Ekstsellentsid,
lugupeetav peasekretär,
lugupeetavad saadikud,
mu daamid ja härrad !

Tänan teid meie siinoleku eest.
Mul on olnud au varemgi teie katuse all sõna võtta ja kaasa elada ajaloolisele päevale möödunud aasta 20. detsembril, kui mu lugupeetud kolleeg Nõukogude Liidu suursaadik teatas kell 11.40, et Nõukogude Liit on lakanud eksisteerimast. Võtsin tookord endale vabaduse tsiteerida Orwelli, et kultuuri poliitikaga paari pannes sünnitada ajalugu. Tänaseks ongi too pisut häbematu tsitaat ja peasekretär Wörneri leebe kulmukortsutus muutunud ajalooks. Nagu seegi, et kõnetan teid nüüd Eesti Vabariigi presidendina, kes on ametisse astunud mitmeparteiliste demokraatlike valimiste tulemusena. Need olid esimesed vabad valimised Eestis pärast Teist maailmasõda. Nagu näete, võib ajalugu tarduda nagu Okasroosikese muinasjutus. Olen oma valijatele tänulik, aga olen tänulik ka NATO-le, teiste sõnadega Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika poliitilisele tahtele toetada demokratiseerimisprotsessi minu kodumaal, millega te toetasite Euroopat Euroopas. Ehkki see toetus on olnud vaoshoitud, moraalset laadi, platooniline, lõi ta ometi kindla vastukaalu revanšistlikele jõududele. Uskuge, ma oskan hinnata ja tänulikult meenutada peasekretär Manfred Wörneri ja sõjalise komitee esimehe kindral Vigleik Eide külaskäiku Eestisse käesoleval kevadel ja sügisel; Atlandi Kiirreageerimise Merejõudude meremehi vana hansalinna Tallinna/Revali värvikatel tänavatel, Eesti osavõttu NACC-i loomisest ja aktiivsest tegevusest. See ei olnud NATO vihmavari, mille kaitsel me taastasime amputeeritud Euroopat otsekui mahaunustatud välislaatsaretis, kus Teises maailmasõjas haavata saanud rahva südames ikka veel oigas lootus. See ei olnud NATO vihmavari, küll aga vihmavarju vari. Ma tänan teid ja teie tänage Eesti rahvast. Ta seisab jälle püsti.

Mis ilus aeg, see ajalugu!

Eesti rahvas kasutas seda lühikest aega pärast Esimest külma sõda ja enne Teist külma sõda maksimaalse efektiivsusega, rahulikult ja enesekindlalt. Raudse eesriide taga oli meil nelikümmend aastat aega mõista Euroopa väärtusi, nagu janusel rändajal kõrbes, ja kavandada oma tegevusplaani. Eesti, kui juhtute mäletama, täitis juba viie aasta eest jäämurdja rolli Euroopa selles osas, mida te uurisite teleskoobiga nagu teist planeeti ja nimetasite Varssavi paktiks. Ei ole minu asi teile ette heita, et see oli meie enda planeedi põhjalikult unustatud osa. Et Läänemere ääres ei kustunud kunagi mälestus parlamentaarsest demokraatiast, et selle maailmajao teises otsas, mida teie tundsite satelliidipiltide ja Inturisti mugavates vagunites kihutavate ajakirjanike kaudu, pildistasin mina oma Nikoniga neoliitilisi tööriistu, mida kasutati tšuktši kolhoosis nimega "Lenin"; et selles maailmajaos elas ja elab praegugi veel kaheksateistkümnenda sajandi mõtlemisviis kõrvuti akadeemik Sahharoviga, kes kuulub Euroopa kahekümne esimesse sajandisse. Kui te ei tea, mida NATO-ga peale hakata, lugege teda. Kui teile sugereeritakse, et koos Varssavi paktiga peab paratamatult lagunema ka NATO, lugege teda. Akadeemik Sahharov ja Balti riigid vastavad ka neile küsimustele, mida te täna veel ei oska sõnastada.

Siin, nagu näete, muutub minevik olevikuks, ajalugu poliitikaks. Poliitika on meie moodsal ajal tehas, mis toodab tulevikku. Ja Balti riigid on selle tehase eksperimentaaltöökoda. Eesti toodab mudeleid, mis, ma loodan, hakkavad kümne või kahekümne aasta pärast liikuma Ida-Euroopa nendel teedel, mis tänaseks on metsa täis kasvanud.

Mis on Eesti saavutanud täna, vähem kui kaksteist kuud pärast meie liitumist NACC-iga?

Peasekretär Manfred Wörner ei tunneks täna Tallinna tänavapilti ära. Tõsi, meie korterid on külmad ja laternad põlevad pikkadel talvepäevadel tuhmi valgusega, sest me peame energiat kokku hoidma. Aga Tallinna kauplustes te võite osta IBM-i arvuteid, Taani õlut, Renault“ autosid ja, nagu näete, "Sabena" lennukipileteid Eesti kroonide eest, mida saate konverteerida Põhjamaade pankades kursi põhjal, mis poole aasta kestel on püsinud niisama raudselt nagu Greenwichi meridiaan. Loodetavasti te ei pane mulle pahaks, kui tuletan teile meelde: Eesti okupeeriti Punaarmee poolt Hitleri-Stalini pakti põhjal 1940, kuid see on ainult pool kuritegu. Okupeerimisele järgnes Eesti koloniseerimine, eestlaste väljasaatmine Siberisse ja vene kolonistide ümberasustamine Eestisse, kus nende tarvis loodi Nõukogude relvatööstuse suured tehased tuhandete töölistega. Eesti iseseisvumine, demokraatliku parlamentarismi taastamine on õigusriigi taastamine. Sellega üheaegselt ja paralleelselt käib teine protsess, pealtnäha nähtamatu, kuid niisama sügavate muutustega: Eesti majanduse dekoloniseerimine ning kodanikuõiguste ja kodanikukohustuste taastamine. Viis aastat tagasi oli kogu meie töö, leidlikkus ja looming nabanööriga seotud Moskva külge, 96% Eesti toodangust veeti kohustuslikus korras välja Venemaale. Täna ja praegu ekspordib Eesti üle 50% oma toodangut Lääneriikidesse, eeskätt Põhja-Euroopasse, väikeses osas koguni siia, Belgiasse. Ärge alahinnake seda muutust. See on sõltumatuse majanduslik alusmüür, ja meie rahvuslik vääring, mille aadressil teie televisioonifilosoofid algul nii palju iroonilisi märkusi pillasid, on osutunud meie dekoloniseerimise sümboliks ja kõige tõhusamaks tööriistaks, kõige kindlamaks relvaks. Nabanöör sovjetliku minevikuga lõigati läbi meie valimistel. Nabanöör maailma viimase koloniaalimpeeriumi majandusliku orjusega lõigati läbi rahvusliku valuuta kehtestamisega. Ta on sama hästi kui kulla alusel, ta nimi on kroon, - ehkki oleme vabariiklased ja ausad protestandid, - ja ta väärtus on esimesest päevast tänaseni püsinud muutumatult: kaheksa krooni on üks Saksa mark.

See kõlab lihtsalt. Püüdke mõista ja hinnata, mis selle taga on. Selle taga on rahva valmisolek kokkuhoiuks ehk, teisisõnu, idealistlik valmisolek elada kasinalt ja vaeselt, et majanduslik ümberstruktureerimine toimuks võimalikult kiiresti. Tahtmata loomakaitseseltsi liikmeid siin saalis solvata, kasutan brutaalset rahvatarkust: kui on tarvis koera saba raiuda, ei ole mõtet seda teha jupphaaval. Eestis on loodud soodus investitsioonikliima. Eestis on alanud suurtööstuse privatiseerimine. Eesti on taas pöördunud näoga läände, pööramata selga vene demokraatiale. Eesti on taas kõigi ilmakaarte poole avatud riik: EESTI ON RIIK.

Siit, mu daamid ja härrad, saavadki alguse kolm probleemi, mis suunavad meid ühisele järeldusele. Lubatagu neid loetleda.

Esiteks:
Eesti on riik, ja sellepärast on järsult suurenenud Vene ekstremistide surve taastatud Eesti riigile.

Teiseks:
Surve Eestile on suurenenud, ja seepärast on suurenenud ka vajadus seda survet tasakaalustada. Mõistke mind õigesti: see ei ole suunatud Venemaa vastu, see on suunatud demokraatliku Venemaa ja president Jeltsini toetuseks. Erinevalt Eestist, mis kunagi ei ole olnud Venemaa provints ja kus demokraatia traditsioonid põimuvad rooma-germaani õigusega, on Vene demokraatia noor ja vajab toetust. Olgu see toetus sõbralik, väärikas, aga järeleandmatu: rahvusvaheline õigus on alus suhetele ka siis, kui üks riik on väga suur ja teine väga väike. Üksnes sel tingimusel on meil lootust tervitada Venemaad kui euroopalikku riiki, kes jagab euroopalikke väärtusi. Mis tahes pragmaatiline taganemine sellest imperatiivist jätab reformimeelse Vene juhtkonna üksi ja tõukab ta ekstremistide embusse, nagu see kahjuks juhtus Mihhail Gorbatšoviga.

Kolmandaks:
Tasakaalustamise vajadus Balti regiooni vaakumis on suurenenud, ja seepärast on koostöövajadus Balti riikidega suurenenud. See vajadus on mõlemapoolne, sest ta kindlustab stabiilsust Põhja-Euroopas. See vastab järelikult ka Vene Föderatsiooni rahvuslikele huvidele. Jättes kõrvale musta stsenaariumi Vene ekstremistide võimuletulekust, tahaksin juhtida teie tähelepanu spontaansete protsesside võimalikkusele. Eesti on kõige stabiilsema õiguskorraga ja kõige kiirema majandusliku arenguga piirkond endise Nõukogude Liidu territooriumil. Meie pool piiri on positiivne areng, Venemaa pool piiri süveneb majanduslik ja sotsiaalne kaos. Survet Eesti piirile suurendavad järelikult majanduspõgenikud, organiseeritud kuritegevus, salakaubandus narkootikumide ja relvadega. Kriisi oht on seda suurem, et Venemaa ei ole seniajani täitnud CSCE Helsingi tippnõupidamise otsust endise Nõukogude Liidu relvajõudude kiirest, korrapärasest ja täielikust väljaviimisest Balti riikidest ja on viimasel ajal püüdnud seda poliitiliselt õigustada endiste Nõukogude relvajõudude stabiliseeriva rolliga, Venemaa erilise missiooniga perifeersetes riikides. Need poliitilised ettekäänded sisaldavad ideesid, mis võivad saatuslikuks saada Venemaa demokratiseerimiseprotsessidele ja Venemaale endale. Kõik riigid, kes tahaksid Venemaad näha liikumas demokraatia ja vabaturumajanduse poole, - niihästi Atlandi pakti riigid kui Eesti peavad endale aru andma, et seesugune poliitiline areng on ohtlik ja Venemaa enda huvidega vastuolus, Venemaale endale ohtlik.

Seepärast kordan lõpetuseks ettepanekut, mille ma esmakordselt esitasin möödunud aasta 2. detsembril Bonnis: kriisi võimalikkus ei ole välistatud. Seda saab vältida üksnes preventiivse diplomaatia vahenditega. Siin peitubki NATO fataalne vastuolu: kuni kriisi ei ole, on NATO tegevus pidurdatud. Kui kriis on puhkenud, on NATO sekkumine juba hilinenud. See dilemma on meile kõigile selgeks saanud Jugoslaavia traagilise õppetunni varal. Sõda Jugoslaavias, verevalamised Dnestri ääres ja Zhirinovski-tüüpi poliitikute üleskutsed Vene lippu Suur-Vene missiooni nimel aatomirelva jõul edasi viia nii Läände, Lõunasse kui Itta kõlavad küll, nagu pärineksid need koloniaalimpeeriumid ajast, kuid pärinevad tänapäevast. See on realiteet, mis osutab NATO kui organisatsiooni vajadusele muutunud olukorras oma rolli täpsemalt määrata. Varssavi pakti lihtsad ajad on möödas, Euroopa huvides on õppida preventiivselt tegutsema.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele