Lugupeetav Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste!

Ekstsellentsid!

Lugupeetavad audoktorid, professorid ja akadeemiline pere, mu daamid ja härrad!


Täna avaldab Eesti riik ja rahvas oma lugupidamist professor Peeter Tulvistele, kes astub Düderoffi vabahärra Jakob Skytte jälgedesse ja inaugureerub Tartu Ülikooli rektoriks. Alma materi rektorid on astunud rahva ajalukku ja jäävad rahva ajalukku kui oma ajastu sümbolid ja kontinuiteedi kandjad, sõltumata nende mõjust kultuuriprotsessile või ametiaja pikkusest. Meie riik on noor, väheke üle kolmveerand sajandi. Meie ülikool on vana, vähemasti siin Põhjalas, kõvasti üle kolme ja poole sajandi. Kontinuitiivsus kultuuris on midagi muud kui kontinuitiivsus riigiõiguses.

Ja see öeldud, tahan iseendale vastu vaielda. Kultuur elab ruumis ja ajas, kuid ennekõike inimeses. Niisamuti elab mistahes demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Niisiis sublimeerub kultuur ja poliitika inimeses. Sõltuvalt headest või kurjadest aegadest võivad nad teineteist toetada või teineteisele vastanduda. Kui möödunud sajandi algul Tartu Ülikooli nimetati ühes dokumendis "õpetatud vabariigiks", tunnistas ja tunnustas selle dokumendi autor ülikooli vastandumist keiserriigi absolutismile, vaba vaimu vastasseisu võimule.

Võimu ja vaimu vastasseis on Euroopa ajaloo ja Euroopa tuleviku sisu, ja samas on ta igaleühele meist tuntud ka Tartu vaimu nime all. Okupatsiooniaastate kurjadel aegadel sulgus Tartu Ülikool ringkaitsesse väljasuremisele määratud eesti rahva identiteedi säilitamiseks. Rahvuslik identiteet avaldub headel aegadel kõigis sotsiaalkultuurilistes ilmingutes. Kurjadel aegadel oli ta tõrjutud lingvistikasse, folkloristikasse ja neist hargnevatesse abiteadustesse. Ometi suutis Tartu Ülikool ka neil aastakümnetel anda märku, et maailma suurima diktatuurirezhiimi poolt okupeeritud Euroopa väiksemaid rahvaid on ikka veel elus; et ta ei ole oma saatusega alandlikult leppinud; et ta järelikult on oma saatust kujundamas kultuurivahenditega, mis käepärast, ja poliitiliste vahenditega, niipea kui need muutuvad käepärasteks. Rahvusteadused ja nende najale toetuv kultuur oli meie viimane padrun.

Ma räägin minevikus, otsekui oleks kõik see minevik. Paraku olen sunnitud rektorit ja professorkonda kurvastama. See on minevik üksnes oma primitiivses, lihtsameelses, äratuntavas vormis. Reaalsus on keerulisem. Kui lubate tsiteerida Poola Solidaarsuse teoreetiku Adam Michniku sõnu: "Ida-Euroopas ei võitnud demokraatia: Ida-Euroopas on kaotanud totalitarism."

Siit tuleneb ülikooli rektori ja akadeemilise pere tegevusprogramm lähitulevikus. Eesti ühiskond lahendab praegu iseenese ümberkorraldamise probleeme, mille keerukust oskavad vähesed Lääne-Euroopa teadlased mõista. Üleminek vabaturumajandusele on nagu hüpe üle kuristiku: jalg ei toetu enam tuttavale kaljuservale ega ole veel maandunud kindlale vastaskaldale. See toetuspunktita viiv, see hirmuäratav ebakindlus on kaasa toonud kaootilisi nähtusi, kollast ebateadust teoorias ja praktikas, moraalilangust ja kuritegevuse kasvu, mis omakorda on avanud Pandora ohulaeka: nägemuse kindlakäelisest riigist.

Eestis avaldub see laulva revolutsiooni nostalgilises tagasiigatsemises. Siis olime kõik vennalikult koos Balti ketis, demokraatia huulil ja õigusriik romantilise ihalusena silmade ees.

Fichte ja Hegeli romantiline nägemus ongi olnud meie intellektuaalse ja poliitilise ärkamisaja vedru. Lääne-Euroopas etendas ta positiivset osa kui vastukaal valgustusajastu "steriilsele internatsionalismile". Vene, Austria-Ungari või Ottomani lagunevate impeeriumite poliitilises kogemuses puudus tõeline Lääne-Euroopa liberaalne traditsioon. Rõhuasetused on olnud ja on meil seetõttu enam rahvusel kui indiviidil. Nüüd, kus kommunism on lakanud eksisteerimast, peame oma inimkeskse riigi kujundamisel toetuma Locke'i ja Jeffersoni traditsioonile. Et see traditsioon meil puudub, tuleb ta luua, tuleb ta siin Tartu vaimu kantsis ellu äratada ja eesti kultuuri koostisosaks kasvatada. Me kõneleme Euroopast kui ühisest kodust. Mida vähem me Euroopat tunneme, seda lihtsam on Euroopast kõnelda ja kirjutada. Tahame olla euroopalikult demokraatlik riik. Kuid ühiste traditsioonideta, ühiste käitumisnormide, ühiste moraalsete väärtuste ja kohustusteta ei hakka toimima ega Euroopaga haakuma meie seadused, meie valitsused ega isegi mitte meie turumajandus.

Kõrgesti lugupeetav Rektor, nii näen ma Tartu Ülikooli ja Teie isiklikku rolli. Ma ei kadesta Teid, nii nagu Teie ei kadesta mind. Peame kokkuhoidlikult teostama seda postkommunistlikku programmi, ja kokkuhoidu dikteerib meile mitte niivõrd tänane rahapuudus kuivõrd eesti rahva väiksus. Peame hindama ja kaasa kutsuma igatühte, sest meil ei ole ülearuseid inimesi ja kõige vähem on neid haritlaskonnas. Jõukust saab meil olema, kuid intellektuaalset rikkust jääb meil alati puudu,- ja see ongi ülikooli tegevuse motivatsioon, mis, ma loodan, lähendab kunagi ka võimu ja vaimu neid omavahel - ma loodan - eales lepitamata.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele