Kuue aasta eest aprillis esitasin küsimuse: Missugune on eesti rahva ja tema kultuuri hetkeseis? Teiseks: Mida meie rahvas ootab oma haritlaskonnalt, et realistlike lootustega astuda järgmisse sajandisse? Esimesele küsimusele, kui juhtute mäletama, vastasin Loomeliitude ühispleenumil. Teisele küsimusele ei saa ma ka täna, kuus aastat hiljem, anda ühemõtteliselt positiivset vastust. Vastus sõltub välispoliitikast.

Selles hinnangus ei ole fataalsust, sest minu kindla veendumuse kohaselt suudab väikeriik mõjustada välispoliitilisi protsesse. Ütlen seda teades, et suurriigid on võtnud kasutusele vana reaalpoliitika loosungid. Ja trend näha suurriikides lasteaednikke ja väikeriikides sipupükstes lapsi on alati olnud ega ole ka tänaseks kadunud.

Kuid nähkem selles ka rahvuspsühholoogilist ilmingut. Suurrahvast ei ole kunagi puudutanud kahtlus tema keele, tema kultuuri, tema enda kadumisest. Väikesed riigid, kes moodustavad maailmas rõhuva enamuse, puutuvad selle Hamletiküsimusega päevast päeva kokku, isegi kui nad jaanalinnu kombel pea liiva peidavad. Sest reaalpoliitika nii pikaldane püsimine on ju kõige veenvam kinnitus, et ta seniajani pole võidule pääsenud, et ta taganeb, et ta tagasiteed tähistavad ühel juhul Jugoslaavia vereloigud - ja teisel juhul - tahaksin loota, et enamal juhul - otsekui maa seest kerkinud senitundmatud kultuurid. Kultuuripaljusus ei ole esteetiline probleem, see on maailma sisemise tasakaalu probleem, see on järelikult maailma julgeoleku probleem, inimõiguste probleem, dekoloniseerimise probleem.

Tahaksin Teile kinnitada: niikaugele kui suudame oma rahvaluules, oma kõnelevas ajaloos minevikku vaadata, leiame me paljude värvuste hulgas ühe valitseva: igatsuse oma toa, oma loa, oma riigi ja oma võimu järele. Me ei erine selle poolest ühestki teisest maailma rahvast. Või kui, siis ehk selle poolest, et seda igatsust oleme väga kaua suutnud endas kanda. Kuid igatsusest ei sünni riik ja riigita ei ole garantiid, millest eespool kõnelesin.

Ei ole garantiid, et "sellegi maa keel laulu tules ei võiks igavikku endale otsida". Igatsus peab ristuma tahtega, leidma tasakaalu, sest ainult igatsusest ja tahtest koos sünnib parlamentaarne, inimkeskne riik, mille olemasolu ainsaks mõtteks ongi tema olemasolu kaitsva katusena rahvuskultuuri kohal. See on eeldus, mis võib tagada rahvuskultuuri tegeliku kestmise.

Mind teeb murelikuks, et meil praegu on igatsust rohkem kui tahet. Oleksin õnnelik, kui eesti haritlaskond aitaks kaasa selle puuduva tasakaalu taastamisele.

Teie ülesanne on leida prioriteedid. Ma loodan, et meil on ühine eesmärk ja ma loodan niisama siiralt, et meil on erinevad vaated ning lahendused. Erinev pilk on meie suurim rikkus, aga taas tingimusel, kui me sammume sama eesmärgi poole.

Tänane kokkutulek vahetab kahtlemata mõtteid ka eetilise kriisi üle. Ma ise rääkisin eetilisest kriisist, kui möödunud aasta novembris ja detsembris kohtusime Kinomajas. Eetiline kriis osutus niisama võrgutavaks sõnapaariks nagu partnerllus rahu nimel. Ta meeldis kõigile, aga kardan, et igaüks sai sellest aru isemoodi.

Kui, oletagem, mina tõlgin Vercors'i või Remarque'i ja kui mu naaber äritseb autodega ning teenib 50 korda rohkem, siis see ei ole veel eetiline kriis. See võib olla minu isiklik kadedus, aga see ei ole eetiline kriis. Vastupidi, see võib olla just positiivne näide naabrimehe andest, mis aastakümneid on olnud alla surutud ja nüüd ennast ühiskonna huvides realiseerib. Vaimuaristokraadile see ei tarvitse meeldida. Kuid postkommunistlikus ühiskonnas peame ükskord ometi ja lõplikult oma teadvuses rehabiliteerima häid kaupmehi, häid tööstureid, häid riigiametnikke.

Eetilist kriisi näen ma vahest kõige ohtlikumal kujul selles, et me ei investeeri noortesse. Siin me peame vabaturumajandusele risti vastu astuma, teades, et noortesse investeerimine annab rahvuslikus brutotoodangus resultaati aastal 2010, kui praegused ministrid ja parlamendisaadikud on ammu konkreetsest vastutusest vabad.

Meil ei ole võimalusi planeerida haridust nii täpselt kui Saksa- või Prantsusmaa koolides. Kardan, et vihkame sõna planeerimist juba selle tõttu, et planeerimise taha peitis ennast okupatsiooniaegne ebaplaneerimine, ühiskonna allamäge veeremine. Ometi ei saa me jätta täpseid plaane tegemata. See on vahest ainus piirkond, kus võime Euroopa kogemust nagu potilille oma kivisesse mulda ümber istutada, sest selleks ajaks on meie kohal Euroopa ühine katus.

Kuid juba täna peab riik looma hariduse-eeldusi aastaks 2005. Miks nimetan seda aastaarvu? Lihtsal põhjusel: sel aasal seisavad need lapsed, kes tänavu kooli lähevad, taas teelahkmel. Nad asuvad tööle või edasi õppima ja mitte keegi ei saa neid sundida erialale, mis neid ei huvita. Järelikult peame juba täna aimama neid erialasid, millest suur hulk tänases Eesti koolis ei ekisisteerigi. Peame täna juba looma motivatsiooni, et õpetajate õpetajad valmistuksid aastaks 2005.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele