Härra Eesistuja,
Ekstsellentsid,
mu daamid ja härrad

Ma tänan kutse eest kõnelda teile Euroopa identiteedist. Teen seda eestlasena, Eesti Vabariigi demokraatlikult valitud presidendina, järelikult eurooplasena. Teen seda siin saalis erilise heameelega, sest tunnen nii Euroopa voorusi kui puudusi. Puudustest mainin Euroopa halba mälu, õigemini Euroopa mälu selektiivsust. Oskust mäletada eeskätt seda, mis on Euroopale kasulik. Seepärast alustan siinse akadeemia ajalooga ja tuletan teie loal või ka teie loata meelde, et akadeemia üheks asutajaks aastal 1926 oli Eesti Vabariik suursaadik Kaarel Pusta isikus. Siit kõnetoolist on ta teile rääkinud mitmesuguste riikide rahvusvahelisest statuudist, siit kõnetoolist, enam kui kuuskümmend aastat tagasi on ta teile kõnelenud minoriteetide probleemist Euroopas - mis toonase ajakirjanduse hinnangul oli Euroopa ja maailma peamine murelaps! - ning Euroopa Ühendriikidest, nagu tookord nimetati tulevast Euroopa Ühendust või Maastrichti lepingut või WEU-d, Lääne-Euroopa Liitu. Te leiate Eesti Vabariigi nägemuse Euroopast siinse akadeemia bülletäänidest, mis kannavad pealkirja - olgu see lugupeetavale auditooriumile meelde tuletatud - "Diplomaatilise Akadeemia Istungid ja Uurimused" ("Séances et travaux de l'Academie Diplomatique"). Ja kui Prantsuse uudised - ajalehed, raadio- või televisioonifilosoofid - nimetavad Eesti Vabariiki vahel nooreks või kogunisti Kirgiisia-taoliseks uueks demokraatiaks, võin mina selle peale üksnes kosta, et uus on põhjalikult unustatud vana. Euroopa identiteeti on siin enam kui poole sajandi eest käsitlenud Eesti Vabariigi suursaadik ja täna jätkab seda teemat Eesti Vabariigi 75. juubeliaastal selle sugugi mitte noore Euroopa riigi president. Te mõistate mu rõõmu. 1990. aasta sügisel, kui Prantsusmaa oli sunnitud kindral Jazovi ja president Gorbatšovi ultimaatumi põhjal eemaldama Balti riikide välisministrid "Pariisi harta" allakirjutamise tseremoonialt, tõendas Nõukogude ultimaatum, et Gorbatšov oli valmis ohverdama niihästi harta enda kui ka Euroopa demokraatlikud väärtused, järelikult Euroopa identiteedi. See oli Prantsusmaale must ja Eestile hiilgav päev: tänu Pariisi ajakirjanikele, televisioonile ja raadiole jõudis äkki iga prantslase teadvusse analoogia Müncheni kapitulatsiooniga, tuli päevavalgele varjatud tõde, et Teise maailmasõja valla päästnud liitlaste Hitleri ja Stalini pakt kestab Eestis edasi. Olen prantsuse rahvale tänulik selle võimsa poolehoiupuhangu eest, milles avaldus Euroopa tõeline identiteet ja mille tulemusena kaheksa kuud hiljem välisminister Roland Dumas, mu kunagine koolivend Lycée Janson de Saillyst, mulle 25. augustil 1991 kirjutas:

"Nagu te teate, tunneb Prantsusmaa, kes ei ole kunagi tunnustanud anneksiooni, suurimat rõõmu uuest olukorrast, mis vastab tema lootustele. (--) Olen taotlenud kaheteistkümne (EÜ liikmesriigi) erakorralist kohtumist, et vastu võtta ametlik deklaratsioon, mis tunnustaks kolme Balti riigi sõltumatuse taastamist."

Lubage tagasi tulla pealkirja juurde "Euroopa identiteet". Charles de Gaulle, kelle aeglane ja dramaatiline kõne heliseb mul siiamaani kõrvus tänu raadiole, mis ulatus raudse eesriide taha, kõneles Euroopast, mis ulatub Atlandist Uuralini. See on pigem ruum kui definitsioon. Ta ühendab maailma kõige arenenumaid piirkondi ürgmetsadega, ühendab suurlinnu ja nomadiseerivaid rahvaid, kristlasi, islamiusulisi ja šamaaniusulisi. Ma ei peatu raskustel selle Euroopa idapiiri määramisel: Herodotose aegadel asus see Doni jõe ääres, mille taga elasid "barbarid". Euroopa identiteedi seisukohalt on järelikult oluline, kuidas venelased oma identiteeti määravad. Kas integratsioon tähendab neile identiteedi hävimist ja hävitamist? Või, vastupidi, kas tugev identiteet on eelduseks tugevale integratsioonile? Kevadel 1767 sai pisut hämmeldunud Voltaire kirja Kaasanist. Selle oli kirjutanud Vene keisrinna Katariina Teine ja see väärib tsiteerimist. Kaasan, olgu öeldud, asub poolel teel Brest-Litovski ja Uurali vahel Volga ääres.

"Ja mäherdune erinevus kliimas, inimestes, kommetes, koguni mõtteviisides! Nüüd siis olen ma Aasias, tahtsin Aasiat oma silmaga näha. Selles linnas elab paarkümmend eri rahvust, kellel pole omavahel midagi ühist. Ometi tuleb nüüd hakata valmistama neile rõivaid, mida nad ühtviisi hakkaksid kandma. (--) See tähendab peaaegu uue maailma loomist ja ühendamist."

Braudel, kui ma õigesti mäletan, oli identiteedi suhtes õige sarkastiline ja arvas, et see piirdub ühe külaga ning tugineb kohalikule sandarmile ja postmeistrile. Mulle tundub, et identiteet kui tänapäeva võimas poliitiline tegur on sündinud vastukaaluks integratsioonile. Ta on defineeritud pigem loodusteadlaste ja etnograafide kui poliitikute poolt. Minu käsituse kohaselt võiksime identiteeti kujutada kui lõpmata suurt hulka kontsentrilisi ringe. Selle keskpunktiks on inimene ja välimiseks ringiks inimkond. Keskpunktist hargnedes märgib esimene ring perekonda, järgmised küla, tänavat, linnaosa, provintsi, riiki, regiooni - näiteks Põhjamaid, - ja lõpuks kontinenti. Poliitikasse üle kandes võime järelikult küsida, kas Euroopa väikese ringi sisse mahub suurem ring, mis on veel euroopalikum? Kas see tosin, kellest kirjutas Roland Dumas, on enam Euroopa kui näiteks Eesti, kes püstitas esimesena maailmas ausamba Schillerile? Kas Kopenhaagen, Balti mere pärl, on enam Euroopa kui kuldne Praha? Kus on Euroopa piir? Siit tuleneb meie keskne küsimus: kuidas identifitseerib ennast Venemaa? Kas Venemaa on kontinent või riik?

Eesti on kristallkuul, mille abil leiate vastuse nendele olulistele küsimustele, iseenda tulevikule. Vastupidi Vene koloniaalsetes ajalooõpikutes kirjapandule ei ole Eesti kunagi olnud Venemaa provints. Ammu enne seda, kui Pariisist sai Prantsusmaa pealinn, kehtis meil rooma-germaani õigussüsteem. Eestil oli oma euroopalik administratsioon, oma raha, oma lipp, oma sõjavägi ja oma selge identiteet. Olime avatud ühiskond igasse ilmakaarde: esimene eestlaste ja soomlaste ühine piiskop tuli meile siit, Prantsusmaalt, XII sajandil. Lyoni piiskopi seinal rippus XIV sajandil eesti vaip; ärge küsige minult, miks me lavastasime Molicre“i Molicre“i ajal; meie kirjanikud ja kunstnikud elasid Montparnasse“il, ja vastupidi, prantslase sulest pärinevad järgmised read: "Eesti riiklik iseseisvus on ainult aja küsimus." Neid ridu ei pandud paberile mitte perestroika ajal ega ka mitte sajandi algul, vaid 1855. Nii kirjutas Leuzon le Duc, kuulsa arhitekti vend. Ja vastupidi: eesti kirjandusklassiku Eduard Vilde nimekaim Boris Vilde, pani esmakordselt kirja sõna Résistance. Ta tegi seda Rue de la Pompe“il väikeses kaupluses Lycée Janson de Sailly vastas, kus mina kunagi käisin vihikuid ja pliiatseid ostmas. Ta andis Prantsusmaale selle püha sõna ja kaks aastat hiljem ka oma elu Mont Valérienil. Meil kestis Résistance kaheksa korda kauem kui teil - ja kestab praegugi. Miks ma koorman teie tähelepanu detailidega? Lihtsal põhjusel: kui Gorbatšov esimest ja senini viimast korda Tallinna, minu pealinna külastas, kõneles ta Venemaa olematust ajaloolisest õigusest Balti riikidele ja vaikis kangekaelselt Hitleri-Stalini paktist. Vähesed panid seda Läänes tähele ja veel vähem oli neid, kes esitasid endale küsimuse, mis motiividel president Gorbatšov sukeldus äkki Sumeri aegadesse. Sõjalise putši ajal oli Eesti esimene, kes toetas president Jeltsinit, hoolimata Vene tankidest, mis püüdsid läbi lõigata Eesti kommunikatsioone välismaaga. Me meenutame tänulikult välisminister Kozõrevi putšiaegset üleskutset Lääneriikidele taastunnustada Balti riikide iseseisvust. Kuid tänaseks on olukord kahjuks diametraalselt muutunud. Selleks on kaasa aidanud Lääneriikide puudulik Venemaa tundmine. Ma osutan kas või ekspresident Bushi kõnele, mille ta pidas 1991. aasta 1. augustil Ukraina parlamendi ees: ekspresident kutsus üles loobuma "enesetapjalikust separatismist". Sellel üleskutsel oli kaks tagajärge. Üleskutse mis tahes rahvale loobuda enesemääramisõigusest on kõrvakiil sellele rahvale. Tulemuseks oli Ukraina identiteedi järsk tugevnemine, rahvuslike jõudude koondumine. Hoopis teised tulemused olid sellel saatuslikul kõnel Moskvas: konservatiivne sõjaline establishment tõlgendas seda kui signaali, et USA on huvitatud pigem vabaturumajandusest kui demokraatlikest reformidest Nõukogude Liidus. Nii mõistsid seda militaarsed ringkonnad, ja üheksateist päeva hiljem alustasid nad putši, mis viis üleöö Nõukogude Liidu lagunemisele. Lääne-Euroopa poliitikud ja USA 25 000 õpetatud sovetoloogi olid selleks traagiliselt ette valmistamata. Ainsatena nägid seda ette Balti riigid: me olime suutnud säilitada Lääne-Euroopa mõtteviisi ja samas oli meil selge ülevaade raudse eesriide tagustest saladustest.

Täna puhuvad Moskvas külmad tuuled.
Möödunud suvel võeti CSCE tippnõupidamisel Helsingis vastu lõppdokument, mille 15. artikkel nõuab endise Nõukogude Liidu relvajõudude kiiret, korrapärast ja täielikku (rapid, orderly and complete) väljaviimist Eestist, Lätist ja Leedust. Seda nõuet ei ole Venemaa täitnud ja Eesti-Vene äsjane läbirääkimiste voor on lõppenud tulemusteta. Samal ajal on Venemaa hakanud kasutama kahte argumenti oma relvajõudude säilitamiseks Balti riikides.

Esiteks viidatakse sellele, et Venemaal ei ole piisavalt kasarmuid nende majutamiseks. Rootsi, Taani, Norra ja Saksamaa valmisolek kaasa aidata elamute ehitamisele Venemaal on jäänud tähelepanuta. Teiseks on hakatud kasutama hoopis ohtlikumat argumenti, mille kohaselt on Vene relvajõude Baltikumis vaja stabiilsuse kindlustamiseks ja niinimetatud vene vähemuse inimõiguste kaitseks.

Siinsele prantsuse auditooriumile pean selgitama, et niisugust probleemi Eestis ei eksisteeri. Eesti Vabariigis võeti juba 1925. aastal vastu vähemuste kultuurautonoomia seadus, mis garanteerib neile kõik inimõigused ja oli oma aja kohta kõige liberaalsem maailmas. Taastatud Eesti Vabariik jätkab seda euroopalikku joont kõrvalekaldumatult. Ometi on vene ekstremistid investeerinud rikkalikult raha, et maailma ajakirjanduses päevakorras hoida inimõiguste küsimust Balti riikides ning selle kaudu viivitada Vene vägede väljaviimist. Selles propagandakampaanias peegeldub kolm vene rahvuslastele iseloomulikku realiteeti.

Esiteks, Venemaa kujunes impeeriumiks enne, kui selle territooriumi elanikud konsolideerusid rahvusteks. Selle psühholoogiliseks tagajärjeks on olukord, et venelased ei ole endalt küsinud, mis on venemaa ja mis ei ole Venemaa. Kas islamiusuline, vanade ülikoolide ja arhiivide poolest kuulus Tatarimaa pealinn Kaasan on Venemaa? Vene psühholoogias puudub Venemaa piiride mõiste, ja vene luule kirjutabki "piirideta Venemaast" (bezkrainaja Russ).

Teiseks, Vene Föderatsioon on kõike muud kui Venemaa, kui me püüame Venemaad identifitseerida Turgenevi, Dostojevski, Tolstoi või Tšaikovski kaudu.

Kolmandaks: Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tabas kõige valusamini neid venelasi, kes olid suunatud Eestisse, Lätisse ja Leetu. Nad suunati Balti riikidesse Moskva plaanipärase ümberrahvustamise poliitika kohaselt. Neil oli privilegeeritud seisund, nad töötasid rõhuvas enamikus sõjatööstuses. Nõukogude Armee ohvitsere suunati viimasteks teenistuskuudeks Balti riikidesse. Erruläinud ohvitserkonnal oli eelisõigus korterile ja muudele privileegidele. Samal ajal oli eestlasi massiliselt Siberisse deporteeritud ja niiviisi tühjendatud korterid, majad, terved linnad asustatud venelastega. Okupatsiooni rahvuspoliitika tagajärjel on Eestisse jäänud üle 400 000 Nõukogude kodaniku. Nad on kaotanud oma privileegid ja osa eelistab seepärast Nõukogude Liidu taastamist ja käsitab ennast endist viisi Nõukogude kodanikena. Privileegide kaotamises näevad nad inimõiguste rikkumist. Vene välisministeeriumi juriidilise osakonna ekspert V. Trofimov kujundas selle põhjal uue välispoliitilise strateegia. "Inimõiguste küsimus on meie tugev relv," kirjutas ta möödunud suvel ja osutas, et selle oskusliku rakendamisega saab Balti riike isoleerida Euroopa sümpaatiast.

Mis on kokkuvõte?

Nõukogude koloniaalimpeeriumi taastamine on päevakorras, kuid veel on alternatiive.

Järeleandmised Jeltsinile ja restauraatoritele viivad niisama fataalsete tagajärgedeni, nagu Gorbatšovi puhul, sest need tõukavad Jeltsini ekstremistide sülle.

Toetades Balti riike ja Nõukogude vägede väljaviimist, toetab demokraatlik maailm Jeltsinit ja Venemaa uuenemist. Kui Venemaa tahab ennast identifitseerida Euroopa riigina, peab ta mõistma, et koloniaalsete suurriikide aeg on möödas, et rahvusvaheline õigus on suhete alus ka siis, kui üks riik on väga suur ja teine väike. Charles de Gaulle ja Konrad Adenauer panid aluse Euroopa integratsioonile, mis ammutas jõudu diversiteedist ja tugevdas Euroopa identiteeti.

Varssavi pakti lagunemise järel ei ole ohud vähenenud. Seepärast tuleb jätkata de Gaulle'i ja Adenaueri suunda, kuni Venemaa on kogunud piisavalt moraalset jõudu, et vastata oma kesksele küsimusele: Mis on Venemaa identiteet? Ja kus asuvad Venemaa piirid?

Mu daamid ja härrad, ütelge mulle, kus lõpeb Euroopa, ja ma ütlen teile, kust algab Euroopa identiteet.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele