Kõrgesti austatud Tartu Ülikooli Rektor, kõrgesti austatud professorid, akadeemiline vabariik ja külalised, kallid sõbrad!

Eesti Vabariigi 75. aastapäeval soovin teile ja teie kaudu oma ülikoolile ja kõigile selle kasvandikele õnne, akadeemilist vabadust ja teadusloomet, mis kindlustaks Eesti Vabariigi põhiseadust, süvendaks ja laiendaks Eesti poliitilist, majanduslikku ja vaimset sõltumatust läbi aegade!

Vivat respublica!

Sündmused, mille kaasaegsed me ei ole olnud, on Eesti Vabariigi sünnipäevaks kujundanud 1918. aasta 24. veebruari, päeva, mil kuulutati välja "Manifest Kõigile Eestimaa Rahvastele". Sündmused, mis sellele järgnesid on meile kõigile riigiõiguslike aktide, mälestuste ja isiklike kogemuste järgi teada. Hitler-Stalini pakt ja selle põhjal ettevõetud maailma jaotamine kahe totalitaarse riigi mõjusfääriks ei katkestanud Eesti Vabariigi juriidilist kontinuiteeti meie kodumaa okupeerimise järel. Selle kontinuiteedi rõõmustava tulemusena me tähistamegi täna oma riigi 75. aastapäeva koos kogu maailmaga, üksikud kahetsusväärsed erandid välja arvatud.

Teie loal ei korda ma sündmusi ega loetle ka päevapoliitilisi ülesandeid, mida lahendavad põhiseaduslikult valitud Riigikogu ja tema poolt ametisse nimetatud valitsus. Tahaksin teie akadeemilises seltsis pigem keskenduda ideede järjepidevusele ja teie abil otsida vastus küsimusele, kust algab vabadus; kust algab riik; kust algab see võimas puu, mille tüvi on kontinuiteedi kandja.

Oleme tähistanud ja teiste sündmuste hulgast esile tõstnud Manifesti Kõigile Eestimaa Rahvastele, kust alates jälgime päevade või aastakümnete kaupa oma kontinuiteeti, mis on olnud meie riigi taastamise kõige viljakam instrument. Selle varjus oleme silmist lasknud teise järjepidevuse, minu arust sugugi mitte vähem olulise kontinuiteedi, nimelt meie muinasõiguse põimumise rooma-germaani õigussüsteemiga ja asjaolu, et Eestimaa on olnud läbi aastasadade rooma-germaani kaitsva vihmavarju all.

Lubatagu tähendada, et see ei ole akadeemiline, veel vähem abstraktne küsimus, vaid meie tänase ja homse poliitilise võitluse tööriist, mida tahaksin teie abil teravaks lihvida niisugusel määral, et see oleks võimeline kõrvaldama müüdi 700-aastasest orjaajast. Müüdid võivad osutuda ebaproduktiivseks, jah, koguni saatuslikuks, kui nad toimivad inertsist edasi. Teie loal tuletan meelde, et endise peasekretäri Mihhail Gorbatšovi külaskäigu ajal Tallinna üllatas ta meid mitte niivõrd Riiat Tallinnaga segamini ajades kui väitega, et Eesti on näide eesti ja slaavi rahvaste aastakümneid kestnud koostööst. Oleks kergemeelne kirjutada see üksnes ajaloopimeduse arvele. Seda postulaati on viimase kuue aasta kestel vaikselt edasi arendatud impeeriumieelsetes ringkondades, see on jõudnud rahvusvahelisse ajakirjandusse ja vormib täna järjest suuremal määral Vene välispoliitilist kontseptsiooni, otsides legitiimseid ettekäändeid Venemaa sekkumisele välisriikide ellu, mida nad on kategoriseerinud lähisvälismaaks, ning hoolikalt varjates tõsiasja, et raudse eesriide varjus on totalitaarne rezhiim aastakümneid harrastanud "etnilist puhastust", teisisõnu koloniaalset poliitikat, mis Jugoslaavia tragöödia varal alles nüüd on jõudnud Euroopa teadvusse.

Järgneva punktiiri ja vastust ootavate küsimärkide alustuseks olgu Tartu ülikooli audoktor Granö monograafia esimesed pidulikud read: Eesti asendit määratledes ütleb ta, et Eesti asub piirkonnas, kus Kesk-Euroopa läheb üle Põhja-Euroopaks. Lisagem siia Harri Moora ja Herbert Ligi 1970. aastal kahjuks vähe tähelepanu äratanud saksakeelsete esseede kogumikus avaldatud seisukoht eesti maaõiguse sulanduvusest rooma-germaani õigusse, lepingulised suhted, mis vormistasid Eesti ala siirdumise Püha Saksa-Rooma Keisririigi koosseisu koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega, niisiis Eesti kui rahvusvahelise õiguse subjekti tunnustamisega; lisagem Põhjamaadele nii tüüpilisi muinasõiguse edasikehtimisi mitte üksnes külas, vaid Ius Estonicumi nime all ka linnaõiguses. Punktiiri jätkates pean vajalikuks osutada, et Eesti siirdumine Vene krooni alla toimus kapitulatsiooniaktiga, mille tähendus oli sootuks teine kui tänapäeval: mõlemad pooled kohustusid vastastikku tunnustama teineteise õigusi, järelikult ka kohustusi. Eestil säilis oma õiguskord, oma administratsioon, oma kaitsevägi, oma toll, raha ja lipp - kui nimetada väliseid tunnuseid, millele alles peame sisu leidma. Kuid selle ja muude õigusaktide järeldus on ometi ilmne: Eesti ei olnud Venemaa kubermang. Eesti oli krooni kaudu seotud Vene suverääniga oma eripära säilitava vürstiriigina, sarnaselt Soome või Schleswig-Holsteiniga, ja sarnaste riigiõiguslike järeldustega. Venemaa kubermangudest teravalt erineva Eesti identiteedi kandja oli rahva kõrval Landesstaati õigussüsteem. See oli konservatiivne, kuid meid huvitavas probleemiasetuses on selle konservatiivsus teisejärguline. Esmajärguline oli Eesti identiteedi säilimine. Seitsmesaja aastane orjaöö on poliitiline loosung, mis edukalt on täitnud oma ülesande, loovutades loosungisse peidetud püssirohu Iseseisvusdeklaratsioonile. Seisustele rajanevat keskaegset Landesstaati peame täna hindama asjalike kriteeriumidega: ühiskonnaliikme sotsiaalne tõus viis ta saksakeelsesse keskkonda, nagu see paljudes Euroopa riikides aset leidis, ning vastupidi: ühiskonnaliikme sotsiaalne langus viis ta eestikeelsesse keskkonda. Keel ei olnud rahvuslik, vaid sotsiaalne tunnus, ja sellest lähtudes peame Eesti ajaloo raame tunduvalt avardama ja euroopalikumaks muutma. Riigiõiguslikult peame kõrgelt hindama läbi sajandite kestnud eesti omavalitsussüsteemi, mis valdade kaudu andis oma volitused Maapäevale, kes omakorda delegeeris need Maapäeva Vanemate Nõukogule, Manifesti Kõigile Eestimaa rahvastele väljakuulutajale.

Lugupeetud kuulajad,

nagu nelikümmend viis aastat tagasi, tulin ma tänagi oma ülikooli küsimustele vastust otsima. Seekord mitte üliõpilasena, vaid teie valitud Eesti Vabariigi presidendina. Eesti vajab teilt ja eeskätt teilt vastuseid küsimustele, kuidas säilis ja miks tugevnes Eesti identiteet, sealhulgas Eesti õigussüsteem. Ja kuidas seda määrata. Eesti Vabariigi taastamine tähendab võimude lahususe printsiibi implementeerimist, sest sellel rajaneb demokraatlik õigusriik. Ma olen uhke, et olen välisministrina mitmel rahvusvahelisel konverentsil rõhutanud Eesti identiteeti ja et see on rahvusvahelises elus muutunud oluliseks teguriks. Koloniaalimpeeriumi restauraatorite taas alanud pealetungil on Eesti identiteet, Eesti piiride kontrollimine, Eesti õigussüsteemi viimistlemine ja tugevdamine see tee, mis kindlustab meie rahvale jäädava koha Euroopa rahvaste seas.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele