Lugupeetavad professor Ernesaksa abikaasa ja perekond,
kallid sõbrad üle terve Eestimaa,
kallid sõbrad Tallinna tänavatel, väljakutel ja siin saalis!

Teade Gustav Ernesaksa surmast jõudis mu kätte Pariisis ja saatis mind sealsetel tänavatel ja nõupidamistel.

Mu kõrval kõndis sõber, kelle käest nii sageli olin küsinud nõu ja kes oli veel sagedamini nõu ja eeskuju andnud siis, kui ma oma küsimusi ei osanud sõnadeks vormida. Niiviisi toetas ta meid kõiki läbi aastakümnete oma tööga, oma andega, oma oskusega kasutada õiget sõna, kui sallitud ja lubatud olid ainult pettesõnad. Luba, kallis Gustav, et nimetan tänasel päeval, riigi leinapäeval, sinu raamatu pealkirja aastast 1971. Neli lihtsat sõna, millesse sa oskasid mahutada Eesti rahva traagika, võitluse ja lootuse: "Suu räägib, süda muretseb". Nägu oli, jah, liikumatu ja suu vormis sõnu, kuid mure, lootus ja kohustus tegutseda olid hoolikalt varjatud südames, sellel viimasel jalatäiel, mis veel meie oli ja mida me kunagi ei loovutanud. Sa suutsid nelja sõnasse mahutada aastakümnete päevakäsu, oma loominguga anda rahvale püssirohtu, oma väsimatu korraldava andega koondada meie hõrenenud ridu viimasele võitlusväljale, kus algatus veel Eesti kätte oli jäänud. Selle võitlusvälja nimi ei ole Assamalla ega Ümera, ei Austerlitz ega Monte Cassino. Selle võitlusvälja nimi on olnud eesti keeles ja täna juba paljude rahvaste keeltes L a u l u v ä l j a k. Kord iga viie aasta tagant koondus veerand meie rahvast sellele väljakule, otsekui veenduma, et me veel olemas oleme. Kord iga viie aasta tagant koondus südamesse varjunud mure, lootus ja sinust kiirgav tegutsemiskohustus niisuguseks jõuks, mida hakkas kartma maailma suurim totalitaarne riik. Ja kui Eesti tund oli lõpuks tulnud, algas meie vastupealetung nimelt sellelt võitlusväljalt, mille sina olid loonud, ning nende relvadega, mida sina olid meile pihku surunud ja käsitsema õpetanud: täpse lauluga ja laulusse peidetud täpse sõnaga.

Mu sõber, sa olid helilooja ning ma peaksin täna ja siin võib-olla kõnelema muusikast, sõnakunstist, sinu liigutavast sõprusest Juhan Smuuli, Debora Vaarandi, Kersti Merilaasi, Paul Rummo, Betti Alveriga, rääkima sinu õpilastest - heliloojatest ja dirigentidest, sinu kolleegidest ja mõistagi sinu kooridest, sinu loodud ja sinu koolitatud Akadeemilisest Meeskoorist. Aga see sunniks mind kordama seda, mida meie rahvas alati on teadnud ja mida teised rahvad, kui nad seda veel ei tea, saavad teadma.

Siia, Sinu jaoks liialt kitsasse kontserdisaali on täna Eesti linnade ja maakondade kõrval mahtunud sinu sõbrad ja austajad Soomest; ühel või teisel viisil kuulavad sind, vaatavad sulle otsa ja kõnelevad sinuga täna meie sõbrad Lätist ja Rootsist, Leedust ja Venemaalt, Kanadast ja Ukrainast, Saksamaalt ja Kesk-Aasiast, kõigist neist sadadest linnadest ja kümnetest riikidest, kus su dirigendikepp on tõusnud, kus sa koorile oled õige tooni kätte ümisenud. Ja seepärast luba, et ma ütlen teisiti: Sa olid helilooja. Aga kas ainult helilooja? Sa olid Eesti erakorraline ja täievoliline kultuurisuursaadik aegadel, kui meil ei lubatud kõnelda ja me olime määratud kaduma unustusse, kui meil viimaseks kaitsejooneks oli eesti identiteet, see tähendab eesti kultuur, eesti kujundite võimas salakeel. Sina viisid maailma keelatud teate, et Eesti paneb ikka veel vastu. Sina tõid maailmast meile keelatud teate, et haritlane suudab seda, mida intelligent ei suuda: toimida ja lakkamatult uuenedes uuendada rahvast oma töö ja sõnatu eeskujuga. Sa tõestasid, kui naeruväärselt väetid on totalitaarsed rezhiimid haritlase kultuurijonni kõrval.

Edaspidi kuuleme su vaikset sõbralikku häält jagamas lihtsaid õpetusi, mida täna vajame rohkem kui kunagi varem. Täna oled sa taas Eesti rahva enda ümber kokku kutsunud ja üle hulga aja me mõtleme ühtviisi, tunneme ühtviisi, toimime ühtviisi. Kas tõesti ainult täna? Siin saalis, televiisorite taga, raadiote juures oleme taas üks süda ja üks tahe. Kas tõesti, küsin ma, - mitte sinult, vaid iseendalt ja Eesti rahvalt - ainult täna? Taas oled sa dirigendikepi tõstnud ja oma rahva enda ümber koondanud. Dirigent tähendab eesti keeles juhti. Sa oled juhtinud koori, sa juhid rahvast.

Juhi oma eeskujuga täna ja edaspidi, juhi nii kaugele kui silm ulatub nägema, kõrv kuulama.

Kallis Gustav, nii palju oleks öelda sinule ja su perekonnale. Ma ei unusta meie kohtumisi, ei unusta, kuidas sa mu poegadega malet mängisid, aga see on erajutt, mida meil on aega isekeskis ajada. Täna tahan sinule ja Eesti rahvale öelda: sa seisid oma esimeste lauludega sõjaeelses vabariigis ja viimastega sõjajärgses vabariigis. Sa oled aegade side. Sinu surm on sinu viimane töö: sa koondasid meid ühte. Nüüd on igaühe otsustada, kas ta oskab sinu eeskujust õppida.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele