Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Jõhvi pargis 5. juunil 2001
05.06.2001

Eesti mäletab


Kallid virumaalased!

Kuuldud Virve Osila luuletuses oli ju kõik juba ära öeldud. Tahaksin lisada vaid, et Palamusel, Jõgevamaal ma ütlesin "tääk", parandasin ennast siis ja ütlesin "püssitikk". Ja ka see sõna kõlas äsja. Ja kõlas veel midagi, mida ma tahaksin väga tugevasti alla kriipsutada.

Meid kõiki on ära viidud alati öösel. Täna öösel ma lugesin mälestusi Ida-Virumaa kohta: nende kohta, keda viidi, ja nende kohta, kes viisid. Lugesin teatud rahuldustundega ühest nõukogudeaegsest dokumendist, mis pandi kokku 1942, et "kahjuks ei õnnestunud läbi viia plaani, et iga sajas eestlane küüditada Venemaale ühe öö kestel". Ühe ööga pidi see olema läbi viidud! Heideti ette, et rongid seisid kaua tagavarateedel - seda ma lugesin just Virumaa kohta. Need rongid, mis seisid tagavarateedel, olid äratanud inimestes lõpmatu suurt kaastunnet ja nende juurde püüti läbi tungida ja inimestele viia toitu, riideid, aga asjata. Neid ei lubatud rongide juurde. Ma ei taha õieti siin teie ees rääkida detailidest, ma tahan teile meelde tuletada neid asju, mida me peame meeles hoidma, kui me tahame jääda iseendaks.

Eesti on olnud ja on demokraatlik riik, ja igasugused idanaabri väiteid, nagu oleks Eesti Vabariik tahtnud Nõukogude Liidule kallale tungida, on 1940. aastal niisama absurdsed, nagu nad oleksid aastal 2001. Niisugust asja ei ole mitte kunagi olnud. Need vähesed teie hulgast, kes on minuvanused või minust vanemad, mäletavad, et Eesti oli ilus maa ja 1939. aasta näitajate järgi võis teda nimetada ka jõukaks maaks. See jõukus ei tulnud meile spekulantide kaudu ega ärastamiste kaudu. See jõukus oli kogunenud, nagu mujal maailmas alati on olnud, raske töö kaudu, mis muutis selle maa - mis ei ole ju mitte viljakas, vaid kiviklibune maa, nagu äsjases luuletuses öeldi, - nii viljakandvaks, et me saime iseennast ära toita ja saime oma toitu, võid, mune ja liha eksportida ka Inglismaale ja Saksamaale, ja keegi on väitnud, et Georg Stude šokolaadi me eksportisime isegi šokolaadi kodumaale Šveitsi. Me olime jõukad ja me olime uhked enda bensiini üle, mida me tegime põlevkivist ja mis lõhnas hoopis teisiti kui praegune bensiin. Me eksportisime seda Soome. Meie raadiovastuvõtjaid, mida tootsid tehased RET ja ARE, võis Soomes osta, nagu tänapäeval me ostame Tallinnas või Soomes Jaapani raadioid. See oli üks kena armas riik. Ja see, et kaks suurt röövlit Hitler ja Stalin meie selja taga kokku leppisid ja maailma omavahel tahtsid ära jaotada ja üks lükkas Eesti, Läti, Leedu ja Soome ühele poolele ja teine ütles, et hea küll, jäägu Eesti, Läti ja Leedu siis teisele poolele ja Soome jagagu meie saatust, - niisugust juttu ja niisugust maailma jagamist võib endale minevikus ette kujutada ainult totalitaarsete riikide vahel. Ja ka tulevikus võib see sündida ainult siis, kui maailmas võtavad uuesti võimu enda kätte need riigid, kellega meil ei ole mitte midagi ühist ja keda me ka tulevikus peame nimetama nende õige nimega - totalitaarsed riigid. Kas nad kutsuvad ennast kommunistlikeks või natslikeks, sellel ei ole mitte mingisugust vahet, sest surm on alati sama ja surm vaatab alati oma mustade silmadega ühtmoodi väikestele rahvastele. See on üks Eesti järeldusi meie minevikust. Mis me sellega teeme? Me paneme ta Eesti heaks tööle. Meie oleme ju need rasked ajad läbi elanud, ellu jäänud. Me peaksime juba selletõttu, oma süütunde tõttu nende ees, kes ellu ei ole jäänud, tundma, missugune erakordne õnn on näha uuesti Eesti lippu, kõndida selle kauni ja väikese maa peal, mis tõsi küll pärast 50 aastat raudse eesriide taga on jäänud vaeseks maaks, aga mitte nii vaeseks, nagu meile mõned kurjad keeled seda ette kanda tahavad, ja ammugi mitte nii vaeseks, nagu mõned vaenlased seda meile suhu tahavad panna. Ka praegu kõneleb mõni vene poliitik, et Eesti elatab ennast ainult vene õli transpordist. Kulla rahvas, mõni suurrahvas võib tõepoolest väga aeglaselt õppida, väga aeglaselt aru saada, et maailm on väheke muutunud. Aga me teame ju, et see mis on Eestis nüüd loodud - vähe küll, aga mõned uhked uued koolimajad - ja vabadus, mis avaneb selles, et te lähete ja võtate pileti ja sõidate maailma kasvõi selleks, et vaadata, kui palju ta on vahepeal muutunud, see kõik on teie töö ja teie usu kaudu Eestisse tagasi tulnud. Nagu ka veendumus, et üks vaba maa oma vaba tööga suudab oma tulevikku kujundada. See on väga suur väärtus. See on arvatavasti see ainus, mille poolest me erineme sõjaeelsest Eestist. Kui ma midagi oskaksin üldse sellele minu kauge lapsepõlve Eestile ette heita, siis ehk seda, et me olime nii enesekindlad - selles ei ole midagi halba, me oleme seda ka praegu, aga me olime nii enesekindlad, et meile tundus, et meile ei olegi vaja mingeid naabreid, abimehi, liitusid. See on ka Eestist kadunud. Mõelge selle peale, kui aktiivne on tänapäeva Eesti olnud uute sõprade hankimisel, lepingute sõlmimisel, mida tähendab Eestile, kui Eesti ei ole mitte enam see väike kääbus ühe suurriigi varjus, nagu me olime 1939, vaid kui Eesti on Euroopa Liidu liige. Kes tuleks Euroopale kallale? Kui Eesti oleks NATO liige - NATOle ei ole veel keegi kallale tulnud! Ka see on meie kohustus täna. Ka see on see kohustus, mida tahaksid kuulda need, kes külmalt maalt ei ole tagasi koju jõudnud ega saa seda rõõmu jagada, mida me praegu teiega siin koos jagame. Kui nad suudaksid oma kalmudes meile midagi kaasa hõigata, siis on see üks väga lihtne sõnum: tehke niisugune Eesti, kes ei peaks mitte kunagi kartma oma tuleviku pärast, oma laste pärast, kes võiks ennast jõukaks töötada, nii et kõik oleksid jõukad, mitte ainult üksikud spekulandid; kes võiks ennast mehiselt kaitsta veel enne, kui talle kallale tullakse, nii et tema kaitsetahe oleks niivõrd suur, et kallaletung ei toimi ega toimu ja looge niisugune Eesti, mille tulevik oleks meie laste päralt.

Vaadake, mu kallid sõbrad, see ongi minu tänane ja ainus teade kõigile teile. Ma tahan teid kogu südamest tänada, ja eriti neid, kes kannavad väikest sinimustvalget linti kaelas, et te nii üksmeelselt olete siia vanade puude alla tulnud. Ma tahan teil kätt suruda, ma tahan teile silma vaadata ja öelda, et see, mis meil on seljataga, jääb seljataha. Ta ei kordu mitte kunagi enam. Eesti on võitnud!

Aitäh!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud