Ekstsellents,
lugupeetav proua Danuta Walesa,
Riigikogu aseesimees,
mu daamid ja härrad!

Abikaasa ja enda nimel lubage öelda, kui õnnelik ma olen tervitades Teid ja proua Walesat Eesti Vabariigis.

Riigivisiidid võivad olla formaalsed, võivad olla riikide vaheliste suhete protokollaarsed viisakused. Poola presidendi külaskäik Eestisse seda ei ole. Teie riigivisiit koondab tänasesse ja homsesse päeva tundeid, mida Eesti on Poola suhtes alati kalliks pidanud; võimendab traditsioone, mis meie riikide ja rahvaste vahel ei ole eales kustunud; ja toob Euroopale nii vaesel ajal Eestisse rikkaliku kapitali, mida nimetatakse lootuseks, koostööks ja realismiks, solidaarsuseks. See on lähedaste sõprade kohtumine.

Kui lähedased ja soojad meie riikide ja rahvaste vahelised tunded on olnud ja on, sai järjekordse kinnituse meie mineva aastasel riigivisiidil Poolasse, tuhast tõusnud Varssavisse ja Poola merejõudude peakorterisse Gdyniasse. Mul on kahju, et erinevalt Varssavist Eesti ei suuda teid, lugupeetav President ja proua Walesa, võrdväärselt vastu võtta koos meile akrediteeritud diplomaatilise korpuse, eesti ja rahvusvahelise avalikkuse ning selle südamliku pidulikkusega, mis Eestile sai möödunud kevadel Poolas osaks. Meie riigi taassünnist on möödunud väheke üle kahe ja poole aasta, meie riik alles õpib kõndima.

Ja samas sisendavad need kaks ja pool aastat Eesti riigiehitustööd meisse mõlemasse uhkust ühe väikese, kuid tugeva ja sihikindla rahva saavutuste üle. Ma tean, te jagate seda uhkust mitte suuremeelsusest. Te jagate seda poliitikuna, kes on ise kogenud parlamentaarse demokraatia, õigusriigi ja vabaturumajanduse taastamise pöörast raskust. Kes on mõrudalt kogenud, et pidulauas oskab hedonistlik Euroopa kaunilt laulda, kuid raskete katsumuste aegu jääb iga riik oma raskustega üksi ja on parasjagu nii tugev, nagu on tugev tema rahva ühtekuuluvustunne, rahva tahe iseennast demokraatliku riigina teostada.

Lääne demokraatia paradoks avaldub selles, et ta ei oska ennast kaitsta enne, kui on juba hilja. Teine paradoks kõlab ainult näiliselt optimistlikumalt: demokraatia ei jää kunagi fataalselt hiljaks enda kaitsmisel, kuid hilinemise hind tuleb kinni maksta vere ja kannatustega. Olen seda ühel või teisel viisil väsimatult korranud oma demoraatlikele kolleegidele nii läänes kui idas, viimati mõne päeva eest Lissabonis ning tean, lugupeetav President, et need mõttekäigud on teises sõnastuses veelgi mõjusamalt Teie tegevust juhtinud.

Meie rahvaste ja meie mõlema ajalookogemus võrsub samast mullast: nii taassündinud Poola kui taassündinud Eesti on Müncheni, Hitleri-Stalini pakti, Teherani ja Jalta lapsed. Selle armid valutavad ka täna, nad tuikavad igas Eesti ja Poola perekonnas, nad veritsevad poolakate Katõni ja eestlaste Norilski rohelistes mätastes. See ajalookogemus oleks viljatu, kui ta ärataks üksnes viha ja enesehaletsust. See ajalookogemus on viljakas, sest ta kohustab meid mõtlema ja toimima ka Euroopa eest siis ja juhul, kui Euroopa ei oska, ei viitsi, ei julge heita pilku selja taha tuleviku mõistmiseks. Eesti ja Poola tunnevad natsismi ja kommunismi kohutavat hinda ja seda hirmuäratavat arvet, mida eales ei suudeta tasuda. Meie kogemus peab muutuma Euroopa südametunnistuseks. Meie ühine kogemus ütleb, et tagasilibisemine totalitarismi luukambrisse algab väikestest järeleandmistest, petlikest kompromissidest, inimese väsimisest. Lugupeetav President, lubage kinnitada: eesti rahvas ei väsi. Väsida võivad poliitikud, kuid ilmaski mitte rahvas, kes läbi totalitaarse öö on oma südames kandnud vabaduse säravat igatsust.

See ongi loonud aluse Eesti ja Poola koostööle julgeolekupoliitikas, majanduses ja kultuuris. See koostöö, mida visandasime oma kohtumistel Varssavis ja Gdynias, ei ole suunatud ühegi maa vastu, vaid demokraatia poolt. Ta ei ole suunatud Venemaa vastu, vaid Euroopa poolt. Ta ei ole suunatud konfrontatsioonidele, vaid koostööle. Eesti nagu ka Poola kõige siiramaks sooviks on, et Venemaa ilmutaks sõnas ja veel enam teos, et ta on läbi lõiganud oma sidemed kommunistliku Nõukogude Liiduga; et ta otsib oma kohta maailmas, kus respekteeritakse rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.

Eesti on oma tee valinud. Eesti ei või leppida äsjase olukorraga, kus üks ÜRO liige ähvardab teist ÜRO liiget sõjaliste meetmetega poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Me peame väsimatult jätkama seda, mida oleme seni teinud: peame kordama, et jõupositsioonilt esinemise aeg on pöördumatult möödas. Nii me suudame abistada Euroopat, nii me suudame abistada Venemaad ennast, nii ja ainult nii võime käsikäes läheneda unistusele ühisest Euroopast, mis homme on suurem kui tänane.

Härra President, sellel teel sammuvad Eesti ja Poola kõrvuti. Seda ühist teed on mulle päevast päeva meenutanud Gdynias Orzeli pardal kingitud poola merevägede puusamõõk, valusast minevikust pärandatud sümboolne üleskutse hoiduda lapsepõlve vigadest ja rajada turvalist tulevikku mitte ülehomme ega paberil, vaid juba täna ja tegudega.

Härra President, proua Walesa, Eesti Vabariiki külastades olete täna niisama noored, nagu olite kümme aastat tagasi Poolas.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele