Ühendriikide Kongressi liikmed,
daamid ja härrad,

mul on rõõm tervitada teid Tallinnas, eriti neid teie seast, kellele see on esimene külaskäik meie keskajahõngulisse pealinna, mida vanadelt kaartidelt teatakse Revali nime all, ning ennekõike tervitada teid nende seinte vahel, kus kolm ja pool sajandit tagasi peatus Pärsiasse teel olnud Schleswig-Holsteini saatkond ning üks selle saatkonna noor liige armus kaunisse Tallinna neiusse. Ta pühendas Tallinnale ja oma armastusele luuletusi, ning lahkus meie hulgast otse kirjanduslukku, kus teda tuntakse kui Paul Flemmingit, barokiajastu rajajat kirjanduses.

Meile kõigile meeldib hommikuti kõnelda päikesest ja armastusest, kuid teie ees, lugupeetavad Kongressi liikmed ja Aspeni instituudi liikmed, juhatab Paul Flemmingiga alustatud päev kätte ka meie ajaloo, meie missiooni, meie geograafia. Plats selle maja ees oli Tallinna esimene turuplats. Tal on kolm tänavat. Üks suundus Pärsiasse ja Bagdadi, üks Kesk-Euroopasse ja Wieni, üks Tallinna sadamasse, Lissaboni ja Atlandi ookeanile. Mereäärne väikeriik ei saa olla väike riik. Esimene eestlane jõudis Põhja-Ameerikasse aastal 1628, neli aastat enne meie ülikooli avamist. Muidugi ei võinud see tubli eesti laevapuusepp aimata, et ta pani aluse koostööle, mille tulemusena kolmsada seitsekümmend aastat hiljem me arutame Eesti astumist NATO-sse. Hommik on lühike, seepärast teen lühidalt ja võtan härjal sarvist kinni.

Daamid ja härrad,

täna on mu peamine kavatsus keskenduda Eesti taasintegreerumisele maailma üldsuse perega ning eelkõige meie eesmärgile ühineda NATOga. Kummatigi on teie tööteemaks paaril viimasel päeval olnud Venemaa ning seepärast räägin minagi meie kahepoolsetest suhetest Venemaaga ja ütlen mõne sõna selle kohta, miks ma arvan, et NATO laienemine ka Venemaale kasuks tuleb.

Kõigepealt Venemaa.

Eestile, nagu ka meie lõunanaabritele Lätile ja Leedule, lõppes Teine maailmasõda üheksakümnendate aastate alguses. Siis suutsime me vabastada end Nõukogude okupatsioonist, mis pärines päevilt, mil Wehrmacht vallutas Pariisi. Niisiis kestis Nõukogude Liidu sõjaline okupatsioon 1940. aasta juunist kuni 1991. aasta augustini ning viimased väeosad lahkusid Ida-Saksamaalt ja Eestist ühel ja samal päeval, 31. augustil 1994. Vene keele kõnelejaid oli enne okupatsiooni olnud 10%, pärast okupatsiooni oli neid 40%. Mitmed endise nõukogude sõjatööstuskompleksi töölised ja erruläinud ohvitserid eelistasid jääda Eestisse ning Nõukogude valitsus julgustas neid selles, lootes luua Eestis vene enamust. Hoolimata Nõukogude Liidu ametlikust poliitikast toetas siinne vene vähemus Eesti iseseisvuse taastamist. Eestis pole olnud rahvustevahelist vägivalda. Nendele, kes kord Eestit koloniseerima saadeti, andis Eesti õiguse siia elama jääda ning õiguse sotsiaalsetele hüvedele, samuti õiguse taotleda Eesti kodakondsust. Ma olen uhke selle üle, et meid külastades nimetas Ühendriikide endine asepresident Al Gore Eestit eeskujuks kogu maailmale.

Vaatamata positiivsetele arengutele Eestis tajume Moskva soovimatust ajaloole näkku vaadata. Venemaa välisministeerium teeb ehtsovjetlikult näo, nagu oleks Eesti 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liiduga ühinenud. See on niisama ennekuulmatu kui väide, nagu oleks Tšehhoslovakkia vabatahtlikult avanud oma piirid natslikule Saksamaale. Niisugune ajaloo väärkujutamine koos sellest tulenevate mõistusevastaste nõudmistega tumestavad paraku meie kahepoolseid poliitilisi suhteid.

Kummatigi ei lõika see läbi suhteid inimeste, ärimeeste või asutuste vahel, kes tunnetavad konkreetse praktilise koostöö vajadust. Vene firmad ekspordivad oma kaupu Eesti sadamate kaudu; Venemaa poodidest võib ka täna leida Eesti tooteid. Eesti teatrid annavad etendusi Venemaa festivalidel ja vene teatrid esinevad siin. Eesti ja vene piirivalve koostööd võib nimetada vaid eeskujulikuks. Niisiis, samal ajal kui ametlik, poliitiline Venemaa võib sulgeda end 1940. aastate propaganda tõmmatud piiritõkete taha, lööb Eesti ja Venemaa inimeste, ärimeeste ja asutuste elu tegelikkuses õitsele. See pole midagi säärast, mida võiksime kuulda Eesti-Vene suhete arutelul, ometi on selle arengu tunnustamine eluliselt tähtis, kuna see loob ametliku Moskva poolt pakutavast hoopis erineva pildi.

Sama on tõsi ka NATO laienemise teema kohta. See on mu teine väide. NATO laienemine ei ole oluline Venemaa tavalistele meestele ja naistele. Nad ei ole poolt ega vastu Eesti kuulumisele sellesse organisatsiooni. Mõned üksikud poliitikud Moskvas on need, kes ilmseti ei suuda omaks võtta, et Venemaal ei ole enam võimalik dikteerida oma naabritele - kes seda kunagi ei aktsepteerinud - missuguseid poliitilisi suundi nood peaksid järgima. NATO ei ole ega ole kunagi olnud agressiivne organisatsioon. Niisamuti usun ma, et Venemaa ja Valgevene kaitseühendus ja Taškendi Lepingu organisatsioon ei ole suunatud kellegi vastu.

Eesti tahab NATOga ühineda samadel põhjustel, mille pärast Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon loodi ning teised Alliansi liikmed sellele truuks on jäänud. Küsimus ei ole ainult Ameerika Ühendriikide vägeva selja taha pugemises. Küsimus on ühistes väärtushinnangutes. Küsimus on ühtekuulumises. Just sellepärast on NATO täna niisama elujõuline kui ta alati on olnud, sellepärast on Ameerika Ühendriikide kohalolek Euroopas täna niisama elujõuline nagu alati. Möödunud sajandi ajalugu on näidanud, et kui Euroopas puhkeb konflikt, sekkuvad Ühendriigid sellesse varem või hiljem igal juhul. See on märk meie lähedastest majandussuhetest, kuid mis veelgi tähtsam, ning minu arvates ennekõike, märk veendumustest ja väärtushinnangutest, mis on ühised Atlandi ookeani mõlemale kaldale. Seepärast peame me jätkama koostööd, et tugevdada ja avardada seda ikka veel liig kitsast ala, mille piires valitseb demokraatia ja austatakse inimõigusi. On õige, et Ameerika Ühendriigid nõuavad oma Euroopa partneritelt suuremat panust ning õige on ka see, et eurooplased tugevdavad ühist kaitsevõimet. Siiski tähendab see kõik, et me kujundame ümber edukat ja elujõulist suhet. Me ei muuda - ega tohigi muuta - peamisi põhimõtteid, millele see koostöö rajaneb, ning need põhimõtted mahuvad ühte sõnasse: NATO. NATO on täna ja jääb ka etteaimatavas tulevikus ainsaks organisatsiooniks, mis suudab tagada turvalisuse ja julgeoleku Euro-Atlandi regioonis. See on vastus ka neile, kes küsivad, miks me tahame ühineda NATOga, kui me niikuinii ühineme Euroopa Liiduga; miks ei rahulda meid üks ilma teiseta.

Me tahame olla osalised kõige edukamas kaitse- ja julgeolekukoostöös, mida ajalugu tunneb. Pigem peaksin küll ütlema, et me oleme selles osalised. Eesti, Läti ja Leedu on teinud NATOga koostööd Bosnias ja teevad seda praegu Kosovos. Meil toimuvad korrapärased ühisõppused USA ja Euroopa kaitsejõududega. Väga peatses tulevikus ühendatakse Eesti ja ka meie naabrite radarijaamad NATO süsteemidega ning hakatakse vahetama eluliselt tähtsat informatsiooni.

Seega koostöö Eesti ja NATO, meie naabrite ja NATO vahel juba toimub. Oleme selgesti näidanud oma tahet ja valmidust anda oma panus Euroopa ja transatlantilisse julgeolekusse ja stabiilsusesse, sest me usume, et see mõjutab ka meie julgeolekut. Kosovo ja Bosnia ei olnud kauged sündmused kaugetes paikades; need mõjutasid vahetult meie endi riiklikku julgeolekut. Kui ühel Euroopa riigil puudub julgeolek, siis puudub see kõikidel. Me võime suuta vältida otsest kokkupõrget, kuid me ei saa hoiduda põgenikest ja raskustest, mida säärased sõjad kaasa toovad. Seepärast on meie otsene riiklik huvi anda oma panus Euroopa ja transatlantilisse julgeolekusse, samuti olen ma veendunud, et Ameerika Ühendriikide huvi on jääda seotuks Euroopaga.

See ongi põhjus, miks me soovime NATOga ühineda ja just sellepärast usun ma, et Balti riikide kuulumine NATOsse on ka Ameerika Ühendriikide riiklik huvi.

Daamid ja härrad,

mõned peavad tänapäeval heaks tooniks kõnelda realistlikust või neorealistlikust poliitilisest tööplaanist. Nemad väidavad, et see, mis toimis hästi kuni külma sõja lõpuni, toimib ka täna. Ma oleksin küll viimane inimene väitma, et Ühendriikide poliitika, mis viis Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni, oli vale või tulutu. Vastupidi, see poliitika oli õige ja tulemusrikas. Aga 1999. aasta maailm erineb 1989. või 1979. või 1969. või 1959. aasta maailmast. Meil ei ole enam külma sõda; meil ei ole enam Nõukogude Liitu. Selle asemel on meil Soome lahest kuni Aadria ja Musta mereni laiuv taas vabaks saanud Kesk-Euroopa ning Venemaa, kes võitleb, et leida demokraatia teed. Samuti on meil sõltumatu Ukraina ning Gruusia ja Aserbaidžaan ja Armeenia. Nimekiri jätkub! Ning me seisame vastamisi tõsiasjaga, et Ühendriigid on ainus tänini püsima jäänud suurriik.

Seega peaks meie poliitiline töökava täna lähtuma tõsiasjast, et me seisame silmitsi uue maailmaga, mis nõuab uusi lahendusi. Homne maailm on kujundamisjärgus. Seda maailma kujundades peame toimima väga tarmukalt ja väga kiiresti. Kas nimetada poliitikat realistlikuks, idealistlikuks või millekski vahepealseks, ei ole sealjuures tähtis. Nõutav on otsusekindel tegutsemine. Igasugune teine lähenemine oleks minu meelest lihtsalt ebarealistlik.

Olen veendunud, et Ühendriigid on sügavalt huvitatud nende püüdluste juhtimisest. President Bush näitas seda selgesti oma Varssavis peetud kõnes. Demokraatia ja vabaduse piiride laiendamine on Ameerika Ühendriikide huvides, sest see suurendab stabiilsust. Stabiilsus omakorda toimib katalüsaatorina majandusarengule, mis elavdab kaubandust, ja nii edasi. Ning üks oluline viis stabiilsuse suurendamiseks on NATO laienemine.

Küllap on ka neid - võib-olla siinsamas saalis - kes ütlevad, et mul pole õigus, et NATO jätkuv laienemine üksnes ärritab Venemaad ja muudab temaga suhtlemise veelgi keerulisemaks, ning sellepärast ei peaks NATO laienema. Kindlasti mitte Balti riikidesse.

Daamid ja härrad,

soovunelmad, et üleöö võiks sündida vaba ja demokraatlik Venemaa, kus austatakse inimõigusi, olid selle aastakümne algul Läänes väga populaarsed. Meie siin Eestis seda vaimustust ei jaganud. Kuid samuti ei jaga me mitmete Lääne vaatlejate tänast pessimismi, kes näivad olevat Venemaa maha kandnud ja ütlevad, et sealt ealeski midagi head tulla ei või. Mina usun, et Venemaast võib tõepoolest saada demokraatlik riik. See võtab lihtsalt kõvasti aega.

Sellel kasvuajal vajab Venemaa selgesõnalisi avaldusi selle kohta, mis on ja mis ei ole meie uues maailmas lubatud ja vastuvõetav. Ja Venemaa asi on otsustada, kas ta neid põhimõtteid aktsepteerib või mitte. Ent meie reaktsioon peaks põhinema tegudel, mitte lihtsalt Moskva sõnadel.

Täna näeme me külade pommitamist ja tsiviilelanike tapmist Tšetšeenias. Oleme näinud kümnete tuhandete inimeste küüditamist Moskvast, samuti ka korduvaid vägivallategusid kümnete inimeste vastu, kellest suurem osa on Venemaa kodanikud - lihtsalt sellepärast, et nende nahavärv on teistsugune. Ikka veel kuuleme murettekitavaid üleskutseid, et Venemaa eesotsas peaks olema tugev liider, kes ei "vaevaks ennast" demokraatia peensustega. Kõik need tundemärgid annavad põhjust muretsemiseks. Me ei tohi mitte kuidagi neid suundumusi toetada, mingil juhul ei tohi me anda sääraste poliitiliste suundade õigustajatele põhjust arvata, et Lääs neid vastuvõetavaks peab või sallib. Pigem peame toetama neid Venemaa poliitikuid, kes tänagi väljendavad oma kõhklusi Tšetšeenia sõja ning inimestele nende nahavärvi tõttu osaks saava vägivalla suhtes. Me peame toetama Venemaa demokraatlikke jõude, kui nõrgad need ka oleksid; nii et Venemaa võiks ühel päeval leida endas poliitilist tahet loobuda oma postfeodaalsest mõtteviisist ning asuda tsiviilühiskonna ülesehitamisele. See tähendab Venemaa demokraatide toetamist ja abiandmist, kuid väga täpselt suunatud abiandmist. See tähendab suhete jätkumist Venemaaga. See tähendab, et stabiilsus Venemaa naabruses on parim viis aidata tema demokraatlikke jõude. Samuti tähendab see, et NATO laieneb ja võtab oma liikmeteks need Kesk-Euroopa riigid, kes seda soovivad, kaasa arvatud Balti riigid.

Mõned poliitikud on propageerinud Venemaa ühinemist NATOga. Ma ei ole selle poolt ega vastu. Venemaa NATO liikmeks saamine võib tõsiselt kõne alla tulla üksnes siis, kui Venemaa on valmis seadma oma elu Atlandi Harta ja Washingtoni lepinguga paika pandud kõrgete standardite kohaselt. Selle valiku peab tegema Venemaa, mitte NATO liikmed.

Lõpetuseks,

aasta eest Vilniuses tutvustasid viis Kesk- ja Ida-Euroopa riiki Lääne juhtidele uut reaalsust, uut nägemust NATOst. Tundes muret, et vajadus kindlustada külmas sõjas saavutatud võitu on NATO tegevuskavast kustumas ning nähes, et NATO pöördub uute väljakutsete poole, esitasid nad ühise üleskutse, taotledes otsust, et neid kõiki kutsutaks NATOsse aastal 2002. Kaks kuud tagasi kordasid nende riikide välisministrid, kelle hulka nüüd kuulub ka Horvaatia, seda üleskutset, tervitades samas NATO kindlat otsust kutsuda Allianssi Prahas uusi liikmeid. Me peaksime alati meeles pidama, et NATO laienemine ei ole iludusvõistlus. See tähendab sajanditevanust unistust, et Euroopa oleks lõplikult valmis; niisuguseid põhiväärtusi nagu demokraatia ja vabadus, stabiilsus ja kollektiivne julgeolek. Nagu Dean Acheson Harvardi vilistlaskogus viie aasta eest ütles, on "-[Põhja-Atlandi leping] edendanud rahvusvahelist koostööd rahu säilitamisel, inimõiguste edendamisel, elutingimuste parandamisel, ning austuse kasvatamisel rahvaste võrdsete õiguste ja enesemääramise põhimõtte vastu". Just see ongi NATO laienemise tuum ning ma tahaksin rõhutada - räägime NATO laienemisest, mitte ekspansioonist, kuna tegemist ei ole mitte territooriumi strateegilise vallutamisega, vaid liikmete arvu suurendamisega samadele väärtushinnangutele tuginevas alliansis. Just sellepärast peab NATO aastal 2002 avama oma uksed Kesk-Euroopa uutele demokraatiatele ning sellepärast võime me kunagi tulevikus olla tunnistajateks ka Venemaa ühinemisele NATOga, kui Venemaa on teinud kindla otsuse demokraatia ja üldinimlike väärtuste kasuks.

Tänan teid.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele