Teie Majesteedid,
Teie Kuninglik Kõrgus,
härrad presidendid,
austatud riigipead ja delegatsioonide juhid,
härra peadirektor,
ekstsellentsid,
mu daamid ja härrad!

Ma olen tulnud Eestist, Põhja-Euroopa väikeriigist Läänemaa rannikul, et avaldada UNESCO-le armastust ja lugupidamist ning öelda, et tänane maailm vajab teid veel enam kui kunagi varem.

Eestit ei olnud teie hulgas, kui te poole sajandi eest asutasite selle organisatsiooni hariduse, teaduse ja kultuuri kaitseks. Viiekümne aasta eest ei kõlanud meie hääl teie sekka. Viiekümne aasta eest võitlesime raudse eesriide taga selle vastu, mida tänapäeval nimetatakse kohutava sõnaga ethnic cleansing. Meie viimased relvad olid eesti haridus, teadus ja kultuur, eesti laulud, eesti kirjandus ja eesti keel ja neidki rünnati ägedalt. Me saime viimase õppetunni. Õhku osatakse hinnata siis, kui teda enam ei ole. Emakeele väärtust märgatakse siis, kui emakeel ära võetakse. Nii ka meil Eestis.

Eestit ei olnud viiekümne aasta jooksul teie hulgas, kuid Eesti elas teie hulgas. Nähtamatult, kuid mitte tummalt.

Ma tulin siia isalike tunnetega näkku vaatama UNESCO-le kui pojale, kes on sündinud Eestis. Paljud teie hulgast ei tarvitsenud teada, et mõisted kultuur ja autonoomia ühinesid harmooniliseks abieluks esmakordselt Eesti Vabariigis 1925. Väikeriik Eesti kehtestas esmakordselt maailma ajaloos oma seadusandluse ja riigipraktikaga kultuurautonoomia minoriteetidele.

Möödunud nädalal olin sügavalt liigutatud tuntud vene teadlase, professor Lihhatšovi külaskäigust Eestisse. Ta nentis tänulikult, et Eesti pakkus asüüli Venemaa luuletajatele, kui nõukogude totalitarism nende suud sulges; et Eesti trükkis Dostojevskit ja Berdjajevit, kui totalitaarne rezhiim nende teoseid hävitas.

Eesti kogemus kõneleb sellest, et kultuur on seda tugevam, mida enam ta sisaldab erinevaid värve, mõtteviise ja keeli. Inimene, nagu mina teda mõistan, sünnib maailma kahel korral. Esimene kord on bioloogiline. Teine sünd on kultuuriline. Alles pärast seda saab ta mõtleva inimesena inimkonna liikmeks.

Kultuur on demokraatia ja tolerantsi kõrgeim vorm. Ta ei tunnusta suuri ja väikekultuure, vaid ainult oma kordumatuses hindamatute kultuurierinevuste pooluseid, mille vahel sünnib nagu Volta kaar loomingu jumalik säde.

Seepärast teeb mulle erilist muret, et iga aasta sureb maailmas välja umbes 300 elavat keelt. Väikesearvulised populatsioonid ei suuda luua oma riike ja jäävad lootusetult kaitseta. Väikeriigid, kelle summaarne rahvaarv moodustab maailma elanikkonna enamuse, on jäänud vaikivaks enamuseks. Ometi tõotab McLuhan“i globaalne küla, milles elame, mitte kultuuride globaalset standardiseerimist, vaid annab erakordseid võimalusi kultuuride diversifitseerimiseks. UNESCO on selle küsimusega ammu tegelnud. Me deklareerime, et pole olemas väikesi kultuure. Tegelikkuses on aga selge, et väikese kultuuri hääl on liiga nõrk ja mis veel hullem, ta on tundmatus keeles. Ent siiski kumab tunneli lõpust valgust, seda kiirgab kommunikatsioonirevolutsioon. Kas oleme märganud, et tänase kommunikatsiooni najal võivad väikesed kultuurid suhelda hoopis uut moodi? Kas oskame mõelda infoühiskonna võimaluste peale ja neid rakendada maailma lingvistilise ja kultuurilise mitmekesisuse tugevdamiseks?

Selles näen nooreneva UNESCO olulist programmi, ja selleks soovin teile kõigile Eesti Vabariigi nimel tänasel kokkuvõtete tegemise ja kõikide kultuuride võrdväärsuse vaimus strateegiliste sihtide seadmise päeval palju edu!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele