Lugupeetav juhatus,

lugupeetav esimees Arnold Rüütel,

lugupeetavad Riigikogu ja Valitsuse liikmed,

lugupeetavad põllumehed!


Möödunud aastal 26. märtsil pöördusin Tallinnas Teie poole järgmiste sõnadega: "Väljas on kevad, kuid põllumehe südames on talv. Mõne nädala pärast tuleb põllule minna, kuid kelle põllule? Millega minna põllule? Mida külvata? Ja kui kevadel külvata, kes lõikab sügisel saagi?

Ma usun, et ühel või teisel viisil kõlasid need küsimused kongressi ennelõunasel istungil ja kardan, et nad jäävad kõlama lõunajärgsel istungil."

Täna, aasta hiljem, tunduvad need murelikud read peaaegu et liiga optimistlikena: need küsimused on jäänud kõlama terveks aastaks. Nad ei koputa viisakalt uksele, vaid prõmmivad vastu majaseina. Oleme kaotanud aega. Kannatamatus on muutunud kannatuseks, majanduslik probleem ähvardab üle kasvada sotsiaalseks ja poliitiliseks probleemiks, linnahärrade ja maarahva konfliktiks.

Minule teeb see kahekordselt muret.

Teie president ei saa sisepoliitilisi konflikte käsitleda lahus välispoliitikast ja Eesti Vabariigi rahvuslikust julgeolekust. Selleks kohustab mind Põhiseadus või, kui soovite, lihtsa eestlase arukus. Praegu me taastame oma riiki iseseisvaks, jõukaks ja õiglaseks. Kuid samal ajal on ka idanaaber hakanud oma riiki taastama. Vabariigi aastapäevale järgnenud päeval kuulsime tema suust jahmatusega, et eesti rahvas olla omal vabal tahtel liitunud stalinistliku Nõukogude Liiduga; järelikult omal vabal tahtel loobunud iseseisvusest; vabal tahtel loobunud oma taludest ja põldudest, metsadest ja maapõuevaradest; vahest siis ka vabal tahtel küüditanud ennast Siberisse, et omal maal, oma linnades ja tehastes, taludes ja kodudes, sahvrites ja veel kehasoojades sängides ruumi teha võõrastele, võõra käsule, võõra elulaadile, võõrale keelele ja meelele. Ja eile õhtul, nagu teate, tabas nagu välk selgest taevast meid kõiki ja tervet maailma ülbe teade, et Venemaa poolt pakutud ja Eesti poolt vastu võetud tähtaeg võõrväed Eestist välja viia 31. augustiks enam ei kehti.

Lugupeetavad koosolijad, nimetagem asju õigete nimedega.

Eesti põllumajanduse taastamine on osa Eesti riigi taastamisest. Praegu me taastame oma riiki, ja see on meie Vabadussõda, olgu me noored või vanad. Õnneks niisugune Vabadussõda, kus kasutame püsside asemel läbirääkimisi, kahurite asemel rahvusvahelist õigust, aga sellegipoolest Vabadussõda, mis nõuab eesti rahvalt kogu tahet, kogu mõistuse koondamist kõige ohtlikumasse rindelõiku.

Vabadussõja rindetegevus sõltub tagala tugevusest ja nii sõltub ka meie rahumeelse Vabadussõja edukus meie tagalast. Kas meie tagala on tugev? Meie inimesed on tugevad, kuid tagala on nõrk. Pensionärid, kes on kogemuse Eesti Vabariigist meie kätte elavana üle andnud, elavad vaeselt, elavad rohkem oma truudusest kui leivast; noortel on majanduslikke raskusi ülikoolides ja noorel eesti perekonnal raske unistada kolmest lapsest, raske täita okupatsiooniaastate traagilisi rahvastikukaotusi. Ja ennekõike on raske põllumehel, sest eelöeldule lisaks närib teda teadmatus ja ebakindlus.

Meie isade ja vanaisade Vabadussõjas me ei võidelnud abstraktse vabaduse eest. Sihid olid selged ja lihtsad. Eestlased ohverdasid oma elu Eesti sõltumatuse eest, sest nad teadsid, et ainult iseseisev Eesti riik võib meile garanteerida rahu, leiba ja maad. Lihtne ja igaühele mõistetav eesmärk koondas meie väikese rahva igatsuse võimsaks tahtejõuks. Tahtejõud on mistahes relvast võimsam. Nii oli see tookord, nii on see täna, eriti täna, eriti täna hommikul.

Miks on meie tagala nõrk?

Nimetagem mitmest põhjusest kolme peamist.

Esiteks,- maaomanik on väheste eranditega endiselt riik.

Teiseks,- meil on küll tulevikuigatsus, kuid puudub selge pilk homsesse: mida teha, kuidas teha, mille arvel teha. Selle tühjuse on täitnud isesorti rändmungad, kes kõnnivad mööda Eestimaa maanteid, kohver käes, ja pakuvad kalli raha eest kontseptsioone müüa. Lähemal silmitsemisel osutub nende kaup banaalsusteks,- isegi mitte banaanideks.

Kolmandaks,- laulusõnadest " ei seedreid, ei palme ei kasva me maal" oleme endale sisendanud väära järelduse, nagu oleks Eesti vaene maa. Eesti on rikas maa. Meil on ressursse, nagu on tavaks öelda. See ei ole mitte ainult inimpõlvede tööga loodud põllumuld; see ei ole mitte ainult meie tõukari; see ei ole mitte ainult mets või turvas, savi või kruus: see on kõigepealt inimene ise, eesti iseteadev ja uhke talumees. Mitte direktiive ootav hädaldav kolhoosnik, vaid peremees, kes ise on valmis otsustama ja vastutust kandma. Tal on kahtsugu tööriistu: esiteks põllutööriistad, ja neid on esialgu vähevõitu. Ja teiseks on riik. Riik on teie tööriist, mis teil tuleb tööle panna. Igatsused, lootused, leidlikkus, algatusvõime, liigagi kannatlik kannatamatus, igale maakonnale sobiv ja naabermaakonnale sobimatu lahendus, siis järelikult ka lahenduste mitmekesidus, ühele eesmärgile koonduvate teede, pilkude ja lahenduste paljusus on meie rikkus, või, kui siin saalis juhtub olema inimesi, kes veel Marxi armastavad, ühele eesmärgile koonduvate lahenduste paljusus on meie kõige suurem kapital.

Eestist ei saa Singapuri ega talumehest linnameest, kes ühel hommikul äkki ärkab Lasnamäe kuueteistkümnendal korrusel.

Ei ole presidendi asi õpetada talumeest. Tahan üksnes teile kinnitada, et ma ei ole siia tulnud ilusaid sõnu ja kergeid lubadusi puistama. Möödunud kevadel käisin Põlvamaal külas Jüri Kattail, leidlikul ja töökal talumehel. Tänaseks on ta oma piimakarja tapamajja viinud. Kas laseme piimakarjaga koos tappa lootusi?

Teil ja üksi teil tuleb vastusi leida sellele ja paljudele teistele küsimustele, mis teevad südame veriseks. Ma tean ka seda, et teie hulgas ei ole üksmeelt lahenduste suhtes. Kuid ma tean, et teil kõigil on ühine armastus Eesti vastu, viljakandva ning oma rahvast ja väliskaubandust toitva eesti põllumajanduse vastu. Seepärast on mul kaks soovitust, kaks aja käsku: põllumajandus ei ole tehas, mis võib seista ja uuesti tööle hakata. Põld elab või sureb nagu inimenegi nälga või liigsöömisse. Põllumajandus ei talu populismi ja rändmunkade ideoloogilisi skeeme. Teid on siia kokku toonud ühine armastus ja ühine mure. Seepärast peate endas äratama ühise tahte loobudes loosungitest ja siltide külgekleepimisest, loobuma solvavast punaparunite sõnast ja lühinägelikust lootusest kiirele jõukusele: maaomand tagasi ja kiiresti rahaks teha. Ärge otsige süüdlasi, vaid otsige lahendusi. Kergeid lahendusi ei ole ja samas me ei tohi neid ootama jääda. Mu ammusel sõbral keeleteadlasel Mati Hindil ei olnud kerge oma isatalu külastada, mida pikki aastaid oli majandanud ja koduna hoidnud perekond, kellele talu ei kuulunud. Mati Hint ei tõstatanud omandiküsimust, ja minu silmis on ta täna oma suuremeelsuse poolest Eesti üks rikkamaid inimesi. Loodan siiralt, et sõjaeelse 140 000 talu tagastamine ei too meile 140 000 kohtuprotsessi kaela: peame jõudma omavahelisele kokkuleppele ja ühiselt tegutsema meie ainsa Eestimaa huvides. Olgu tänase kongressi ülimaks sihiks nende probleemide selgitamine, milles kõik siinolijad jõuavad vennalikule üksmeelele. Teadmatus ja ebakindlus on see rooste, mis sööb meie tahte, meie tuleviku, meie riigi alustalad läbi. Saavutagem täna ühtsus siin saalis, sest see on meie rahvusliku julgeoleku olulisemaid küsimusi. Ja kandugu see rohujuuretasandi ühtsus edasi poliitikasse ja sealtkaudu Riigikogu saali, kus rahvas oma tahtele annab seaduse vormi.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele