Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Eesti Vabariigi vastuvõtmisel Euroopa Nõukogu liiikmeks 13. mail 1993
13.05.1993

Armsad kaasmaalased!

Õnnitlen teid!

Viis minutit pärast seda, kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee otsustas kutsuda Eesti Vabariigi Euroopa Nõukogu täisliikmeks, heiskasime Kadrioru lossi ees Euroopa helesinise lipu. See oli eile kell 13.20.

Tänahommikuse tseremoonia järel lehvib Eesti Vabariigi lipp kahekümne üheksanda Euroopa riigi lipuna Euroopa Nõukogu peahoone ees Strasbourg'i linnas Prantsusmaal.

Miks ma teid õnnitlen?

Eesti ajaraamatus on pöördunud uus lehekülg. Me ise oleme ennast alati pidanud eurooplasteks ja Eestit Euroopa riigiks. Ühele valimisplakatile kirjutasime sõnad "Tagasi Euroopasse!" juba nelja aasta eest.

Kuid on üks asi, mida meie enesest arvame. Iseasi, mida Euroopa meist arvab.

Euroopa Nõukogu, mis tänaseks on üle neljakümne aasta vana, on organisatsioon, mis ühendab üksnes demokraatlikke riike. Neid riike, kus kehtib demokraatlik põhiseadus, mis tagab mitmeparteilise parlamendi ja inimõiguste kaitse.

See oli määrav põhjus, miks Eesti põhiseaduse isad töötasid käsikäes Euroopa parimate juristidega meie konstitutsiooni loomisel selliselt, et ta säilitaks ühest küljest järjekestvuse Eesti Vabariigi sõjaeelse õigusloomega ja teisest küljest vastaks nüüdisaegse Euroopa õigusfilosoofiale.

See oli määrav põhjus, miks isamaalised erakonnad pidasid nii oluliseks põhiseaduse kiiret jõustumist ning presidendi- ja parlamendivalimiste kiiret, ausat ja korrektset läbiviimist.

See oli põhjus, miks me kutsusime vaatlejad maailma juhtivatest organisatsioonidest Eestisse kohapeal veenduma, et oleme eurooplased; et meie valimised on ausad; et kodanikuõigused on garanteeritud ja inimõigused kehtivad Eestis vähemasti samal tasemel nagu Saksa Liitvabariigis või Prantsusmaal või Inglismaal.

See oli põhjus ja on ka täna põhjus, miks meie kõik - Eesti valijad, Eesti Vabariigi riigikogu, vabariigi valitsus ja president - peame ülioluliseks kiiret privatiseerimist. Privatiseerimine tähendab lihtsas keeles seda, et igaüks meist saab tagasi peremehetunde.

Mida tähendab peremees olla omas majas, omas talus, omas ettevõttes?

See tähendab midagi väga lihtsat, nii lihtsat, et me enamasti unustame sellele mõeldagi.

See tähendab, et igas Eesti Vabariigi kodanikus sünnib ja tugevneb päevast päeva teadmine, et tal on need või teised õigused, mis on põhiseaduses kirja pandud, ja et nende õigustega käivad lahutamatult kaasas need või teised kohustused.

Alles siis, kui see tunne on taastunud iga eestlase mõtteviisis ja juhib tema igapäevast käitumist, võime olla kindel, et me ei libise tagasi äsjasesse pimedusse, totalitarismi, mõne koloniaalimpeeriumi kägistavasse embusse.

Oleme ühiselt kätte võitnud vabaduse. Nüüd tuleb meil vabadusest ehitada demokraatlik õigusriik. Tänasest alates oleme õiguslikult tunnustatud võrdseks Saksa Liitvabariigiga või Soomega või Prantsusmaaga.

Võime sellele uhked olla.
Meil on nendega võrdsed õigused.
Kuid järelikult on meil ka nendega võrdsed kohustused.

Tahan peatuda paaril järeldusel.
Rahvaga, aga ka poliitikutega vesteldes olen vahel tajunud umbusku Eesti tagasipöördumisse Euroopasse. Seda kiputakse meie hiljutise poliitilise kogemuse põhjal võrdlema Eesti ahistatud seisundiga endises Nõukogude koloniaalimpeeriumis. Haritlaskond on mures, et Eesti kaotab oma eesti näo, eesti identiteedi, eesti ainukordse kultuuri ja venestamist trotsinud eesti keele.

Lubage ma kinnitan teile, et neil kartustel ei ole alust. Integreerumine Euroopasse ei tähenda lahustumist Euroopasse. Euroopa ühtsuse pöördkülg, õigemini tema eeldus on just nimelt Euroopa mitmekesisus. Euroopa ei ole supp, vaid mosaiik, kus igal kivikesel, kui tahes väikesel, on oma värv. Lubage mul selles seoses kinnitada ka Vene poliitikutele, et Eesti integreerumine Euroopasse ja edasine ühinemine Euroopa majandus- ja julgeolekustruktuuridega ei destabiliseeri meie maailmajagu, vaid vastupidi, loob kindla eelduse soodsaks arenguks ja uue tasakaalu kujunemiseks Põhja- Euroopas ja Euroopas tervikuna nüüd, kus külm sõda Eesti vastu on loodetavasti lõppenud. Presidendi ametisseastumise päeval ütlesin, et tahan olla õiglane president Eesti Vabariigi kodanike ja Eestis asuvate välismaalaste, sealhulgas venelaste suhtes ning ulatada kõigile oma sõbrakäe. Mu sõbrakäsi on endiselt välja sirutatud vene demokraatidele ja president Jeltsinile, hoolimata vahepeal puhunud külma sõja hingusest ja aegunud ideedest Euroopat veel kord jagada mõjutsoonidesse.

Mu teine järeldustekimp puudutab Eestit kui õigusriiki.

Esiteks: Me sepistame oma sõltumatust demokraatiaks. Seda tehakse täna ka Islandis, hoolimata sellest, et nende parlament on üle tuhande aasta vana ja meie Riigikogu alles kuuekuune. Vabadus või eneseteostus või õnn on tee, millel on algus (kui on?), aga puudub õnneks lõpp. Ja veel kord: vabadus ja vastutus, õigus ja kohustus on lahutamatud. Nad on kaksikvennad.

Teiseks: Õiguste ja kohustuste tasakaal puudutab meid kõiki ja kõikjal - perekonnaelus, igapäevatöös ja armastuses Eestimaa vastu.

Kolmandaks: Nõukogude ajal rööviti meilt nii õigused kui kohustused. Nüüd me oleme nad taastanud Euroopa õigusprintsiipide alusel. Nüüd, kus meil on nii õigused kui kohustused, tuleb meil õppida neid tasakaalustama. Õnneks on eestlaste vanemal põlvkonnal see veel veres ja nooremal põlvkonnal on küllalt tarmukust, et neilt õppida.

Neljandaks: Meie liikmeksvõtmine Euroopa Nõukogusse on meie ühine suur võit, ja samaaegselt toob see meile kaasa suure ja ühise vastutuse kiirustada põhiseadusliku korra väljaarendamist ja võimude lahususe printsiibi kõrvalekaldumatut täitmist. Vabadus ja demokraatia ehk õigusriik on Eestile tagatud üksnes tingimusel, kui seadusandja, täidesaatja ja õigusmõistja võim on üksteisest lahutatud ja päevast päeva tasakaalustatud, nii, nagu see Euroopa õigustaju kohaselt on kirja pandud meie põhiseaduses. Võimude tasakaalustatuse tagamine põhiseaduse alusel ongi Eesti presidendi kõige olulisem tegevusväli.

Viiendaks ja lõpetuseks: Erinevalt oma lähisvälismaast oleme nüüd Euroopa poolt jälle eurooplasteks tunnistatud. Meil on põhjust uhke olla, kuid meil ei ole põhjust sellega hoobelda, kiidelda ega kelkida. Eesti kui õigusriigi ehitamine on alles ees. Eesti kui turvalise kodu ehitamine alles poole peal. Kuid ma näen seda päeva, kui võime kodunt lahkuda, uksi lukustamata nagu vanasti; kui võime kõndida tänaval või külavaheteel, pimedust kartmata; kui oleme taas sõbralikud, abivalmid ja õiglased.

Täna me oleme selle tee hakul.

Suurema õigusega kui kunagi varem võime koos Euroopaga öelda: Eestimaa on meie kätes.

Jõudu tööle!
Tugevat eesti jonni!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud