Lugupeetud koosolijad,
armsad kaasmaalased!

Kui Eestis maapõue puurida, ei leia me naftat, vaid ajalugu. Aga ka ajalugu on nafta, mis annab energiat ja käivitab masinaid, sealhulgas ka riigivõimu keeruka masinavärgi. Täpselt 70 aastat tagasi toimus Eestis esimene Omavalitsustegelaste kongress. Ometi ei ole see mitte juubel, mis Teid siia saali kokku tõi, vaid vajadus, riiklik vajadus. Demokraatia, järelikult ka riik algab rohujuuretasandilt . Seda sõna kavatsen veel mitmel korral kasutada ja selles seoses Oskar Lutsu meenutada. Rohust kõrgemale kasvab põõsasrind, sellest kõrgemale mets. Kogu see maastik kokku ongi riik. Teid tervitades, Teid kõnetades, Teile jõudu soovides erinevate riigivõimukomponentide omavaheliste suhete lahendamisel tervitan järelikult Eesti rahvast, kõnetan Eesti rahvast, soovin jõudu Eesti rahvale. Jõudu ja eesti jonni!

Omavalitsuste valimisega on lõpule viidud põhiseaduslike võimuorganite moodustamine Eesti Vabariigis. Täna tahan teiega jagada oma mõtteid, rõõmusid ja muresid sellesse vahefinišisse jõudmisel. Meil on seadusandja, Riigikogu ja tema põhiseaduslikult piiritletud kompetents; meil on täidesaatev võim, Vabariigi Valitsus; ning oleme kuueteistkümne kuuga üles ehitanud õigusriigi kolmanda võimu, kohtuvõimu. Põhiseaduse tähe ja vaimu järgi on nad omavahel tasakaalustatud ja üksteisest sõltumatud. Nende summa, kui lubate kasutada kujundit, peab andma tulemuseks riigi, inimkeskse parlamentaarse Eesti Vabariigi. Kas see on nii? Olen järjest murelikumalt hakanud tajuma matemaatilist paradoksi. See seisneb selles, et summa on meie poliitilises praktikas pahatihti väiksem kui liidetavad. Haug, luik ja vähk tulevad mulle vanadest valmidest silmade ette, kui mõtlen sellele matemaatilisele paradoksile. Riik on kahvatu, ta tunnused on alaarenenud, ta on pilgata ja tõugata.

Kui mu mure on põhjendatud, tuleb sellele leida ka õige seletus, diagnoos, mis lubaks õiget ravimenetlust.

Riiki võib võrrelda ka elava organismiga, mis toimib ja kaitseb iseennast parajasti nii tõhusalt, kui tõhusalt toimivad tema üksikud tasakaalustatud organid. Kuid lubatagu siia lisada oluline tingimus: elavas organismis on organid omavahel seotud ja pidevas koosmõjus, alates närvilõpmetest ja lõpetades peaajuga, alates kapillaaridest ja lõpetades rahulikult pumpava südamega, mis automaatselt reageerib igale välisärritajale.

Märksõna on side.
Sõjaeelses Eesti Vabariigis toimis riigivõim kohalike omavalitsuste kaudu. See peaks olema meie eesmärgiks ka praegu. Viimasel ajal kipub aga süvenema tendents haldusriigi ja võimu tsentraliseerimise poole. Selline suundumus töötab meie põhiseaduse vaimule vastu. Nõrgad omavalitsused ei suuda teostada oma rolli riigivõimu teostajatena kohtadel. Omavalitsus on ju see kapillaar, see juussoon, kus toimub hapnikuvahetus, või närvilõpp, mis teatab ajju, kas organism külmetab või higistab, tunneb nälga või janu. Kui see side ei toimi, jääb riik inimesele võõraks, sest inimene ei samasta ennast riigiga. Riik elab inimese kõrval, riik on tülinaks, ja nii ta jääbki lükata ja tõugata.

Armsad kaasmaalased, te olete mulle usaldanud Eesti riigikaitse kõrgeima juhtimise (§ 78 -16) ja seepärast on minu kohustuseks teile öelda: selle tendentsi edasikestmine ohustab meie riigi edasikestmist, sest ta toidab paratamatult ekstremismi, olgu vasak- või parempoolset.

Lubage mul äsjast veel kord üle rääkida võrdpildiga. Demokraatlik riigi juhtimine algab koduselt lävepakult. Kujundlikult on iga perekond riigi vähendatud mudel: kõigepealt ta säilitab iseennast, see tähendab ta töötab ning kulutab niisama palju, kui teenib. Ta peab järelikult teadma, kui palju ta teenib. Perekond otsustab, millele teha kulutusi täna ja millele homme. Ta hoolitseb haige lapse eest, ja mulle tuleb silmade ette kopsupõletikus Arno ja vanaema tema haigevoodi kõrval. Perekond kasvatab iseennast, sest ta kasvatab lapsi oma eeskujuga ja igapäevase leivaga, vaimuga ja teoga. Perekond kujundab mõtteviisi, niisiis isiksust ja põhiväärtusi: eesmärki, rõõmu eesmärgile rügamisest, uhkust eesmärgile lähenemisest. Kus on Eesti uhkus? Ega ometi viskipudeli etiketis või nahktagis?! Surnuaiapühal kalmu korrastades mõtleb perekond edasi mõtteid, mis on jäänud mulla alla: nii hoiab ta iseendas ajalugu, nii hoiab ta eesti rahvust, loodust ja kultuuri, nii säilitab perekond sihte ja eesmärke homseks päevaks ja homsele põlvkonnale.

Perekond on riik rohujuure tasandil. Montevideo määratlus ütleb, et riigiga on tegemist siis, kui tal on püsiv elanikkond, piiriga määratud territoorium, oma valitsus ning kompetents ehk oskus suhelda teiste riikidega. Naabrit külastades koputatakse uksele ega minda akna kaudu sahvrisse moosipurkide juurde ka siis mitte, kui enda purgis on moos otsa saanud.

Te mõistate, ma räägin kodanikutunnetusest. Ainult see kodanik, kes on uhke oma kodule, oma külale, linnaosale, oma vallale, saab uhke olla Eesti Vabariigile. Nõrgestades omavalitususi me õõnestame pikas perspektiivis iseenda jalgealust, Eesti Vabariiki.

Kui mõtlen Eesti Vabariigile, mõtlen kopsupõletikus Arnole, - Oskar Lutsu Arnole, - kelle voodi ääres valvas vanaema ja mõtles möödunud sajandi vormis demokraatiale rohujuuretasandil. Arno, ruttan Teile kinnitama, sai terveks ja saab ka meie päevil terveks. Aga mida mõtles ja kuidas mõtles Arno vanaema? Lubage, et tuletan Teile meelde tema liigutavalt lihtsaid ja hämmastavalt tänapäevaseid mõtteid: "Seemnetagavara oli külimitutäis otri ja teine ube. Külva! Kadunud Mart aga ütleb: "Oh, eks magasist too, pole viga." Ja tõigi magasist. Aastad läksid ... ja näe, magasivõlg sai makstud ja ülegi jäi, endale tagavaraks. Laudas oli kari ... Kari? Kaks lüpsilehma ja üks mullikas. Kui ta ise sai nelikümmend aastat vanaks, oli laudas juba kümme lehma ... Edenes. Neil edenes. Viletsad olid nende algamisaastad, aga kõrs kanti kõrre peale, väsimatu töö tegi kõrtest pesa. Mis ütles vana Mart enne surma: "Eks mind ole jumal aidanud. Eks ta hoidnud mind rohukõrguse, aga ta aitas. Ja-jah, rohukõrguse, aga just neile rohukõrgustele, neile tööga kõverasse vajunud selgadele ehitatakse edasi. Suured tammed olid ka kord rohukõrgused."

Niisiis, Oskar Luts õpetab meile, kui tähtis on pidev dialoog meie tänase päeva ja eilse poliitilise kogemuse vahel, kui tähtis on dialoog Eesti poliitilisel maastikul rohujuurte, põõsasrinde ja suurte tammede vahel.

Lugupeetavad kuulajad, teie päevakord on kaardistanud meie riigi edasise arengu kõige olulisemaid küsimusi. Täna te jõuate neid kirjeldada, mitte lahendada. Lubage ma juhin Teie tähelepanu veel ühele probleemile, mis tuleneb meie ajalookogemusest.

Vallad ja linnad kuuluvad küll maakondade koosseisu, kuid ei ole neist juriidiliselt sõltuvad. Omavalitsusüksuste kuulumine ühikondlikku, see tähendab mitte - riiklikku sektorisse on pärit juba feodalismiaegadest. Rahvusliku julgeoleku seisukohalt pean aga ohtlikuks, kui omavalitsusüksused tegutsevad ainult omaette, üksteisega arvestamata ja üksteist toetamata. Paljud igapäevased probleemid väljuvad ühe valla või linna piiridest, - võtkem kasvõi kohaliku transpordi korraldamise. Ent veelgi tõsisem on olukord kriisinähtuste puhul, kui tuleb otsustusi vastu võtta kiiresti, kooskõlastatult ning neid viivitamatult ka rakendada. Eesti maakonnad on kujunenud ajalooliselt ja niisuguse raudse loogika põhjal, mis on mistahes poliitilistest süsteemidest jagu saanud. Ma ei näe praegu maakonda, tema rolli, asendit ja tulevikku. See teeb murelikuks. Kui omavalitsused tahavad ühiselt vastu seista tsentraliseerimise survele, avastavad nad taas maakondade paratamatuse.

Kõige mõjuvamalt kõlab kohalike omavalitsuste hääl - Teie hääl? - siis, kui Teil on üleriiklik omavalitsusühendus, millel on kõigi valdade toetus ja usaldus.

Küll siis ka Arno tõuseb haigevoodist ja me tunneme tema palgejoontes ära Eesti Vabariigi.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele