgeolek jagamatu, enesemääramisõigus kõigile võrdne, piirid puutumatud ja elu püha. Ükski riik ei ole liiga suur, et seesugusele deklaratsioonile alla kirjutada, ükski merele avanev riik ei saa olla liiga väike.

Eesti ja Poola puutuvad kokku oma kogemuses, oma kohustustes ja oma ühisel Läänemerel. See on meie telg. Sellest võib saada Euroopa telg.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele