Härra Esimees,
austatud suursaadikud,
mu daamid ja härrad.

Kahe aasta eest oli mul au pöörduda samast kõnetoolist teie poole Eesti välisministrina. Tõsi, Heathrow“ lennujaamas olin sunnitud esitama Nõukogude passi. Kuid tõsi on ka see, et sir Douglas Hurd tõstis Whitehallis ametliku lõunasöögi ajal klaasi Tema Majesteedi Kuninganna ja Eesti terviseks. Mitte Eesti presidendi, vaid eesti rahva terviseks. Sir Douglas, nagu ma tookord klaasi käes veeretades mõistsin, lahendas sellega rahvusvahelisse õigusse puutuva küsimuse, mis oli kiuslik Inglismaale ja lihtne Eestile. Sir Douglas taastunnustas 1918. aastal rajatud Eesti Vabariigi kontinuiteeti, tunnustamata tookordse Eesti üleminekuvalitsuse kollektiivset riigipead. Tol ajal kandis see Ülemnõukogu Presiidiumi nime ja oli moodustatud küll pooleldi demokraatlikult, kuid Nõukogude põhiseaduse järgi. Ja kui ma sissejuhatuseks nii pikalt meenutan seda maitsvat lõunasööki, siis ärge, palun, pidage mind gurmaaniks; lõunasöök oli eeskujulikult serveeritud, täpipealt nagu Briti poliitika 1990. aastal Balti riikide suhtes. Kui taldrikud puhtaks pesti, hävinesid ka kõik kompromiteerivad jäljed, nagu ütleks Agatha Christie.

Lubage, et tulen tagasi kolme retoorilise küsimuse juurde, millega ma kaks aastat tagasi oma eelmise ettekande siin saalis lõpetasin.

Esiteks: Teise maailmasõja eelõhtul püüdsid demokraatlikud riigid osta endale rahu kolmandate riikide arvel. Ma küsin: kas ajalugu kordub?

Teiseks: Mõned poliitikud on mulle öelnud, et demokraatia ülesehitamine Nõukogude Liidus on olulisem kui Balti riikide iseseisvuse taastamine. Ma küsin: kas üks välistab teise?

Kolmandaks: Mind on hoiatatud, et Balti riikide iseseisvumine tekitab "doominoefekti", mis viib Nõukogude Liidu lagunemisele. Mina seevastu olen veendunud, et kolme Balti riigi iseseisvus vastab nii Baltimaade kui Nõukogude Liidu huvidele. Ma küsin: miks peaksime neid huvisid üldse vaatlema vastandlikena?

Nende sõnadega lõpetasin 6. novembril oma ettekande ja te plaksutasite sõbralikult. Minu kolm küsimust tundusid teile tookord kauge romantilise visioonina, umbes nagu doktor Livingstone“i ettekanne Aafrikast Kuninglikus Geograafiaseltsis. Ma ei pane teile pahaks, kui te nüüd tusaselt vaikite: kes tahab, kes viitsib vaeva näha selle lakkamatult muutuva maailmaga, mis erinevalt jõulusest kalkunipraest kunagi valmis ei saa?

Uus külm sõda?

Aga ennäe, paari päeva eest saime Brüsselis Põhja-Atlandi Koostöönõukogus Vene kaitseminister Pavel Gratšovilt kuulda, et vana maailm on veel vägagi elus. Kindral Gratšov tegi hämmeldunud kuulajaile teatavaks, et Vene vägede väljaviimine Balti riikidest - Eestist, Lätist ja Leedust - on peatatud. Lubage meenutada, et kõneldes Stockholmis CSCE nõupidamisel möödunud aasta detsembrikuus, kuulutas Vene välisminister Andrei Kozõrev sedasama. Minister Kozõrev visandas meile pildi sellest, kuidas võiks alata uus külm sõda: uus agressiivne Vene valitsus võtab kodumaal taas kasutusele repressioonid, liidab endaga vägivaldsel teel naabruses asuvad endised Nõukogude Liidu vabariigid ning heidab Läänele väljakutse Jugoslaavia küsimuses ja muuski. Ehkki ta võttis oma sõnad kähku ja täiesti ebadiplomaatilisel viisil tagasi, osutasid need rõhutatult, kui lähedal seisab maailm nimelt niisugusele katastroofile - , hoolimata kommunismi kokkuvarisemisest Idas ja mõnede demokraatide juubeldamisest Läänes.

Eesti, minu kodumaa, oli esimene külma sõja ohver ja selle lõpp oli Eestile suur võit, järelikult nõuavad meie elulised huvid uue külma sõja ärahoidmist, kui me ei taha taas selle ohvriks langeda. Just selle ajalookogemuse ja selle väljavaate tõttu olen ma koos oma kaasmaalastega kaua ja visalt pead murdnud küsimuse kallal, kuidas toime tulla kolme suure probleemiga, mille ees maailm praegu seisab: Venemaa ümberkujundamine normaalseks demokraatlikuks riigiks; endiste Nõukogude vabariikide sõltumatuse kindlustamine ja nende demokraatliku arengu soodustamine; Euroopa julgeolekusüsteemi ümberkorraldamine nende kahe eesmärgi saavutamiseks. Tahaksin teiega siinkohal jagada mõningaid meie arvamusi.

Venemaa - pigem ideoloogia kui riik

Keerukaim neist kolmest probleemist - millele kõrvalseisjad küll kõige vähem võivad kaasa aidata - on Venemaa ümberkorraldamine demokraatlikuks riigiks, kelle naabrid võiksid täies rahus elada. Kuna Venemaa muutus impeeriumiks enne, kui tema rahvas kujunes rahvuseks, siis pole Venemaa endale ka iial selgelt teadvustanud ei oma riigipiire ega oma rahva psühholoogilisi piire. Kuna Venemaa pole suutnud oma hiigelsuurt maa-ala eriti edukalt valitseda, on teda kannustanud pigem ideoloogia kui praktilised huvid ja pigem jõud kui üksmeel. Selleks, et saada uusaegseks riigiks, peab ta kõigest sellest loobuma, ja niisugune muundumine on seda raskem, et ebaõnnestumine ühes piirkonnas nurjab peaaegu kindlasti eduvõimalused teisal.

Pealegi on Läänel suhteliselt vähe vahendeid, et Venemaad niisugusele meelemuutusele sundida. Osalt sellepärast, et liigne surve - ja muud kui survet ei oskagi külma sõja institutsioonid avaldada - tekitab vastumõju, sellal kui liiga nõrk surve tähendab, et Venemaa käib edasi oma traditsioonilist teed. Siiski on olemas üks teatavat liiki surve, mis mõjub, ehkki see võib esimesel pilgul tunduda lootusetuna: nimelt niisugune surve, mida saavutatakse Lääne vaadete süstemaatilise kordamisega.

Rohkem kui ükski teine Euroopa rahvas ihkavad venelased võrdsete partneritena Euroopa ühiskonnas tunnustust leida ning on seepärast teiste hoiakute ja sammude suhtes uskumatult tundlikud. Ühelgi muul ühiskonnal pole kombeks pühendada päevast päeva sadade lehekülgede kaupa ajaleheruumi teiste maade sellekohastele mõtteavaldustele. Enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist keskendusid niisugused artiklid "kodanlikele võltsijatele". Nüüd on tähelepanu fookuses Lääne eksperdid. Lääs võib avaldada tohutut mõju lihtsalt oma seisukohtade selge ja ühemõttelise, järelejätmatu kordamisega.

Meil Eestis on selles asjas mõningaid kogemusi. Meie kirjanikud ja haritlaskond mängisid keskset osa Lääne väärtuste vahendamisel Nõukogude Liitu: selle eest teevad paljud venelased nüüd meile etteheiteid. Me teame, et Lääne seisukohtadel on kaalu ja et see järjekindel, ehkki mõnevõrra platooniline toetus, mida Lääs kolmele Balti riigile andis, aitas lõppude lõpuks meie iseseisvuse tagasivõitmisele kaasa. Ja me võime tunnistada, et see moraalne toetus oli vastukaaluks - hoopis jõulisemaks vastukaaluks, kui paljud Läänes arvavad - sitkelt puiklevatele reaktsioonijõududele Moskvas. Kui te kaalute, kuidas Venemaad abistada, võiksite meelde tuletada, kui tõhusalt te abistasite meid.

Eesti riigi tugevnemine

(...) Mida on Eesti tänaseks saavutanud, mida me oleme oma taastatud iseseisvuse kahe aastaga teinud?

Möödunud aasta suvel läbiviidud referendumi tulemusena jõustus 3. juulil Eesti Vabariigi põhiseadus, mille koostamisele ja hindamisele olid kaasa tõmmatud paljud Euroopa institutsioonid, ülikoolid, juristid, Euroopa Nõukogu. Kolmandik põhiseaduse mahust on pühendatud inimõiguste ja kodanikuõiguste tagatistele. Seadusandlik ja täidesaatev võim on rangelt lahutatud ja nende lahusust valvab sõltumatu õigusvõim. Uue põhiseaduse järgi läbiviidud valimistel sai Eesti taas demokraatlikult valitud mitmeparteilise parlamendi ja presidendi ning parlamendi enamuse poolt moodustatud paremtsentristliku koalitsioonivalitsuse. Üheaegselt viidi Eestis läbi rahareform, mille kõige olulisemaks poliitiliseks tulemuseks on koloniaalse sõltuvuse lõppemine Venemaast. Okupatsiooniaastatel oli Eesti väliskaubandus 95% ulatuses orienteeritud Nõukogude Liitu. Viimase kaheteistkümne kuuga on Venemaale orienteeritud kaubavahetus langenud impordi osas 32%-le ja ekspordi osas 18%-le, väliskaubandus on ümber orienteeritud Läände. Väliskaubanduse saldo on seejuures positiivne, Eesti kroon on muutunud konverteeritavaks, inflatsioon on range finantspoliitika tulemusena langenud 1,7%-le kuus; keskmine palk on ikka veel väga madal, kuid on viimase aastaga kahekordistunud. Majanduse ümberorienteerumisega üheaegselt viiakse Eestis läbi maaomandi, suur- ja väiketööstuse ja teenindusettevõtete privatiseerimist. Tahaksin lisada, et erinevalt Ida- või Lääne-Euroopast on Kesk-Euroopasse kuuluv Eesti ainus riik, kus ei ole valatud ainsatki piiska verd etnilistes konfliktides.

Ärge alahinnake neid muutusi. Need on loonud meie sõltumatuse majandusliku aluse. Ja meie oma raha, mille kohta teie televisioonifilosoofid nii palju iroonilisi märkusi tegid, on muutunud meie dekoloniseerimise sümboliks ja meie kõige tõhusamaks tööriistaks, meie kõige tõhusamaks relvaks. Eesti on hakanud ligi meelitama välisinvesteerijaid, ühesõnaga, Eesti on hakanud taas etendama jäälõhkuja rolli, näidates teed avamerele, ja just seepärast on Moskva vanameelsed keskendanud oma rünnakud Eestile.

Uue rahvusvahelise julgeolekusüsteemi loomine

Niisiis, lühikese ajaga on Eestis toimunud suured muutused. Küsimus, mille olen endale esitanud ja mille kindral Gratšov üleeile Brüsselis teisel viisil teile ja kogu Euroopale esitas, on järgmine: Kas oleme mõelnud sellele, kuidas saavutatut säilitada?

Minu küsimus oleks ülearune, kui Venemaa ja tema kaitseminister kindral Pavel Gratšov oleksid aktsepteerinud selle põhimõtteliselt uue situatsiooni või kui olemasolevad julgeolekuabinõud tõotaksid stabiilsust. Kuid nagu hiljutised sündmused Jugoslaavias ja mujal Ida-Euroopas on näidanud, ei suuda olemasolevad Lääne julgeolekuabinõud kriisi kuigi tõhusalt vältida ega ka suurt midagi korda saata, kui kriis on juba puhkenud.

Meil tuleb tõdeda, et Eestile avaldatakse järjest kasvavat survet.

Esiteks: Eesti on riik, ja sellepärast on järsult suurenenud Vene ekstremistide surve taastatud Eesti riigile.

Teiseks: Surve Eestile on suurenenud, ja sellepärast on suurenenud vajadus seda survet tasakaalustada. Mõistke mind õigesti: see ei ole suunatud Venemaa vastu, see on suunatud demokraatliku Venemaa ja president Jeltsini toetuseks. (--) Olgu see surve sõbralik, väärikas, aga järeleandmatu: rahvusvaheline õigus on suhtlemise aluseks ka siis, kui üks riik on väga suur ja teine väga väike. Üksnes sel tingimusel on meil lootus tervitada Venemaad kui euroopalikku riiki, mis jagab euroopalikke väärtusi. Mis tahes pragmaatiline taganemine sellest imperatiivist jätab reformimeelse Vene juhtkonna üksi ja tõukab ta ekstremistide embusse, nagu see kahjuks juhtus Mihhail Gorbatšoviga ja nagu see väga tõenäoliselt võib juhtuda iga teise Venemaa liidriga. President Jeltsini ja nomenklatuurimeelse Kongressi konflikt on mõlemad pooled viinud patiseisu. Malelaual tähendab see liikumatust, ajaloo lõppu, kui meenutada ühe populaarse ja asjatundmatu raamatu pealkirja. Kuid ühiskond ei ole malelaud. Kui vanameelsete võimuletulek on reaalne alternatiiv, tuleb sellele otsida lahendust juba täna, sündmusi ennetades.

Venemaa ei ole tänaseni aktsepteerinud tõsiasja, et Eesti okupeeriti Hitleri-Stalini pakti põhjal 1940. aastal. See on Eestile täiesti arusaamatu ja teeb meile tõsist muret. Loodetavasti ka teile: õigus ei saa olla selektiivne. Eesti okupeerimist varjates või koguni õigustades püüab Venemaa võtta endalt vastutust selle illegaalse aktsiooni eest. Väide, et okupeerijaks oli Nõukogude Liit, ja mitte Venemaa, ei kannata kriitikat. Venemaa on endale võtnud vastutuse Ungari okupeerimise eest 1956. aastal või kas või Lõuna-Korea reisilennuki allatulistamise eest. Ma kordan veel kord: õigus ei saa olla selektiivne.

Kolmandaks: Tasakaalustamise vajadus Balti regiooni vaakumis on suurenenud, ja seepärast on suurenenud vajadus Balti riikidega koostööd teha. See vajadus on mõlemapoolne, sest ta kindlustab stabiilsust Põhja-Euroopas.

(--) Sellest järeldub vajadus luua Balti mere piirkonna tarvis regionaalne julgeolekusüsteem või julgeolekutsoon. Balti riigid on maailma rahu ja julgeoleku seisukohalt nagu tundlik lakmuspaber, sest Moskva vanameelsed kasutavad Balti riike praegu proovikivina, et kindlaks teha, kui kaugele nad võivad minna, teiste sõnadega, kui tugevasti hoiab Lääne-Euroopa kinni rahvusvahelise õiguse normidest. Lääneriigid on kahjuks andnud Venemaale vääri signaale, mida vanameelsed on oma arusaamade kohaselt interpreteerinud. (...) Seepärast pean oluliseks, et demokraatlik maailm reageeriks tundlikumalt, täpsemalt ja märksa jõulisemalt mis tahes imperiaalsetele retsidiividele Moskvas. Kremli vanameelsetele peab olema täiesti selge, et 1939. aasta ei tule mitte kunagi tagasi; et Euroopa ei ole Müncheni õppetundi unustanud; ja ennekõike: Euroopa peab eriti ohtlikuks vanameelsete püüdu ellu äratada mõjusfääride poliitikat, isegi siis, kui Vene väed on selga tõmmanud ÜRO rahukaitsevägede helesinise maskeraadikostüümi. Venemaa ei leia praeguses maailmas endale partnerit, kes võiks nõustuda mõjusfääride poliitikaga.

Siit koorub välja probleem, mida me ei ole mõistnud probleemiks pidada, nimelt: iga riigi suveräänne õigus iseendale sõpru ja julgeolekugarantiid valida.

Eestis pole konflikte rahvuslikul pinnal

Minu neljas ja viimane märkus: nagu ma juba ütlesin, Venemaa ei ole seniajani täitnud CSCE Helsingi tippnõupidamise otsust endise Nõukogude Liidu relvajõudude kiire, korrapärase ja täieliku väljaviimise kohta Balti riikidest. Selle asemel on Venemaa viimasel ajal püüdnud vägede kestvat kohalviibimist poliitiliselt õigustada endise Nõukogude relvajõudude stabiliseeriva rolliga, Venemaa erilise missiooniga perifeersetes riikides. Sellised poliitilised ettekäänded sisaldavad ideesid, mis võivad saatuslikuks saada Venemaa demokratiseerimisprotsessidele ja Venemaale endale. Poliitiliste ettekäänete hulgas on esikohal niinimetatud vene vähemuse õiguste tagamine Eestis. Kuivõrd sellest on juba juttu olnud ka inglise ajakirjanduses, tahaksin teie loal vähemuste probleemi pea pealt jalgadele pöörata.

Euroopa õigusteadvusse on satelliitide, televisiooni ja ajakirjanduse vahendusel jõudnud Jugoslaavia tragöödia kõige traagilisem lehekülg ja ühtlasi ka uus mõiste õigusteadvuses: etniline puhastus. Euroopa jälestab seda mõistet ja ma jagan teie tundeid.

Eestis algas "etniline puhastus" Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt ja kestis raudse eesriide varjus viiskümmend aastat. Juunis 1941 deporteeriti Eestist ühe öö jooksul 10 000 inimest - mehed, naised ja lapsed - Siberisse ja see oli esimene laine paljudest. Pärast sõda toodi tühjaksjäänud korteritesse, küladesse, linnadesse sõjalis-tööstusliku kompleksi ülesehitamiseks, eelkõige nõukogudemeelse enamuse loomiseks töölisi Nõukogude Liidust. Lisan siia vene ruleti, nagu seda meil tunti: enne teenistusest lahkumist suunati Nõukogude armee ohvitserid viimaseks kuueks kuuks teenima Eestisse. Nõukogude seaduste järgi oli neil teenistusest lahkumisel esmaõigus korterile ja nende sugulastel õigus Eestisse kolida. Lõpuks veel kolm linna: Sillamäe, Paldiski ja Narva. Need linnad, üks neist ajalooline hansalinn, olid eestlastele keelatud. Viiskümmend aastat etnilist puhastust, mida viisid läbi nii Nõukogude kui natside okupatsioonivõimud, vähendas eestlaste osa sõjaeelselt 90%-lt 60%-le ning pidi eestlased aastaks 1995 vähemusse viima. Juudid välja arvatud, ei tunne Euroopa nii efektiivselt ja vaikselt läbiviidud etnilist puhastust, nagu see sündis Eestis ja Lätis.

Selle traagilise mineviku taustal, mu daamid ja härrad, võin ja pean ma teile veel kord uhkusega kinnitama, et taasiseseisvunud Eestis ei ole mitte ainsatki tilka verd valatud etnilistes konfliktides.

Eestis ei rikuta inimõigusi.

Kõige paremini teab seda Moskva vanameelne nomenklatuur, kes oma impeeriumimeelses poliitikas süüdistab Eestit õ i g u s t e rikkumises, väldib inimõiguste nimetamist ega ole meid kunagi süüdistanud kodanikuõiguste rikkumises.

Postsovjetlikes piirkondades tuleb defineerida väga elementaarseid mõisteid. Näiteks: kas okupatsiooniarmee mahub vähemuse mõiste alla? Ja edasi: kas tal on õigus osa võtta parlamendivalimistest, nagu vanameelsed nõuavad, jättes mõistagi ütlemata, et tegemist on sõjaväelastega ja nende perekonnaliikmetega?

Eesti Vabariigi põhiseadus on neis küsimustes üks liberaalsemaid maailmas. Kõik alalised Eesti elanikud võivad osa võtta omavalitsuse valimistest. Neil on õigus taotleda Eesti kodakondsust ja pärast selle saamist osa võtta parlamendivalimistest. Kodakondsust võib taotleda iga täisealine välismaa kodanik, kes on alaliselt Eestis elanud vähemalt 2 aastat ja on riigi suhtes lojaalne.

Viimased sotsioloogilised uurimised näitavad, et umbes pool Eestisse asunud venelastest soovib taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust. Nad on teretulnud. Meil ei ole rahvuslikke komplekse. Probleemi tuum on järelikult hoopis mujal: Eestis asuvaid venelasi püüavad vanameelsed manipuleerida kui pantvange, et nende kaitsmise ettekäändel säilitada endise Nõukogude sõjaväe kohalolek Eestis.

Nii olemegi alguspunkti tagasi jõudnud: endiste Nõukogude relvajõudude viibimine Eestis on Läänemere piirkonna kõige ohtlikum destabiliseeriv tegur.

Mul on kahju, et inimõiguste püha mõiste on rakendatud nii küüniliste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Mul on hea meel, et viimase aasta kestel Eestit meie kutsel külastanud arvukad rühmad vaatlejaid Euroopa Nõukogust, CSCE-st ja ÜRO-st ei ole avastanud inimõiguste rikkumise fakte.

Imperiaalsed eesmärgid on ennast maskeerinud inimõiguste kaitsmise rüüsse, täpipealt nagu see kunagi oli Sudeedimaal Teise maailmasõja eelõhtul.

See on ohu tunnus.

Kui see analüüs on õige - ja ma kardan väga, et see on õige -, peame NATO kolikambrisse heitma või ta ümber kujundama - ja väga ruttu ümber kujundama. Eesti kuulub uhkusega Põhja-Atlandi Koostöönõukokku ja muudessegi organisatsioonidesse, kuid me mõistame, et neid tuleb muuta. Vastasel korral hakkavad nad oma bürokraatiat päästes taastama bipolaarset maailma, isegi kui nad minetavad seeläbi omaenda poliitilised eesmärgid.

Ühesõnaga, tuleb tunnistada, et meie maailmajagu peab leidma uue lähenemisviisi jõudude tasakaalule, lähenemisviisi, milles maailmapoliitikat vaadeldakse pigem male- kui kabemänguna. Võib-olla saavad mõned väikeriigid - nagu Eesti, kellel on auväärsed maletraditsioonid - anda siin oma panuse, pakkudes senisest peenemalt väljaarendatud süsteemi, kus väikeriigid leiaksid kaitset suuremate eest jõudude tasakaalu kaudu. Kui see tõesti nii läheks, tasuksime sellega osa võlast neile, kes meid eelmise külma sõja pikkade aastate kestel iial ei unustanud.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele