Kallid noored, lugupeetavad rektorid ja õppejõud,

millest räägib maailm täna? Kõige enam räägib ta globaliseerumisest. Mis kõige huvitavam - sellest karjuvad need, kes Göteborgis on ühel poolt barrikaade, ja kõnelevad need, kes on teisel pool barrikaade.

Teiste sõnadega on maailmas probleeme, mida nähakse eri viisi. Tõenäoliselt kõneleb see sellest, mida me Eestis hästi tunneme - et tegemist on moraalse kriisiga. Meid ei tarvitse mitte väga palju lohutada, et kriise maailmas on võib-olla Eesti kriisidest suuremaidki - see tuleneb vist sellest, et maailm muutub kiiremini kui inimene.

Mul tuleb praegu meelde, et sedasama tõdes ka meie Ferdinand von Wrangell, kui ta oli esimest koda Irkutski linnas umbes aastal 1815. Järelikult on võib-olla tegemist lihtsalt maailmaga, mis on avatum ja kus probleemid jõuavad inimesteni palju kiiremini. Sageli jõuavad nad inimesteni niisugusel kujul, mis ei olegi korralikult sõnastatud ja võib-olla probleemide sõnastamatus või probleemide sõnastamise raskus ja kahe erineva keele olemasolu ongi meie moraali ühiskondlike konfliktide see tuum, millega teie hakkate eneselegi teadmata nüüd tegelema kui need, kelle kätte on antud Eesti tulevik.

Ma mäletan oma elust, et keskkooli lõpetamisel tundus maailm käepärasema ja lihtsamana, aga ülikooli lõpetamisel tajusin ma eriti, kui vähe ma maailmast tean, kui haaramatu ja kui kauge ja võõras see oli. Teil on kõigil oma tulevik ees. Mind huvitaks väga, missugune on teie tee, teie lootuste spekter viie või kümne aasta pärast, viieteistkümne aasta pärast. Kui paljud teist on oma erialale truuks jäänud? Kui paljud teist on oma eriala kasutanud hüppelauana, selleks et rünnata just neid piirkondi, mis Eestis on kõige nõrgemad, kus Eesti vajab kõige rohkem värsket nooruslikku mõtlemist, lahendusi, mida Eestis ei ole kunagi varem olnud, lahendusi, mida ka maailm praegu alles otsib?

Maailm on tõepoolest rinnutsi probleemidega ja ta on pisut väsinud isegi nende mõtete kordamisest, mida teile on sageli öeldud, et haridus ja kõrgharidus määrab ühe või teise riigi asendi maailmas. Humboldt on 200 aastat tagasi ütelnud, et kõrgemad koolid annavad teadmisi ja kõneoskusi, elu nõuab karaktereid ja tegutsemist. Ma ei tea, kui palju on teile antud lähtepunkte karakteri kujutamiseks, kui palju te ise olete sellele mõtelnud, mitte konfliktseisundis oma õppejõududega, vaid oma igapäevastes tegemistes. Karakter tõenäoliselt on see, mis teid ka edaspidi juhatab ja - nii kurb kui see ka ei ole - mis sõelub ka teie hulgast, kes te olete valitud kõige paremate hulgast, välja need, kes on edukamad, ja need, kes on vähem edukad. Ei ole midagi teha. Elu on kaunis just selle tõttu, et ta karm on.

Me võiksime jällegi Eestist rääkida. Eestis ei ole mõtetest kunagi puudu olnud. Kui millestki puudu jääb, siis on puudujääk heade mõtete tegudeks tegemisel. Ka see on ju teie karakteris, kas head mõtted muutuvad teoks või mitte.

Ma tahaksin veel mõned matusesõnad öelda Marxile, kelle nime te võib-olla olete kuulnud, võib-olla ka mitte, kes väitis, et majandus paneb kõik asjad paika - sealhulgas ka moraali, karakteri, tegutsemise. See on ajakirjaniku lähenemine. Elu on alati nii palju keerulisem, et saatku teid tulevases elus alati hirm nende prohvetite ees, kes oma kondise nimetissõrmega osutavad ühele lahendusele, mis peab nagu filosoofiline kivi kõik muud lahendused kaasa tooma. Ma mõtlen, et just see seisukoht, et "majandus, eriti globaliseeruvas maailmas, paneb kõik paigale", on midagi niisugust, mis tuleks maha jätta koos keskkooli käärimata teadmistega, koos ülikooli lihvitud teadmistega.

Maailm on õnneks palju keerulisem ja meil on alati suuri raskusi osutada sellele lülile, mis on nähtav. Me teame ainult, et hoolimata majanduse kokkukasvamisest, hoolimata sellest, et väga paljud meie väga austatud inimesed on tundnud, et maailm muutub ühenäoliseks, et maailm vaesustub kultuuriliselt. See ometi nii ei ole. Kõigest hoolimata on perekonnal, sõpruskonnal, ühiskonnal, riigil imelikul kombel järjest suurem osa etendada, võib-olla just sellepärast suurem osa, et vabaturumajanduse joovastus on loonud illusiooni, nagu elaks meie ise piirideta maailmas. Ta on piirideta meie mõistuses, mis on suutnud kombata elu tekkimist, inimese tekkimist ühel poolt ja meie kõiksuse kõige kaugemaid piiri teiselt poolt, ja ei ole ikka veel suutnud vastata ja ei suudagi kunagi vastata, mis on selles olnud Jumala osa. Maailm ei saa kunagi olema piirideta maailm, aga teie tähelend peab olema piirideta tähelend ja jälle me oleme teie karakteri juures, teie moraali juures.

Tahaksin teile soovida selle nähtamatu lävepaku üleastumisel ennekõike elurõõmu ja kui tuleb raskusi, ärge kunagi arvake, et need raskused on teile ette veeretatud kiuslike, kurjade või nürimeelsete inimeste poolt. Neid on ka muidugi maailmas, aga teist maailma meil teile pakkuda ei ole. Just see karm ja raske maailm, millesse te nüüd astute, on kaunis ja lootusrikas maailm ja Eesti on see pind, millel te edasi lähete - ma loodan tarmukalt, enesekindlalt, kahtlevalt, ennekõike ausalt.

Palju õnne teile kõigile!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele