Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Kuressaare Lossihoovis 11. juunil 2001
12.06.2001

Eesti mäletab


Tere saarlased ja tere muhukad!

Te kuulsite laulu, mis on sõjalaul ja milles olid igatsevad sõnad: ''Tooge tagasi Eestimaa pojad''. Täna, Murtud Rukkilille päeval me peaksime neid laulusõnu muutma, me peaksime ütlema: tooge tagasi ka kõik Eestimaa emad, tooge tagasi Eestimaa lapsed, väikelapsed ja ennekõike kõik need, kes nende pikkade raskete aastakümnete jooksul ei ole jõudnud sündidagi.

Täna on tõepoolest päev, kui me tahaksime mälestada. Tänane hommik algaski sellega, et me maavanemaga ja paljude teiste sõpradega olime teisel pool piiskopilinnust ja lugesime nimesid, kes on kivisse raiutud ja koos oma erialadega: põllumees, kalamees, õpetaja.

Me teame, et Eesti ja Saaremaa on Teises maailmasõjas ja Teise maailmasõja järel palju kannatanud. Me oleme uskumatult palju inimesi kaotanud. Me oleme läbi tulnud ajast, kus öine koputus uksele võis ühe perekonna elulugu muuta, kus ta võis tähendada seda, et lapsed näevad oma isa viimast korda või et vanemad näevad oma lapsi viimast korda.

See on olnud raskete kaotuste aeg. Ja ometi ei tohi tänane päev muutuda leinapäevaks. Tänane päev on meie kokkuvõtete tegemise päev. Vaadake, kui palju meid siin on koos. Vaadake, kui paljud on suutnud oma saatusest üle olla, truuks jääda Eestile ja tagasi tulnud siia nende kaunite puude alla. Ma olen teile tänulik, et isegi tänane vihmakene ei ole teid laiali peletanud.

Meie ülesanne on mitte unustada, aga meie kohustus on ka andeks anda. Andeks anda selleks, et ettepoole vaadata, et edasi minna, et Eestile anda neid jooni, mida me nii väga tahaksime ta näos näha ning mida me tunneme teistest riikidest, kus rahvas elab jõukalt ja sõbralikult ja vaatab muretult tulevikku.

Murtud Rukkilille päev tähendab just niisugust päeva, kui me mõistame, et ka väga raske minevik ei tohi meid aheldada ei jalust ega kätest, vaid ta peab meid toetama. Me peame mõistma, et meil lasub ka kõigi nende lootus, kes ei ole tulnud kaugelt ja külmalt maalt tagasi, kes on alandatult oma elu sinna jätnud ja kelle haudugi me ei tunne. Nende nimel me peame täna neid meenutama, aga meenutama kui kohustust, et me ka nende tööd, nende unistusi ja nende nägemust Eestimaast endas edasi kanname ja teoks teeme.

Eesti, Läti ja Leedu on Euroopas ainulaadsed maad. Nad langesid kahe kurjuseimpeeriumi ohvriks. Ma mõtlen siin Hitler-Stalini pakti ja kahe röövli omavahelist otsust jaotada ülejäänud Euroopa niisuguse piiriga, mis teistele ei jätakski eluruumi. See on olnud ohvriterohke kahekümnenda sajandi aeg. Aga Eestil ja Lätil ja Leedul läks eriti kehvasti selletõttu, et kõigepealt okupeeris meid Nõukogude Liit oma Punaarmeega, siis Saksa Wehrmacht, kelle käest loodeti saada tagasi Eesti sõltumatus, aga see ei olnud muidugi mitte natsistide kavatsus. Ja siis tuli Punaarmee kõigi oma tankide ja võimudega tagasi. Ja me pidime kolmandat korda maksma.

Ma heameelega loeksin teile mõned numbrid ette, mida ma olen kaasa võtnud; ma teen seda ainult selleks, et me mõistaksime, mis meid on saatnud minevikus ja mis meid ei peaks tulevikus ootama. Saaremaal mõrvati aastail 1940-1941 vähemalt 180 inimest. 14. juunil küüditati 534 inimest. 1.-3. juulil küüditati naisi ja lapsi 388 inimest ja samadel päevadel küüditati mehi 222 meest. Ametialade järgi: 17 vallavanemat, 42 kooliõpetajat, 32 taluperemeest, 14 riigiametnikku, 12 laevakaptenit. Ja kokku olid meie inimkaotused 1940-1941 Saaremaal üksi 4802 meest.

Millest need numbrid ja erialad kõnelevad? Nad kõnelevad, jah, sõjast, aga iseäralikust sõjast. Seda sõda peeti ju juhtide vastu, haritlaskonna vastu, kõigi nende vastu, kellele on alati kuulunud meie poolehoid - õpetajate vastu ja mõistagi tervete perekondade vastu koos lastega. Mis oli niisuguse imeliku sõja eesmärk? See on väga lihtne. Nõukogude Liit oma juhtide silmis ei tahtnud hävitada mitte ainult Eesti Vabariiki. Nad tahtsid hävitada ennekõike mälestust Eesti Vabariigist, tahet seda Eesti Vabariiki mäletada, lootust niisugust Eesti Vabariiki taastada. Ja selletõttu algas see jõhker ja õudne aeg, kus öine koputus uksele võis tähendada perekondade kadu.

Ma loen teile ette mõned mälestused, mille on kirja pannud õpilane, kellele ma tahaksin siitkaudu aitäh öelda. See on Urve Ratase mälestused, mille on kirja pannud Mirjam Ratas Valjala Põhikooli 8. klassist. Ta oli üks neist, kes 1941. aastal viidi ära külmale maale. Ta kõneleb sellest, kuidas 1943. aastal Urve koos ühe eesti poisiga läks kooli. Kooli minnes oli Urve üheksa-aastane. Pingid olid neljakohalised. Urve istus ühes pingis eesti, vene ja tatari poisiga. Vihikuteks olid kokkuõmmeldud ajalehed, mille lapsed ise joonisid. Ainult kontrolltöödeks oli õpilastel jooneline ja ruuduline vihik. Koolis said õpilased päevas 50 grammi leiba ja kuuma ilma suhkruta teed. Kuna leiba ei olnud võimalik lõigata väikesteks 50-grammisteks viiludeks, siis anti seda ülepäeva... Urve õde oli siis juba surnud, Urve ema, kes võttis turvast üles, võeti kinni 1943. aastal, teda süüdistati salakuulamises ja ta hukkus koonduslaagris. Urve isa selleks ajaks oli koonduslaagris juba hukkunud.

Ja ma tahaksin teile ikkagi lugeda veel mõned read sellest lihtsast kirjatükist. ''1946. aasta jaanuaris tuli ühele ematajäänud eesti lapsele järgi ta sugulane Eestist, kunstnik Koorti abikaasa. Sõda oli läbi. Kaubeldi ka teisi ematajäänud lapsi Koorti abikaasaga kaasa. Lapsed jagasid asjad, mida nad kaasa võtta ei saanud, barakis ära nende lastega, kes maha jäid. Naised panid kokku reisiraha. Tallinna jõudes jäid kolm saare last Debora Vaarandi juurde ööbima, kelle tädi oli ka küüditatud. Urve onu tuli Urvele järele Kuressaare tuletõrje veoautoga. Urve läks oma ema venna juurde elama. Kohale jõudes tegi onu naine Urve täidest puhtaks. Nädala pärast läks ta Kuressaare kooli, seal oli talle raske eesti keel. Etteütlustes kirjutas ta raskemad sõnad vene keeles. Küüditamine mõjutas Urve elu kõvasti. 1950 süüdistati teda õe varjamises, kes tegelikult oli aastaid tagasi juba Venemaal ära surnud. Urve tahtis õppima minna. Urve lõpetas 7. klassi ära 1950. aastal ja tahtis minna Tallinna Pedagoogikakooli matemaatika õpetajaks õppima. Kuigi ta oli selles väga tugev, teda ei võetud vastu. Avaldusele kirjutati, et Urve ei kõlba nõukogude kooli õpetajaks.''

Mu kallid saarlased, mu kallid muhulased! Niisugusest veskist läks Eestis läbi ligi 100 000 inimest. Ja sellest me võime rääkida nüüd ainult minevikus, sest hoolimata suure totalitaarse Nõukogude Liidu kommunistlikust parteist ja julgeoleku komiteedest - nad ei suutnud mitte midagi. Kui me täna endalt küsime, kes on tegelik võitja, võime uhkelt öelda: meie oleme see tegelik võitja. Ja kõik need, kes püüdsid oma kätt tõsta ühe väikese rahva ja väikese riigi vastu, kus nad täna on? Nad on kadunud. Neist räägitakse ainult minevikus.

Mu kallid sõbrad, see tähendab, et me peame endale ka aru andma, et täna on meile avatud tulevik. Kuressaares ei ole mitte kunagi nii palju välismaalasi käinud. Kuressaarest ei ole mitte kunagi nii palju saarlasi käinud laias ilmas, nagu praegu. See tulevik, mis meid ootab, see on Euroopa tulevik, väärikas, heade inimeste, ausate kohtunike ja jõuka elu tulevik, mille nimel me peame muidugi tööd tegema; me oleme kaotanud palju aega. See on tulevik, kus Urve-taolisi elulugusid enam ei sünni; juba praegu on meil uskumatu seda lugeda, et koolilapsed pidid kirjutama ajalehepaberile. See on tulevik, mille nimel kõik need tuhanded ja tuhanded eestlased kaotasid oma elu meie riigi rasketel aastatel. Ja see on tulevik, millele me täna ulatame oma käe.

Eesti on õppust võtnud oma kaugest minevikust. Tänapäeva Eesti ei ole mitte enam üksinda Euroopas, ta ei ole mitte väike riik kõigi võimsate pillata. Me oleme olnud edukad. Eesti astub NATO-sse, mis tähendab meile julgeolekut, see tähendab lihtsalt seda, et meie lapsed ja lapselapsed ei pea oma julgeoleku pärast muretsema. Muretsegu nad matemaatika pärast, aga mitte tuleviku pärast.

Mu kallid, ma tahan teile selle vihmaga öelda, et elu on päikseline, et me oleme võitnud, et me võime endale vennalikult ja õelikult käed ulatada ja öelda: Eestil on olnud raske, aga Eesti astub edasi. Ta astub edasi andeks andes, aga mitte kunagi unustades oma rasket minevikku ja mitte kunagi korrates neid vigu, mis meid selle raske mineviku juurde on viinud. Neid vigu me teist korda ei korda. Ja selles seisnebki meie tulevik, meie kindlus, meie iseseisvus, meie eesti keele püsimine, meie laste rõõm ja meie jõukus.

Ma tahaksin nüüd anda kõigile neile, keda minevik on nii kõvasti muserdanud, Murtud Rukkilille märgi. Olgu see meie kõigi lugupidamisavaldus neile ja kõik need, kes on kaugel, kelle matusekohtigi me ei tea, on praegu mõttes meiega.

Ma tänan teid!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud