Mu daamid ja härrad!

Mulle meeldib saatkondi avada. Üksvahe oli see õige keeruline number ja tollal me nimetasime oma saatkondi kultuuri-keskusteks. Millegipärast olid meil Soomes, Stockholmis, Kopenhaagenis, Bonnis, Londonis saatkonnad maskeeritud kultuurikeskuste näol, ei, ikka vastupidi. Sellepärast ma arvan, et kunagi me kirjutame selle Eesti diplomaatia peatüki ümber, sest see oli ilus romantiline aeg, mil kõik sujus suurepäraselt, meie meelest oli see kõik nii lihtne ja jõukohane.

Peaksin vist ütlema, et Eesti ja Ameerika Ühendriigid on olnud diplomaatilistes suhetes alates 1922. aastast, tol aastal jõudis Washingtoni oma ametikohale meie esimene suursaadik Ants Piip. Pärast oli ta California Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, veel hiljem aga küüditasid sovetid ta Eestist Venemaale ja tapsid seal.

Kui professor Piip oli Eestisse tagasi tulnud, otsustati mu kodumaal, et Eesti huve võiks esindada peakonsulaat New Yorgis. Alles mais 1940, kuu aega enne Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt otsustas valitsus, et kõige parem on taasavada suursaatkond Ameerikas ning Ladina-Ameerikas. Teine linn, kui ma ei eksi, oli Tokyo. Uueks suursaadikuks pidi saama minu isa Georg Meri. Juhtus aga nii, et algas okupatsioon ja meie perekond küüditati Eestist Venemaale. Nagu näete, meil vedas, me jäime ellu.

Meil vedas veel teiseski mõttes. Ühendriigid on minu meelest küll ilus maa, kuid mul on ikkagi hea meel, et ma Eestile kõige raskema aja olin oma rahva keskel. Olen päris kindel, et vähimagi võimaluse korral oleks võinud olla vastupidi: tema [suursaadik T. H. Ilves] oleks minu kohal ja mina tema kohal. Aga läks nii, nagu on läinud. Ja ma pean teile ütlema, et olen väga uhke, et meil nii ilus saatkond on, ja veel uhkem selle üle, et Eestit esindab suursaadik Ilves.

Okupatsiooniajal ei olnud Eestil siin saatkonda. Kuid Ühendriigid pidasid siiski kinni oma poliitikast mitte mingil juhul tunnustada Eesti annekteerimist. Tahaksingi siinkohal Ühendriike selle poliitika eest tänada.

Pean tunnistama, et pärast Jaltat ja kõiki neid räpaseid lugusid oli mul teistsuguseidki mõtteid. Sellepärast läksin ma oma esimese Ühendriikide reisi ajal pärast tööpäeva lõppu Riigidepartemangu. Kloppisin uksele. Üks mustanahaline ameeriklane küsis, mida ma soovin, ja ma ütlesin talle, et tulin vaid vaatama, kas mu lipp on oma kohal. Võib-olla väljendas mu nägu midagi enamat, igatahes tegi ta ukse lahti, sellega väga rangest korrast üle astudes - tema nime ma ei nimeta - ja näitaski mulle lippu. See oligi oma kohal, teatavasti Riigidepartemangu vestibüülis tuul ei puhu.
Tänu sellele poliitikale näeb ka see saatkonnahoone just niisugune välja. Nagu te minust paremat kätt väikeses vastuvõtutoas olevate dokumentide abil veenduda võite, oleme siinmail juba kaua aega kohal olnud. Usutavasti kajastab seda see hoonegi. On selgunud, et ka tema arhitektuur, eriti torn aitas suuresti murda selle linnaosa mõne inimese vastuseisu saatkonna siiatoomisele. Suursaadik Ilvese põhiargument oli see, et Tallinnas on täpselt samasugused hansalinna tornid, mis ajalooliselt pole ehk päris täpne, aga meie ühisele eesmärgile tuli kasuks küll.

Nojah, eks nii neid saatkondi vist avataksegi. Südamest tere tulemast!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele