Härra kindral Ehrnrooth ja eesti sõdurid,

ma tahaksin just nii Maarjamaa ordeni üleandmist alustada, nimetades ühe hingetõmbega härra kindrali ja eesti sõdurkonda. Iseseisvus on väärtus, mis püsib senikaua kuni püsib tahe iseseisvust kaitsta. See lihtne vahekord on omane ka tänapäeval, kus valitseb rahvusvaheline õigus. Rahvusvaheline õigus on niisama vana kui õhtumaa õiguskord ja me peame ju kurvastusega tõdema, et sõdur on õiguskorrale vaatamata olnud. Ainus kilp, mis suudab säilitada sõltumatust ja täna veelgi rohkem suudab ka sõdasid ära hoida, on rahva tahe vajaduse korral oma sõltumatust kaitsta. See tahe on eesti rahvale olnud omasem kui 1939. aasta Eesti poliitilisele juhtkonnale, aga ma ei taha seda ka tolleaegsele juhtkonnale ette heita, sest probleemid, mida Eesti Vabariigi juhtkond oli sunnitud lahendama olid maailma raskeimad probleemid ja lahendus, mille valis Eesti poliitiline juhtkond oli niisama väär nagu lahendus, mille valisid suurte Euroopa riikide juhid Münchenis 1938 või teised juhid Teheranis ja Jaltas Teise maailmasõja aegadel ja Teise maailmasõja lõpuaastail.

Ma meenutan seda ainult seepärast, et veelkord öelda: tahtest oleneb inimese saatus ja meie liidetud tahtest sõltub meie liidetud armastuse - sõltumatu Eesti Vabariigi - saatus. Oma Teise maailmasõjajärgse kuue põhiseadusliku aastaga me oleme saavutanud majanduses, oma riigi ülesehituses ja ka kaitsejõudude ülesehitamises ühte ja teist. Meid tuntakse maailmas täna paremini, määramatult paremini kui enne Teist maailmasõda. Meid tuntakse mitte ainult meie majandusliku edu poolest. Meie mundrikandjaid tuntakse ka Bosnias, - Hertsegovinas ja Liibanonis, nad ei ole Eesti lippu ja ÜRO lippu määrinud. Ma mõtlen, et see on kõik ülesehitatud sellele soome graniidist vundamendile, mille on kokku kandnud kivi haaval ja veretilk haaval meie soomepoisid. Ka praegu kaitsejõudude ülesehitamises me toetume teie eeskujule, teie ohvrimeelele, teie isamaaarmastusele. See lahendus, mille te leidsite Teise maailmasõja rasketel aegadel, kus rahvusvaheline õigus põgenes hirmunult mitmekordselt okupeeritud Eestist ja Lätist ja Leedust ja teistest riikidest. See oskus selles keerulises olukorras oma isamaale, demokraatiale, vabadusele truuks jääda on meile täna erakordselt tähtis eeskuju. Mul on hea meel, et kõik see, mida me oleme teinud ja mida me saame tegema ja mida me saame otsustama homme, ülehomme, kõneleb sellest, et Soome kindralite ja siin viibiva Soome sõja kangelase - kindral Ehrnroothi eeskuju, kool, õpetussõnad on teie, Eesti sõdurite, verre läinud ja elavad teie loomingust ja eeskujust edasi meie noore kaitseväe koolitamisel, meie noorele kaitseväele eeskuju andmisel.

Härra kindral, Eesti on läbi aegade olnud Soome kõige lähim naaber, me oleme läbi käinud isegi siis, kui ajaloolased ei osanud seda dokumentidesse kirja panna, me oleme teineteisest aru saanud hoolimata väikesest keelteerinevusest, me oleme Soome lahe vastaskallastelt endale leidnud abikaasasid, sõpru, eeskujusid, õpetajaid. Tartu Ülikooli esimesed audoktorid olid need, kes tulid Soomest, Teise maailmasõja aegsed Eesti parimad väejuhid olid Soome mundrites ja see koostöö Eesti kaitseväe ja Soome relvajõudude vahel on täna omandanud ulatuse, millele on raske leida võrdset Euroopas ja ka väljaspool Euroopat. Me oleme Soome ees siirast sügavat tänu võlgu ja kui ma teie kuueteistkümnendale ordenile täna lisan ühe Maarjamaa ordeni, siis on see ainult väga tagasihoidlik, sümboolne tänu selle eest, mida Teie, mu kõrgesti lugupeetud kindral ja mu kallis sõber ,olete Eestile andnud ja annate ikka veel. Ma tänan Teid!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele