Härra Prantsuse Vabariigi president Jacques Chirac,
Ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Teie Eesti-päev, härra president, hakkab lõpule jõudma. Kui kutsusin Teid oma Prantsusmaa-visiidi ajal Eestisse, rõhutasite, et ei taha teha siia külaskäiku möödaminnes.

Seda Te ka ei teinud.

Muidugi on üks päev ka väikese maa jaoks liiga vähe aega. Kuid võin Teile kinnitada, armas sõber, et meie rahvale on ka viimased 120 sajandit olnud liiga lühike aeg, et avastada Eestimaa kõiki väärtusi ja ennekõike kohustusi, mis tulenevad ajaloost ja elavad meie tänases mõtteviisis. Oleme oma väikesel poolsaarel vististi Euroopa kõige vanemad asukad. See ei tähenda, et me vaataksime Euroopale ülevalt alla. Kuid see ei tähenda ka seda, et me prõmmiksime Euroopa uksele nagu külma kätte jäänud kodutud. Eesti ongi Euroopa. Eesti ei ole kunagi lahkunud Euroopast, kuid Euroopa on Teises maailmasõjas lahkunud Eestist. Nagu ta oli sunnitud lahkuma ka Riiast, Vilniusest, Varssavist, Berliinist, Prahast, Budapestist ja Balkani poolsaarelt. Jah, ma lisaksin neile rasketele aegadele mõeldes: nagu Euroopa oli sunnitud lahkuma ka Euroopa ühest kõige kaunimast pealinnast, Eesti naaberlinnast Peterburist. See oli raske aeg meie riigile, mis elas ja püsis üksnes rahvusvahelises õiguses, see oli raske aeg meie majandusele, see oli raske aeg meie rahvale, kes kaotas ühe kümnendiku oma kodanikest, kuid kõige raskem oli ta meie õigusele, meie ühisväärtustele. Prantsusmaa on see riik, kellel on ühine vaimne piir kõigi Euroopa rahvastega. Võib-olla peaksin ütlema vastupidi: Prantsusmaa on see riik, kellel ei ole vaimseid piire. Mul on suur kiusatus meenutada kõigepealt iseenesele, et oleme elanud Charlemagne'i krooni all; et prantslane Fulco tõi Eestisse ja Lõuna-Soome ristiusu; et eestlased vedasid oma teravilja Prantsusmaale ja tõid Prantsusmaalt seda, mis siin karges põhjalas puudus. Ning ennekõike tõid nad Prantsusmaalt ideid, seda surematut ühisväärtust, mis ongi Euroopa. Lubage osutada Montbéliard'is sündinud arsti pojale, kellest sai Tartu ülikooli rektor Parrot. Tema kuju Te leiate oma järgmisel külaskäigul Tartus. Parrot ütles: ''Eestlane ütleb päris kõva häälega, et ta ootab Bonaparte'i kui oma vabastajat.'' Nii, vahel ka raskeid ja kõveraid teid pidi, jõudis Eestisse vabaduse, võrdsuse ja vendluse idee, millele on tänaseks kerkinud inimõiguste ja Euroopa ühisväärtuste hoone.

Härra president, lubatagu mul minevikust astuda tulevikku.

Viimased kümme aastat on andnud eestlastele võimaluse tõendada iseendale ja Euroopale, milleks rahvas on suuteline, kui ta on vaba ja iseseisev. Eesti on olnud edukas oma majanduse reformimisel. Rõhuv enamus Eesti poliitilisi erakondi on parlamendis määranud meie maa välispoliitiliseks prioriteediks liitumise Euroopa Liiduga ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga. Me ei ole aega kaotanud ja mul on hea meel, et olete võinud selles nüüd isiklikult veenduda. Ma loodan, et ka Euroopa Liit ei kaota aega. Meile kõigile on võrdselt jagatud võimalus pöörata olematusse Teherani, Jalta ja Potsdami konverentsid, mis pärandasid meile traagiliselt lõhutud Euroopa ja deformeerunud kujutluse sellest, mis Euroopa on. Olen seepärast öelnud ja kordan seda ka nüüd: Euroopa Liidu ainus eluvorm on laienemine.

Meil on hea meel tunda Prantsusmaa vastutustundlikku, uusi perspektiive silmas pidavat lähenemist neile - loomulikult keerukatele - probleemidele. Meil oli väga hea meel, härra president, Teie klausliteta seisukoha üle meie võõrandamatust õigusest teha oma valik NATO kasuks.

Need kaks integratsioonieesmärki - Euroopa Liit ja NATO - on määravad Eesti elu kujundamisel 21. sajandil. Need on ühtlasi proovikivid Euroopale ja maailmale. Toimetulek nende sõlmedega on ühtlasi parim, mida saab teha, et aidata Venemaal ületada inertsi, aidata kaasa, et see taak, mis peab ajalukku vajuma, sinna ka vajuks ja loovutaks ruumi ka noorele, teotahtelisele, demokraatia poole liikuvale Venemaale.

Härra president, meil on hea meel, et leidsite võimaluse tulla Eestisse. Loodan, et lühike külaskäik innustab Teid, Teie kaaskonda ja prantsuse ettevõtjaid tagasitulekule. Tahan Teid, kallid prantsuse sõbrad, julgustada lausega, mis kõlab järgmiselt: ''Eesti riiklik iseseisvus on ainult aja küsimus.'' See lause pandi kirja juba aastal 1855. Selle autoriks on Leuzon le Duc, kuulsa arhitekti vend.

Riik ei saa kunagi valmis. Eesti ei saa kunagi valmis. Euroopa ei saa kunagi valmis. Sellegipoolest usun, et Te kogesite meie tahet ja otsustavust. Seda, et oleme õigel teel. Oleme kindlad, et Prantsusmaa toetab meid sellel teel ka edaspidi.

Soovin Teile, härra president, Eesti riigi ja rahva, iseenda ja oma naise poolt edu ja kordaminekuid Teie töös Prantsusmaa ja Euroopa hüvanguks.

Palun tõsta klaasid Prantsuse Vabariigi presidendi Jacques Chiraci terviseks, Prantsusmaa eduks ja õitsenguks!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele