Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Elva lauluväljakul 8. juunil 2001
08.06.2001

Eesti mäletab


Ma olen praegu oma pika sõidu poole peal, olen kätt surunud viiel tuhandel eestlasel, olen kohtunud kümne tuhande eestlasega. Kellega siis? Kõige lühem kokkuvõte: ma olen kohtunud nendega, kes on kahe totalitaarse riigi omavahelise kokkuleppe ohvrid, need on kõik need, keda on arreteeritud, keda on küüditatud 1941, 1944, 1945, 1949, 1950 - nii palju oli meil küüditamislaineid. Need on kõik need, kes on igasuguse rahvusvahelise õiguse vastaselt võetud kord ühe, kord teise totalitaarse riigi relvajõududesse, kes on võidelnud ühel või teisel viisil Eestimaa eest, langenud vangi kaugel Eestist või ka Eestis, pidanud maksma pikkade vangi- ja laagriaastatega, ja on kõik need, kes on oma noored aastad veetnud Siberis.

Eile Paides, ilusa päikesega, hakkas üks vanaproua nutma ja ütles, et Eesti on nii kaunis, aga mu noored aastad jäid kõik Siberisse. Ma küsisin: ''Missugused need aastad olid?'' Ta ütles: ''Ma olin 22-aastane, kui ma sinna jõudsin ja ma olin 35, kui ma sealt ära tulin.'' Kõik need erinevad saatused on kujutatud sellel märgil, mis mu selja taga on, see on murtud rukkilill, ta on minu selja taga ja mõttes on ta ka teie selja taga. Me oleme siia kogunenud, et mälestada ja leinata kõiki neid, keda enam meie hulgas ei ole, kes ei ole suutnud tagasi tulla sellest kohutavast hakklihamasinast ja kes puhkavad kaugetes metsades või vesises tundras, kohtades, kus ei ole isegi kalmukünkaid. Me mälestame neid, aga veel rohkem peaksime teineteist tajuma, kui palju meid siin Elva mändide all on koos, kui uskumatult palju me oleme saavutanud, me oleme täitnud ka nende unistuse, kes ei ole jõudnud Eestisse tagasi. Millest inimesed unistasid? Ikka oma vabast kodumaast, oma lipust, oma keelest ja kindlusetundest iseendale, oma lastele, oma lastelastele. See on olnud võimas tunne ja ma olen teile kõigile tänulik, et te olete sellele tundele olnud truud, olete tulnud tänasele kogunemisele, mida minu meelest ei tohi leinapäevaks nimetada, sest kokkuvõttes on see ju meie võidupäev. Vaadake kui palju meid on! Ja mis mind on väga liigutanud, kui olen kätt surunud ja näkku vaadanud ja küsinud, kuidas sa nii noor oled? Mõtelge kui paljud meist on sündinud Siberi erinevates kohtades ja keskkonnas, kus lapsed võibolla vaid emaga said eesti keelt rääkida ja ometi nad on tagasi tulnud eestlastena ja on truuks jäänud Eestile. Aitäh teile selle truuduse eest.

Kui me nii kokku tuleme, siis, vähemalt mina ei saa teisiti, kui mõtlen sellele, kus me tegime selle saatusliku vea, mille eest Eesti rahvas on pidanud rohkem maksma kui ükski teine Euroopa rahvas. Mul ei ole vastust. Arvan, et Eesti enne Teist maailmasõda oli enesekindel, töökas, aus ja nii uhke oma saavutuste üle. Need tulid raskelt, tööga, aga nad tulid, nad olid nähtavad. Ja me võibolla jätsime kahe silma vahele oma suhted Euroopaga, oma suhted Euroopa demokraatliku poolega. Me olime nii veendunud, et Vabadussõjas kätte võidetud sõltumatus on lõplik ja jääv, et me elasimegi Euroopas omaette. Ma arvan, et umbes selles suunas tuleb otsida neid vigu, mida me oleme teinud ja need vead on meile olulised ainult selleks, et neid mitte kunagi enam korrata.

Praegu räägitakse Eestist maailmas rohkem kui kunagi varem kogu ajaloo kestel on Eestist räägitud, ja muidugi Lätist ja muidugi Leedust. See on meie väga noorte diplomaatide teene, see on ka meie Riigikogu teene, kes on mõistnud, et ühe väikese riigi julgeolek sõltub sellest, kas ta võib toetuda Euroopa abile, Euroopa julgeolekule, kes on mõistnud, et ühe väikese rahva püsimine sõltub sellest, kas sellel rahval on piisavalt tahet ennast kaitsta nii et ta võetakse NATO-sse. Ma mõtlen, et need kaks punkti on esimesed järeldused, milleni teie, mu kallid kaasmaalased, olete jõudnud läbi kõigi nende kohutavate raskuste ja väga paljude kaotuste. Ma ei tahagi rääkida kaotustest, muidugi ei saa ma mööda minna sellest, mis teiega toimus juunikuus 1941 ja eriti ma ei taha vaikida sellest, mis toimus 1941. aasta suvel Tartus, võitlustes Tartu ümber ja eriti ei taha ma vaikida sellest koledast veretööst Tartu vanglas, kus hukkus 220 inimest, kui me juurde arvame ka need, kes tapeti Ülejõel. Täna öösel ma lugesin nimekirja inimestest, keda meie politsei on selgitanud, kes vastutavad selle koleduse eest. Mul äkki tuli meelde aasta 1953, olin veel üliõpilane, aga pidin tööle minema. Mu esimene töökoht oli Vanemuise teater, ilus ja huvitav töö, mäletan, kui koledasti ma pelgasin baleriine. Ma mäletan, kuidas mind võttis tööle mees, kelle nimi oli Raimond Virza, ta oli kaadrite osakonna juhataja, minust pikemat kasvu, lõbus, armastas muusikat. Ta viis mind oma väga ilusasse Tähtvere majja, kus tal klaaskapis seisid läikivad jahipüssid. Ta tahtis mulle ette mängida Benjamino Gigli't, tal oli hämmastavalt rikkalik plaadikogu - paar tuhat plaati. Ta oli kena mees, aga täna öösel ma lugesin, et ta oli nende hulgas, kes oli seotud Tartu vangla veretööga. Ma ei oska neid kahte meest kokku panna. Olgu see meile alati hoiatuseks, et inimest tuleb tema tegude järgi, mitte tema mõtete järgi hinnata. Olgu see meile veel suuremaks hoiatuseks, et mistahes sõda päästab alati valla inimese kõige madalamad mõtted ja instinktid. Ma olen nii palju lugenud meie koolilaste kirjandeid, kus on juttu sellest, et vaevalt viidi küüditatud auto peale, kodumaja, kodutalu ei olnud veel silmist kadunud ja juba olid kohal teised, kes püüdsid endale tasku panna kõike seda, mis maha jäi. Võibolla, et Raimond Virza uhke elamine kuulub ka sinna ritta. Ma ei tea. Ma ei taha teada. Ma tahaksin pigem öelda, et meil on aeg neid asju andestada, aga mitte kunagi unustada, sest just unustamine viib niisuguste kuritegude, niisuguste ülekohtute kordamisele ja murtud rukkilill mu selja taga ongi üleskutse tunda ennast võitjana. Võitja on alati suuremeelne, võitja oskab ka andeks anda, aga me ei kavatse mitte kunagi neid kuritegusid unustada.

Pöördun siit ka meie seadusandja poole, kuigi tean, et see on raske, Toompeal on üle poole olnud kommunistlikus parteis, aga mul on väga lihtne põhjus seda teha. Sain selle vastuse kätte, kui ma siia platsile tulin. Enam kui nädal aega tagasi pöördus Pärnus mu poole üks meie saatusekaaslastest, kes on kaua Siberis olnud. Ta saab Eestis iga kuu toetust, kuid talle ei väljastata haigekassa kaarti, ta peab ise arstiabi eest tasuma. Ma lasin oma juristidel kontrollida seda, see on tõepoolest nii. Me oleme jälle ühe läbimõtlemata seaduseparanduse vastu võtnud, mis just need inimesed, kellele kuulub meie lugupidamine, au ja armastus, on seadnud halvemasse olukorda kui ülejäänud Eesti rahvast. Vigu juhtub ka heas parlamendis, aga ma kasutan oma hea sõbra Enn Tarto siinolekut ja loen selle kokkuvõtte teile ette. Kahjuks on Riigikogu tõrksusel anda kommunismile õiglane hinnang ka reaalne väljund ja see seisneb tahtmatuses lahendada kannatanute lihtsaid probleeme, mis ei nõua riigilt mingeid märkimisväärseid kulutusi. Riigikogu peab mõistma, et kommunismi all kannatanud inimesed kannatasid ebaõiglaselt ja meie ülesandeks on neid inimesi aidata. Mul on hea meel, et otse mu ees on mu sõber ja Riigikogu liige ja ma annan selle analüüsi ja järeldused sulle mõne minuti pärast edasi. Kallid inimesed, maailm on vahepeal muutunud, see, mis Eestile nii saatuslikul ajal oli kauge unistus või Rahvaste Liidu jõuetu deklaratsioon, see on praegu muutunud rahvusvaheliseks õiguseks. Kuriteod inimsuse vastu, sõjakuriteod on aegumatud, see kaitse on teile antud. Mu käest küsiti, et kas sa võid lubada, et see, mis meiega on juhtunud ei juhtu minu lapselapsega, küsis üks mees Viljandis. Ma olen uhke, et ma võin teile ka siin öelda, et see ei kordu mitte kunagi enam. Eestil on kindel tulevik ja kindel julgeolek, Eesti on asunud teele, see ei ole kerge tee, aga me näeme juba jõukuse esimesi märke. Me oleme suutnud ehitada esimesed koolid, aga me oleme suutnud palju rohkem, me oleme pöördunud demokraatliku Euroopa poole ja kõik see, mis on olnud, see võib tagasi tulla ainult ühel tingimusel: Euroopas peab tekkima kaks totalitaarset riiki. Siin ongi Eesti osa. Me oleme saanud omal turjal tunda kommuniste ja natsiste, ei ole meie ülesanne neid täna siin võrrelda, meie ülesanne on võidelda selle eest, et Euroopas nii natsism kui kommunism oleks võrdselt päevakorrast maha võetud. See on meie ajalooline kogemus, selle nimel on eestlased langenud, metsadesse jäänud, tundrates külmunud, selle nimel olete te tagasi tulnud oma emakeele keskele, oma kodumaale, selle nimel õpivad me noored praegu riigikaitset, selle nimel, mu kallid kaasmaalased, me olemegi siin koos ja nüüd ma tahaksin teil kõigil südamlikult ja suure lugupidamisega kätt suruda.

Aitäh.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud