Lugupeetud kogudus ja armas eesti rahvas,

Täna on siis meie perepäev. Ja kui ma siia sõitsin ja mõtlesin, ja aega oli mul pisut rohkem mõelda kui tavaliselt, sest autojuhid eksisid siin kauni Lõuna-Eesti maastiku vahel ja valisid väga ilusa, aga pisut väära tee. Kui ma mõtlesin selle peale, mis teatega ma Teie ette astusin, tuli mul meelde eilne jutuajamine Hando Runneliga, kellega me kohtusime Tartus, kohtusime Eesti Rahva Muuseumi näituse avamisel. Ja sealt kenast näitusest, mida kõigile teile soovitan vaatama minna, aegamisi läbi päikesepaistelise linna tagasi jalutades Hando Runnel, keda me teame kui oma rahva südametunnistuse häält, vaatas mu poole ja ütles:"Kuule, vaata, nad räägivad, et omand on püha, et eraomand on püha. Aga eks oleks ju õigem öelda, et elu on püha."

See ei olnud mitte meie kõne aine, see ei olnud mitte see, millest me rääkisime. Me rääkisime paljudest asjadest. Aga näete, vähem kui 24 tundi hiljem mälu sõelus need sõnad, mis öeldi, välja, ja kõigist sõnadest jäi see üks lause, minule väga oluline lause, õieti küsimus, õieti kahtlus, kõrvu kõlama - elu on püha. Ja selle juurde ma tahaksin ühel ja teisel viisil siin Teid kõnetades tagasi tulla, sest ühel või teisel viisil olen ma seda mitmel korral endale esitanud. Ma olen otsinud lahendusi, küll raamatutest, küll elust. Ja vaadake. Me võime küsida, kui vana on Eesti Vabariik ja me kõik teame selle täpset vastust. Ta ei ole mitte noor. Ta ei ole ka mitte nii vana kui seda on Suurbritannia. Ta on 76 aastat vana. Aga kui me küsime, kui vana on Eesti, siis oleks meil väga raske sellele vastata. Me peaksime võtma abiks neljakohalised numbrid.

Me võime minna metsa, võime jääda seisma puu ette ja kui meil on sõber kaasas, kes on metsateadust õppinud, me võime ta käest küsida, kui vana on see puu ja ta ütleb teile, et ta on 40 või 70 või 150 aastat. Ja kui see puu juhtub Puhtu laiul kasvama, siis selle tamme vanuseks hinnatakse 700 aastat. Ja Puhtu kõige kõrgema männi vanuseks, kui mind mälu ei peta, hindas professor Trass 450 aasat. Aga hoopis teine vastus oleks küsimusele, kui vana on see mets. Ja jällegi me võime öelda, et mets on vanem kui puu.

Ja nii on ka inimese ja perekonnaga. Vähesed meist elavad üle 100 aasta ja sellest kõneleks siis raadio ja televisoon ja ajalehed. Me teame, et inimese elu on piiratud. Ta astub ilma, ta kogub jõudu, ta teeb seda, mida ta tegema peab ja vahest ka seda, mida ta tegema ei peaks ja ta lahkub siit ilmast. Ja me harva esitame küsimuse, kui vana on ta perekond. Kus on perekonna algus ja meis on alati tahtmine esitada ka selle teise, fataalse küsimuse, mis on ebaküsimus, sest talle ei ole vastust. Inimene sünnib perekonda ja ta ei ela väljaspool perekonda. Inimese elu on lühikene ja on võrreldav sellesama puu eluga. Aga me ei saa kunagi teada, kui vana on mets ja me ei saa kunagi teada, kui vana on perekond. Sest kui me perekonna ajaloo juurde astume, siis kaob see silmapiiri taha udustesse kaugustesse ja me võime ainult öelda, et kunagi väga ammu, nagu kunagi professor Jaanits mulle ütles ühel kaunil sügisesel pealelõunal kui mulle päike, juba madal, otse silma paistis, Ajaloo Instituudis, kui ma ta käest tahtsin vastust välja pigistada väga raskele küsimusele - kui palju meid oli, kui me siia esimest korda Läänemere randa tulime. Me olime kahekesi, ja ta ütles, et teadlane niisugusele küsimusele ei tohi vastust anda. Aga ma pinnisin teda edasi, me rüüpasime kohvi, me mõtestasime koos kuuldavalt ja ta ütles mulle umbes seda, mida ma aimasin. Et tookord kui meie vanavanavanaisad ja vanavanavanaemad siia jõudsid, ei olnud meid rohkem kui paarsada inimest. Ja mulle äkki viirastus kogu see pikk elu, mis on olnud üks katkematu elu, sest seda elu on ju põlvest põlve edasi antud ja ma tajusin võib-olla tugevamalt kui kunagi varem, et see on ju üks perekond, loendamatute põlvedega, kes on koondanud oma teadmisi, oma oskust seda rasket maakamarat siin harida ja teha viljakandavaks ja nad on andnud selle oma töö vilja edasi oma lastele. Aga teate, kui töö vili antakse edasi lastele, siis sellega antakse alati kaasa armastus, sellega antakse kaasa lugupidamist, sest seesama töö on ju sündinud laste silmade all, kes teavad, et töö ja jõukus, mida on kõigil aegadel olnud, aga mis kõigil aegadel on kandnud erinevat nime. Kunagi väga ammu jõukus tähendas lihtsalt seda, et inimene ei tundnud nälga, et inimene ei tundud külma, et kõik see, mis on ühine, mis tilkhaaval kogunes, see on ühe väga väikese pere ühisomand ja sinna kuulub armastus ja sinna kuulub vaev ja sinna kuulub ühine unistus ja ühine igatsus suuta kõike seda, mida eelmised põlvkonnad ja mida me ise oleme loonud, edasi anda oma lastele. Viiskümmend aastat oli meil see side katkestatud ja me saime oma lastele üle anda vaid väga väikese osa sellest ühisest rikkusest, mida siin on loodud. Me saime oma lastele üle anda väga väikese osa sellest armastuse karikast, millesse iga põlvkond on oma tilga toonud. Aga ometi sedagi anti. Need 50 rasket aastat, mille kestel suur osa meie tööst, meie armastusest, meie ühistundest suleti vagunitesse, tünnidesse, konservitoosidesse ja viidi Eestist välja, ilma et midagi oleks asemele antud - need 50 aastat on võib-olla rasked haiguseaastad. Haiguseaastad, mis tabasid Eestit tervikuna, igat perekonda eraldi ja igat inimest valusalt. Nende 50 aasta kestel on mõned väga olulised sidemed läbi aegade lõdvenenud. Ja kõige murelikumaks teeb mind see, et nende lõdvenenud sidemete hulgas on perekonna enda sidemed. See side, mis on perekonna vanavanemaid sidunud perekonnaga ja tema lastega.

Ma olen mitmel pool ringi käinud, mitte ainult Eestis, Eestis õieti kõige vähem. Ma olen käinud Siberis üle 30 korra. Aga ma olen käinud ka Kesk-Aasias, niisugustes linnades, mille vanus on niisama vana nagu Eestil - 5000 aastat. Ma olen seal aeg-ajalt näinud midagi, mida ma kadestan. Ma mäletan, et Buhhaaras jalutades me kõndisime mööda ühte linna tänavat. Ja tänava ääres seisis vana mees ja mu saatjad jätsid mind hetkeks maha, jooksid selle mehe juurde, võtsid tal mõlemalt poolt käest kinni, talutasid ta üle tänava, tulid tagasi ja me jätkasime juttu. Ma küsisin nende käest: "Kas see oli teie tuttav." Nad ütlesid: "Ei. Ta oli vana mees." Ja mul hakkas natukene kibe, et see lihtne vastus mulle nii olulisena näis. Ja oluline oli ta sellepärast, et selleks ajaks Eestis me olime juba kaotanud selle sideme noorte ja vanade vahel. Me vaatame vanade peale ülevalt alla, mõistmata, et me selle võrra jääme määratutest rikkustest ilma. Ma ei räägi praegu mitte rahast, ma ei räägi mitte jõukusest, ma räägin hingelisest ja südame rikkusest. Me oleme tulnud haigevoodist ja meil on veel mitmed haiguse tunnused küljes, millest me peame lahti saama. Üks haiguse tunnus on see, et perekond ei ole Eestis mitte nii tugev nagu ta peaks olema, ta ei etenda seda osa, mida ta peaks etendama, mida ta etendab muudes riikides, kes on olnud meist õnnelikumas olukorras. Me peame seda mõistma. Me peame seda mõistma mitmel põhjusel. Kui ma oma esimese võrdluse juurde tagasi tulen - perekonnaliige on puu ja me võime täpselt öelda kui vana ta on. Aga perekond oma põlvkondade pikas reas on ju igavene. Ja kui veel täpsemalt öelda: tal on olnud algus. Aga kui me talitame arukalt ja armastusega, siis ei ole tal mitte kunagi lõppu ja see on võib-olla ka kaudselt vastus Hando Runneli eilsele valutavale küsimusele: " Kas mitte elu ei peaks olema see, mis on püha?" Muidugi. Just elu ongi see, mis on püha. Ja pühana püsib ta siis, kui elu kätkiks on perekond. Ja on muidugi veel teinegi põhjus perepäeval ja ülemaailmsel perepäeval sellest rääkida valu ja lootusega, sest sõjad ja sõdade eel ja sõdade järel ka katsumused on raske teerullina üle Eesti veerenud ja Eesti kodanikke on praegu Eestimaal veerandi võrra vähem kui enne Teist maailmasõda. Mis siit järeldub. Me võime ikka veel öelda, et me oleme parasjagu nii suur, et tunda ennast riigina ja tegutseda riigina. Aga skeptikud või ka meie vaenlased võivad niisama hästi öelda, et me oleme parasjagu nii väike, et meist saaks paras väike oblast. Ja jälle - see on meie enda teha, kumb tulevik meid ootab. See on meie tahte ja ka meie armastuse küsimus. See laheneb mitte iga kord suurtel poliitilistel koosolekutel vaid ta laheneb pigem meie igapäevases elus, kui me oma igapäevases elus tajume, et perekond on 0see ehituskivi, millest pannakse riigid kokku ja et perekond ei olegi midagi muud kui väike veetilk, milles peegelduvad need samad vahekorrad mis riigiski peegelduvad. Ükski perekond ei ole piisavalt jõukas. Ja selleks, et perekond toimiks, jaotatakse perekonnas ju alati kõike seda, mida jaotada on pereliikmete vahel õiglaselt nii et kõigil oleks ja et ei oleks pisaraid. Niisamuti peabki toimima riik ja selleks ongi riik loonud oma põhiseaduslikud institutsioonid: Riigikogu, kes ütleb, kuidas jaotada, valitsuse, kes jaotab neid võimalusi, mida me ühiselt loome, õigussüsteemi, kes jälgib, et see jaotus oleks õiglaselt läbi viidud ja presidendi, kes jälgib, et need kolm oleks kenasti omavahel tasakaalus. Me peame mõistma, et ka riik ei ole midagi muud kui perekonna suurendatud mudel. Ja nii nagu perekonnas igaühel on õigus öelda: mul läheks vaja seda, mul on puudus sellest. Ja perekond otsustab, kuidas seda väikest küsimust lahendada, kuidas osta koolilapsele uued kingad, vanaemale uue mantli, niisamuti toimib ka riik. Eesti perekonnal on aga veel üks oluline ülesanne täita.

Ma kunagi võrdlesin Eestit ja Soomet. Ja võrdlesin kadedusega. Mõlemat maad tabas, küll erineval viisil, Teine maailmasõda. Mõlemad kaotasid oma paremaid poegi, noori poegi, kellest paljud ei jõudnudki oma perekonda luua. Aga Soome kosus sellest väga kiiresti, üllatavalt kiiresti, ja on praegu astunud üle 5 miljoni soomlase piiri. Kuid alles hiljuti oli aeg, kus Eestis oli elanikkond suurem kui Soomes, kus Soome oli Eestiga võrreldes väikeriik. Need olid minevikusõjad, mis Eestit laastasid. Ja minevik näitab meile, et me tookord suutsime end uuesti püsti ajada. Minevik ongi kasutamiskõlblik ainult siis, kui ta annab meile lootust, sisendab eneseusaldust. Me ei saa minevikust mitte väga palju muud õppida kui seda, et me minevikule võlgneme oma elu. Aga me peame sellest kibedast minevikust kaasa tooma ka järelduse, et meil on kohustusi tulevase Eesti vastu. Ja mind teeb murelikus, et neid kohustusi on nii raske täita täna. Mind teeb murelikuks, et see suur enesekindluse laine, mis meid kõiki puudutas südames ja mõistuses ja mille tulemusena mõned aastad tagasi Eestimaa peredesse sündis rohkem tüdrukuid ja poisse kui eales varem, et see laine on nüüd meie argimurede ees hakanud mõõnama ja et praegu Eestis sureb rohkem inimesi kui ilmale tuleb. See on väga tõsine häirekell. See on tõsine häirekell perekonna tasandil ja veel enam riigi tasandil. See tähendab - me peaksime minema iga perekonna juurde ja küsima, miks see nii on. Ma usun, et perepäev, mida me perena täna siin taassündinud kaunis kirikus tähistame, peabki kujunema selleks päevaks, kus me mõistame, et meie kätes ja meie südametes on ka Eesti tulevik. Me ei tohi elada ainult olevikule. Me peame mõtlema kauge silmapiiri taha nendele, keda me mitte kunagi ei saagi tundma, kes on meie lastelastelapsed. Aga ometi kannavad nad ju endas edasi seda igavest elu, seda püha elu, millest lihtsalt kõneles eile Hando Runnel. Ja see kohusetunne nende ees on ju ühtlasi meie tänutunne nende vastu, kes on olnud enne meid, kes võib-olla hoopis suuremate raskustega on andnud elu meie kätte. Mitte selleks, et me priiskaksime, vaid selleks, et me seda elu paljundaksime, et paljundaksime eluga koos elu kaunist hiilgust - armastust ja et see omakorda paljuneks tugevaks, rõõmsaks ja teineteist ja üksteist ja kõiki armastavaks Eestiks. Nii nagu me seda unistame. Ma tahaksin, et tänane perepäev paneks meid üheks hetkeks kõik ühes suunas mõtlema, unistama ja igatsema. Aga nagu ma selle aasta algul Paju lahinguväljal ütlesin: igatsusest üksi ei piisa. Igatsus on see võti, mis peab avama meis tahte. Igatsus peab muutuma tahteks. Kui me kõik oskame ühtviisi igatseda ja selle tulemusena ühtviisi tahta, siis ka väike perekond ja väike rahvas ja väike riik suudab teha imesid nagu Jüri Arraku kujutatud imetegija siin mu selja taga.

Mu kallis eesti rahvas. Mõelge Eesti perepäevale, selle peale, et meie kohustused ei lõpe mitte iial. Aga raskuste taga saab alati olema uusi raskusi ja me peame alati nendega kaasas käima ja neist natukene eespool sammuma. Siis me oleme oma elu peremehed, oma pere peremehed, oma riigi peremehed.

Meie hulgas on üks pere, kellele täna kuulub meie kõigi eriline austus. Mu ees on paber, mille ma täna alla kirjutasin ja mis kõlab järgmiselt:

Austatud Hilja ja Eino-Valdur Rasva. Eesti rahva nimel tänan Teid hoole, vaeva ja armastuse eest 18 lapse ilmaletoomisel ja üleskasvatamisel tublideks kodanikeks. Vabariigi President. Kadriorus, 15. mail.

Austagem hetkekski oma mõttega perekonda, kes on 18 last ilmale toonud ja üles kasvatanud. See ei ole mitte kõigile jõukohane ja ma ei kutsu mitte kedagi üles seda imet kordama, sest imed ongi imed ainult seetõttu, et neid ei saa korrata. Aga imede poole tuleb alati püüda. Ma tahaksin oma kasinast Kultuurirahastust selle perekonna toetuseks anda pigem tänutähena kui toetusena ühe ümbriku. Ma tahaksin Teile öelda, et Kultuurirahastu ei ole mitte loodud valitsuse poolt. Ma panin sellele alguse, makstes oma palga sinna. Ja kõned, mida ma välismaal pean ja mida välismaal avaldatakse, need honorarid lähevad sinna rahastusse. Ma tahaksin, et see oleks sümboolne zhest, millele järgneksid paljud eestimaalased, ja eriti ettevõtjad ja firmad ja need, kelle kätte on praegu kogunenud jõukust ja võimu, ma mõtlen raha võimu, selleks, et nemadki, nii nagu tavalises perekonnas, oleksid valmis ümber jaotama neid vahendeid selleks, et igaühel oleks piisavalt, sest see on riigi esimene kohus ja see kohus on kirja pandud ka meie riigi põhiseaduses.

Nende sõnadega, armas kogudus ja armas eesti rahvas, lubage, et ma annan kirikule üle selle kirja ja ümbriku, kui perekond Rasva ise ei peaks praegu siin meie hulgas viibima.

Tänan teid.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele