Kallid kaasmaalased!


Lubage, et pöördun eesti rahva nimel, niisiis meie laste ja lastelaste nimel teie Suurkogu poole just niiviisi. Sõnaga kaasmaalane, vältides sõna, mis on trükitud teie kutsele.

Seletan, miks.

Viisteist aastat tagasi olin viisteist aastat noorem. Viiekümnes sünnipäev tabas mind New Yorgis. Mu sõber Kalle Vellenurm tutvustas mulle seda maailmalinna, ühtaegu uhket ja vaest, säravat ja räpast. Sõitsime liftiga World Trade Centeri katusele. Need kaksikpilvelõhkujad seisavad kõrvuti, neis töötab kakskümmend viis tuhat inimest ja teist samapalju külastab päevas mõlema maja kontoreid, asutusi ja ettevõtteid, millest osa asub pealpool pilvi, kui ilm on pilves. Astusime liftide juurde. Liftid on suured nagu kaubavagunid, võtavad peale 30 inimest korraga ja sõidavad nii kiiresti, et kõrvades hakkab pistma. Lift liftiks. Suures riigis suured liftid ja ma ei tulnud siia liftidest rääkima, vaid lifti piletist. Olin juba siis niisama kiilaspäine nagu praegu. Sõber Kalle mõõtis mind pilguga ja ütles: "Ära pane pahaks." Ja läks kassaluugi juurde, mille kohal oli silt "Senior Citizen". Pilet oli seal poole odavam. Nüüd olen viisteist aastat seda näiliselt tühist, tegelikult olulist seika kaasas kandnud ja täna hommikul teie Suurkogule mõeldes otsustanud sellest alustada.

Ma ei oska sõnapaari "Senior Citizen" eesti keelde tõlkida. Citizen on muidugi kodanik. Aga Senior on midagi muud, kui 'vanem'. 'Vanem' oleks inglise keeles elder. Senior seevastu ei tähenda vanust, näokortse, halle juukseid ja ammugi mitte ülalpeetavat. See kõik on selle meil olematu sõna kõrvalvarjundid. Senior sisaldab väärikust, lugupidamist, alt ülesse vaatamist, ta tähendab, kui soovite, sotsiaalse püramiidi kõrgemat osa, umbes nagu kolonel sõjaväes. Ometi on ameerika keeles olemas ka sõna pensionär.

Miks ma teile ühest sõnast, ühe meil puuduva sõna varjunditest räägin?

Ma räägin veetilgast, milles peegeldub maailm, kogu maailma elu, inimkonna senine elukogemus.

Eestis on "pensionär" muutumas mõisteks, mille kaudu poliitikud saavad lahutada teid lastest ja lastelastest, noorte tarmukust vastandada eakate elutarkusele, rahva ühte osa vastandada teisele. Ma tajun murelikult, et sõnale "pensionär" on meie poliitilises kultuurituses külge kleepunud üleolek, alavääristus, ükskõiksus, jah, mõnes ajaleheartiklis koguni sallimatus.

Sellist lahutamist ja vastandamist ei ole endale lubanud meist suuremad rahvad. Ammugi ei tohi väike Eesti seda endale lubada, ammugi praegu, suurte mullistuste ajal. Eesti Vabariik on meie ainus ühine katus, mille varju peavad kõik ära mahtuma, olgu nad mehed või naised, noored või vanad.

Sotsiaalpoliitika, välispoliitika, majanduspoliitika, hariduspoliitika seab meid täna küsimuse ette, mis kõlab ehmatamapanevalt lihtsalt: Kas tahame olla üks eesti rahvas, kas tahame olla Eesti riik?

Sellele küsimusele olete teie viiekümne aasta kestel oma südametes jaatavalt vastanud. Nüüd on aeg käes sellele vastata teoga.

Kas tahame olla üks rahvas ja üks Eesti riik?

Lubage, et ehmatan Teid veel kord. Vastus sellele küsimusele on meie käes, meie kätes ja meie tahtes. Mitte keegi maailmas ei vasta meie eest sellele küsimusele jaatavalt. Pigem võiks maailm sellele küsimusele vastata eitavalt. Tõepoolest, - milleks on maailmale vaja väikest tülikat Eesti riiki? Õige vastus on aga veelgi julmem: maailmal ei ole sooja ega külma sellest vastusest, sest see ei ole maailma küsimus. See on meie küsimus, kas tahame olla üks rahvas ja üks Eesti riik. Ja kui meie sellele jaatavalt vastame, võtab maailm meie jaatava vastuse teatavaks. Ei enam, aga ka mitte vähem.

Maailma silmis oleme seni olnud üsna edukad. Finantsgeeniused, kes istuvad sealsamas World Trade Centeris, mille liftis sain ühe oma sotsiaalsetest õppetundidest, liigitavad Eesti majandusliku taastamise oma kompuutritel eeskujulike saavutuste hulka. Numbrid on tõepoolest head. Oma kõnedes, kui neid on eesti keeles avaldatud, ja olete neid juhtumisi lugenud, olen maailmale selgitanud: oleme oma riiki tänaseni üles ehitanud kapitalile, mis läänes puudub. Selle kapitali nimi on mälestus Eesti riigist, mis on varjupaiga leidnud vanema põlvkonna südametes; unistus õiglase ja aruka Eesti riigi taastamisest, mille nimel te olete olnud valmis püksirihma pingutama ja ohvreid tooma. See usk, see lootus, see igatsus on kapital, mida meil on rohkem kui läänes või idas. Aga ainult ohvrimeelele riiki üles ehitada ka ei saa. Püksirihma on pingutatud juba viimase auguni.

Täna tuleb teil leida tasakaalukas vastus neile küsimustele, mis ühel või teisel viisil määravad Eesti edaspidise saatuse. Ma tean, paljud romantikud on arvanud, et Eesti lipu heiskamisega on Eesti riik käes. Aga just teie elukogemus ütleb, et riik on pooleli nagu inimene, kes õpib ja kasvab, aga ei saa kunagi lõplikult valmis; teiste sõnadega, alati püsib meil kohustus tunnistada vigu ja neid kõrvaldada; parandada seda, mis on talutav, et see muutuks paremaks; paremat muuta heaks. Teie hoida ja teada on kurb ja ühteaegu lootusrikas saladus: riik elab inimesest kauem, sest rahvas elab inimesest kauem. See asetab teie õlgadele kohustuse vaadata ka selle kauge silmapiiri taha, kuhu nooremate pilk ei küündi, ja hoida meie tulevikku, - siis nooremaid põlvkondi, teie enda lapsi ja lapselapsi - silmapiiri taga varitsevate ohtude eest.

Põhiseadus on teie kätte andnud suure võimu. Kohalikel valimistel lasti valimiskasti teie poolt pooled valimissedelitest. Tundke oma õigusi, aga tasakaalustage neid oma kohustustega, oma vastutusega.

Eesti on nii väike, et me tegelikult oleme üksainus suur perekond. Rõõmupäevadel, veel enam ohuhetkedel oleme ka osanud toimida kui üks perekond, keda on ühendanud üks katus ja liitnud üks tahe. Mind teeb murelikuks, et vajame oma riigi tunnetamiseks ohuhetki. Tegelikult vajame oma riiki ohuhetkede vältimiseks, õiglase ja väärika elu igapäevaseks korraldamiseks. Ka see on teie kogemus, mida olete kohustatud kannatlikult, aga järeleandmatult selgitama noorematele põlvkondadele.

Niisiis, lugupeetud kaasmaalased, teie selja taga on suur osa teie elutööst. Me mõtleme mõtteid, mida olete meie jaoks hoidnud; sööme leiba, mis on teie külvatud; elame kodudes, mis on teie ehitatud. Tahaksin, et minu tänu, mis on meie rahva tänu, jõuaks teie südamesse. Ja samas lisada, et suur osa ja vahest tähtsamgi osa teie elutööst, teie kohustustest ja õigustest ootab teid alles ees: Eesti Vabariik vajab teie elutarkust, teie vabadustahet, teie Eesti jonni täna niisama näljaselt, nagu vene ajal "laulva revolutsiooni" päevil.

Nende sõnadega soovin, lugupeetavad Eesti rahva emad ja isad, teie Suurkogu mõtetele ja olulistele poliitilistele otsustele tuult tiibadesse. Teie igatsus peab täna muutuma teie poliitiliseks tahteks.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele